Lõikuskuu sekeldusi

Hehee, ühesõnaga oli minul keset läinud laupäeva suurepärane mõte minna metsa seenile. Ilm oli küll parajalt pilvealune, aga see-eest mõnusalt niiske, mis pidanuks minu mõtlust mööda igati sobilik olema seentele, kes oma ninakesed seetõttu eriti agaralt maa seest välja peaksivad pistama. Tegingi kiire külavahe- ja metsateede ralli, mis nii mind kui ratast enneolematult tugevasti raputas, sest oskasin marsruuti põnevuse huvides veidike varieerides valida just need kõige üleküntuimad ja/või mahajäetumad rajad.
Niisiis tunnise rappumise järel olin hingeldava ja pisut väsinuna seenemetsas kohal. Kukeseeni oli. Palju. Väga palju. Lausa hullumiseni. Esimese tunni jooksul oli mul kaasavõetud kott nii täis, et arvasin- tänaseks aitab, nädala norm on nüüd taas ette korjatud. Hakkasin aga uljalt tagasi sammuma. Paarikümne meetri peal avastasin, et pole nigu tuttav koht. Käänasin end ümber- ikka sama seis. Kuused-kased kõik oleks nagu õiged, aga rohi nende vahel tavalisest pikem, teistsugusem, võsa vale koha peal, ei leia õiget paika kätte, kust välja minna. Käinud veel paar tiiru sihitult edasi-tagasi, hakkasin taipama, et olen vist natuke metsa ära eksinud!
Ei mingit paanikat, palun, mitte mingit paanikat, kordasin mõttes enesele. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, millised need kohad välja nägid, kustkaudu olin metsa tulnud, mis puud ja mis suunas kasvasid, kas oli sissetallatud radasid või mitte. Tundsin end korraga väga-väga abituna. Ei julgenud väga ringi ka rabistada, sest olin ju kuulnud legende sellest, et metsaeksinud kipuvad ringiratast tatsama ega tea viimaks enam isegi, mis suunas minema peaks. Kuidagi jõudsin äratundmisele, et peale kitsukest kuuskederiba peaks tulema lehtmetsavõpsik, kus sees lookleb 2 rada, mida mööda metsast välja saab. Kuuseriba oli olemas, aga tundus kuidagi seletamatult võõras ja sellest kahel pool oli täpselt samailmeline lehtpuuvõsa. Kuidagipidi suutin ma suunda siiski õigena hoida, et teada, kuhu suunas jääb metsatee minu rattaga ja mis suunas suurem külavahetee. Pooletunnise ekslemise järel olin sunnitud endale tunnistama, paanika on siiski platsis, nutuvõru vireleb ümber suu ja hakkasin mõtlema, kelle poole oma murega pöörduda. Asjale lisas vürtsi seegi, et otse loomulikult polnud keset sügavat ürgmetsa mul praktiliselt mitte pügalatki levi. Kõndisin siis, telefon pea kohal levipiisku püüdmas, vaarikavarte vahel ning ronisin ühe kõrgema kännu otsa. Seal õnnestus viimati kaks nõrka pulgakest levi saada ning kukkusin helistama. Esmalt lähimatele inimestele, kelle maad antud metsa läheduses asusid. Ei võetud toru või oldi hoopis levist väljas. Ei aidanud muud, kui pidin helistama kodukülla naabritele. Seal kallis naabrinaine organiseeris mulle 15 minutiga abiväe autoga järele, kes pidid hakkama minu kirjeldatud kohta saabudes autoga signaalitama.
Uuh, suur kergendus südames, hakkasin pisitasa taas ennast üle kontrollima- vahtisin puid ja otsisin tunnismärke, mida olin metsa tulles meelde jätnud- paremale poole viltu kasvavad puudesalud, siis kahest kuivanud kasest moodustuv värav, poolik pliitsikujuline lepatüügas... Ja ena imet, seal nad teineteise järel olidki. Vaid paar meetrit kohast, kus just pisarsilmi paanitsedes olin kännul balansseerinud! Olin paika lihtsalt teiselt poolt vaadanud ega seda tuttavat paika sestap ära tundnud.
Ega olnudki muud kui metsast välja saades teha vabandav kõne asjatu tülitamise j paanika pärast. Selgus, et abivägi on juba minu juhatatud metsateel ning saabusidki peagi mulle vastu. Pakkusin vaevatasuks poolt oma seenesaagist, aga sellest keelduti viisakalt, naabrinna ütles, et neil endalgi seeneuputus ja autojuht arvas, et ju ta läheb parem ise seenele. Olin igal juhul neile südamest tänulik, et kergema vaevaga koju pääsesin.
Sama päeva õhtul oli Jääääre kontsert. Mõnus, heljuv, tore, palju tuttavaid inimesi kontserdiplatsil ja veel enam õhus hõljuvaid tuttavaid laule. Tundus, et saarerahvale Jääääre esimene siinne kontsert igatahes väga meeldis, sest mehi ei tahetud lavalt kuidagi ära lasta ning lisalugusid tuli tervelt kolm. Seega sai see sume augustiöö igati iluliselt sisustatud.

Esmaspäeval tööle tulles avastasin, et eelseisvaks nädalavahetuseks on mulle tegevust kaugelt rohkem kui neid ette võtta ja ära teha suudan- korraga terendab sel pikal nädalavahetusel ees 4 eripalgelist ja eri geograafilises punktis toimuvat üritust. Neist ühe ütlesin kohe ära (Narva-reis), ka teise pean ilmselge suure kahjatsusega käest laskma (VD vabatantsimine, kuigi mul on sellest nii piiritult kahju, aga ajad ei klapi kohe kuidagipidi, kuigi olen seda minekut sada korda kaalunud ja oma graafikutega sobitada püüdnud... :((( ), MuhuLine`le olen minemas kui raudnael ja oleks megalahe, kui jõuaksin pühapäeva hommikul otse Muhust veel ka Roostale, kus on loodusgiididega järjekordne kokkusaamine ja mingite huvitavate kividega tutvumine...
Ei tea, ei tea, pool suve olen niisama molutanud ja tegelenud aktiivselt suuremat sorti eimillegagi ja unistanud vaid, et saaks tantsida, saaks loodusgiidiega kokku, tahaks reisida... ja siis nad tulevad, kõik ühe ropsuga ja nagu kiuste, ikka kõik täpselt üheaegselt.
Elu on ikka vahel väga ebaõiglane, kas pole?!