kolmapäev, 25. august 2010

MuhuLine

Ära seal toredal saarel igal juhul käidud sai, ehkki alul tundus, et kõikmõeldavad jõud on minu vastu. See viimane tunne on mul muide juba mitmeid nädalaid hinge uuristanud- et ju vist pole praegu kohe üldse minu aeg, asjad kisuvad kuidagi kiiva ja tuju pole suurem asi, kuigi ma väga püüan mitte norutada ja line-tants on kaheldamatult minu parim ravim igasugu pahade tujude vastu.
Sõnaga- tirts jäi enne Muhusse minekut haigeks. Ja mitte niisma natuke tõbiseks, vaid kohe korralikult ja pikalt haigeks. Tuli nohu, köha, 38 piiril kõikuv palavik ja kõrvavalu. Töölt ma kohe peale puhkust pikalt ära jääda kuidagi ei saanud, nii jätsin lapse pooleks päevaks omapäi koju, kuigi endal süda valutas ta pärast (harjutamise mõttes jällegi hea- koolilapsena peab ta siiski harjuma üksi kodus olema) ja käisin lõuna paiku teda vaatamas, tohterdamas ja nii kogu eelneva nädala. Kolmapäeva õhtuks oli selge, et kaasatulijat tirtsust sedapuhku pole. Et aga endal ammu laager makstud nii enda kui lapse eest, tahtsin ise kindlasti minna. Õnneks leidus häid sõpru, kes mu pooltõbise lapsukese enda juurde võtsid. Ja mina sain loa minna.
Oh imet, reede hommikul kui tarvis end reisile asutada, oli minulgi kurk kibe. Kohe väga tõsiselt. Muidugi polnud reedesel riigipühal ka ükski apteek lahti, kuigi kappasin pool linna läbi. Tuli siis koduste vahenditega ennastki tohterdama hakata. Ostsin taruvaiguga mett, koletul hulgal kurgupastille, 250 g viina ja paki Mynthoneid, mille kohe sama alkoholi sisse ää uputasin. (No küll see Mynthoni-viin on üks rõveda maitsega kurgurohi, aga see-eest õnneks tõhus!- laupäeva õhtuks olin kurguvalust sama hästi kui lahti).
Niiviisi varustatault läkski reede õhtupoolikul lahti minu sõit Muhu poole.
Ilma suuremate viperusteta olin kella üheksaks õhtul Liival, Muhu koolimajas platsis. Ülejäänud laagrilised olid juba mitu tundi varem laekunud, õhtust söönud, pesad valmis seadnud ja tantsisid kooliõuel ennastunustavalt. Mulle pisteti sööklast pihku kausike ülejäänud koogiga, tegin kiire tee ja liitusin hoolimata pimenevast ja jahedast augustiööst teistega. Õppisime esimsel õhtul ära 3 uut tantsu ning muidugi vihtusime tantsida palju vanu tuttavaid. Kokku ikka südaööni välja.
Järgmine päev algas tujutõstva hommikvõimlemisega juba 8.30 ja laupäev oligi mõeldud eeskätt saarega tutvumiseks. Enne iseseisvat kondamist rääkis mile ka Muhu kooli direktriss proua Senta üht-teist oma kodusaarest. Kõige enam jäi meelde see, et muhulased on üks kangesti rahaahne rahvas ja tahavad iga teise asja eest küsida 250 krooni. See saigi meie tuuritamise juures põhinaljaks- kui millegi hind ei selgunud või oli kahtlane, siis maksis ta kaheldamatult 250 kr!
Siis aga suundusimegi oma tantsuliste lõbusa seltskonnaga Muhut avastama.
Esimene peatuspunkt oli Pädaste mõis. Oi-oi, minul on selle mõisaga romantilisi mälestusi kohe kuhjade viisi, siia on alati nii imeline tagasi tulla. Muidugi on mõis nüüd palju ilusam ja uhkem kui see oli 12 aasta eest, mil minu suur armastuse suvi siin sai veedetud, aga siiski. Koolis oli pr Senta hoiatanud, et ega Pädastesse niisama sisse ei pääsegi- tõkkepuu on ees, turvamees valvab ja küsib lihtsalt õuel luusimise eest 50 kr, milles pidavat sisalduma 45 kr tass kohvi ja 5 krooni on maapinna kulutamise tasu! Eh, nii peaaegu oligi- tõkkepuu ees, putkake kõrval, aga kedagi sees ei paistnud ja kui kellanuppu vajutasime, kerkis puu kenasti eest ära. Raha aga ei tahtnud me käest keegi. Mis oligi tore, tegime tiiru hoovi peal ja vaatasin, et mõisa tagaossa on ehitatud imeilus suur lehtla, mida ennevanasti siin küll polnud. Aga mõisa välistrepp on endiselt viltu, nostalgitsesin veidi ja juba siirdusime edasi.
Vaatasime väiksemate külade kõrval üle ka Üügu panga, leidsime üles sealsed varisemisohtlikud koopad, paljud tegid pilti ja siis tulime lõuna paiku tagasi Liivale.
Kus sattusime Kalakohvikusse! Hmm, tõeliselt võrratu koht!!! Kui keegi peaks kunagi Muhusse sattuma tühja kõhuga, siis palun minge kindlasti just sinna Kalakohvikusse, see asub täpselt suure maantee ääres, Kuivastu poolt tulles jääb see vasakut kätt, säärane hele pisem elumaja. Te ei kahetse, eriti kui hindate lihtsust ja toredat teenindust. No minu meelest oli see viimase peal- hubane väike kohake, tuba on natuke retrohõnguline- kaltsuvaibad, erinevas suuuses lauad, minidiivanid... Vanaaegne elutuba ühesõnaga. Ja road- needki on fantastilised, kõik sisaldavad vähemal või rohkemal määral kala, kuid on väga-väga maitsvad. Mina sõin nt 89 kr eest tursa-kukeseene rooga, mis viis keele alla! Neil olla peamiselt kohalik tooraine, ei mingit välismaist marketikaupa, kõik kohalikelt sisse ostetud, mahedalt kasvatatud. Nüüd eriti hea asi -ostsin ka teed, menüüs oli kirjas, et see maksab 10 kr - ja arvake ära - Mulle toodi piparmünditee- seda oli presskannutäis, see oli ehtsatest ürtidest ning sinna kõrvale serveeriti suur tassitäis mett! Olin vaata et tummaks löödud! Koha oomanik, keegi tore Kristjani nimeline pikajuukseline noormees oli ise letis, käis meiega vahepeal juttugi vestmas. No nii positiivne elamus, et laadis koge päevaks.

Järgmine peatuspaik oli meil Jaanalinnufarm. Sinna jõudes oli mul muidugi tuline kahju, et tirtsu kaasas polnud, tal oleks seal kindlasti palju uudistamist olnud. Lisaks neljale suurele jaanalinnule oli seal ka käputäis nende tibusid, kes nägid välja nagu siilid ning veel elasid farmis nandud, emud ja kängurud. Ka ponidele sai pai teha. Ja näha ka tillukest, nii u 9- kuust kängurupoega, kelle emal oli peaaegu kohe peale poja sündi piim otsa saanud, nii et farmirahvas võttis imepisikese loomakese enda hoolde ja nüüd elabki ta ühes riidest kotis ja on külalistele parajaks atraktsiooniks, kui ta oma pruunide nööpsilmadega üle kirju koti serva ilma uudistab, pikk saba nagu voolik seljalt üle kotiääre tolknemas.
Vaatasime kiirelt üle ka Koguva küla, mis oli mõnusalt arhailine, aga siis tuli juba tagsi oma ajutisse "koju" suunduda ja oligi aeg õhtuseks worshopiks, kus sedakora õpiti ära suisa 5 uut tantsu. Misjärel muidugi läks üritus taas sujuvalt üle vabatantsimiskes, mis laupäeval kestis umbes-täpselt sama kaua kui eilnegi selle vahega, et olime targu sees, sest kogu päeva oli sadanud hoogsat hoovihma ja ega seal õueparketil polnud ka just väga mugav tantsida. Sees oli muidugi tohutult libe, nii et mina loobusingi lõpuks oma mugavatest kauboikingadest ja tantsisin üldse sokkide väel. Igal juhul oli meeleolukas.
Pühapäeval hommikusöögilauas hirmutati meid juttudega 6 km pikkusest praamijärjekorrast ning kuna olin end tagasisõiduks ühe tuttava auto peale kaubelnud, tahtiski too kohe peale hommikusööki minema põrutada. Nii oligi, viimane tants jäi mul õppimata, aga elame üle.
Jõudsime sadamasse, polnud seal mingisugustki järjekorda, otse mürtsti praamile ja minema.
Kell pool kolm päeval olin kodusaarel tagasi, nii uskumatu kui see ka polnud. Lapsuke oli elus ja tervem ja muidugi tohutult rõõmus mu varase naasmise üle.
Aitäh Muhu ja aitäh toredad kaastantsijad, hoolimata mu halbadest aegadest toimus vähemalt ka midagi tõeliselt toredat vahepeal!!

2 kommentaari:

  1. Ma igaks juhuks... ega su 12-aasta tagune mälestus kuidagi teatriga seotud polnud?

    VastaKustuta
  2. Khmm, kusjuures vägagi oli ...

    VastaKustuta