neljapäev, 25. november 2010

Esimene mineja ...

Jah, novembrile omaselt tuleb see postitus taas mõtlik ja nukker.
... Et siis esimene meie kunagisest klassist on läinud, teisele poole. Ja veel nii hullusti.
Kuigi sain sellest õnnetusest teada juba nädal alguses, panin alles eile õhtul omaette Sõpruse Puiestee kurblikke laule kuulates asjaolud omavahel kokku. Esmaspäev, mil ka ise linnas viibisin, keskpäevane traagiline õnnetus, kauguses huilgavad sireenid ja tõstukauto, mis varasel pealelõunal must mööda sõitis, mille kastis oli täiesti lömastatud esiosaga auto ... See oligi kunagise klassivenna auto, milles ta hukkus. Uskumatu ja jube.
Jah, muidugi, surm on ju osa elust, sellega tuleb varem või hiljem meil kõigil kokku puutuda, sellega leppida. Aga et see tuleb ja võtab nii noori, nii halstamatult, see rusub ikka hirmsasti. Liikluses saab otsa inimesi igal pool, üle kogu maailma, aga siis järsku tuleb ja võtab kellegi, keda oled kunagi tundnud. Olgugi, et tegelikult pigem teadnud, enesele teadvustamata.
See poiss, see inimene, keda meie hulgas enam pole. Ta polnud klassi priimus, pigem võiks öelda vastupidi. Ta ei hiilanud oma teadmiste, vaimukuse või välimusega. Ta oli tõrjutud, teda naerdi ta kohmakuse, töntsakuse, aeglase mõtlemise ja kohatute ütlemiste pärast. Ma ei tea, kas tal üldse klassis või koolis sõpru oli, veel vähem seda, mis temast sai peale põhikooli lõppu, mis elu ta edaspidi elas.
Eile õhtul vaatasin vanu klassipilte, seal oli ta alati nii rõõmsa naerul näo ning õhetavate, elujaatavate põskedega. Pähe tulid imelikud mõtted sellest, kuidas saatus meiega mängib. Millal see klassipilt tehtud ongi? - 1995 vist. Kas ta võis seal pildil ilmse elujanuga naerdes aimata, et viisteist aastat ongi tal veel jäänud? Minna elu parimas eas, kõik jääb pooleli ... Õõvastav ja väga nukker.
Mis jääb enam öelda meil, mahajääjail, kunagistel klassikaaslastel, kunagistel naerjail, pilkajail? Kahju, et nii läks, me ju ei teadnud.... Aga mis see enam aitab....
Loodame, et sul on sealpool parem ning kuna teadsin temast vaid seda, et talle meeldis raskem muusika, jäägu teele saatma see lugu:

1 kommentaar:

  1. Kunagi oli lühike periood, kus muu töö kõrval olin kolm aastat keskkoolis õpetaja. Mäletan, et rääkisin "oma" klassile kooliaasta alguses: vaadake siin klassis ringi, vaadake oma kaasõpilasi. hoidke ja armastage oma klassikaaslasi,sest esimesed teie hulgast lahkuvad siit elust kiiremini kui oskate seda arvata.

    Suvel kutsus mu klass mind oma kokkutulekule - 20. aastat lõpetamisest. Nad mäletasid ja tuletasid mu kunagisi sõnu meelde, sest esimesed nende hulgast olid tõepoolest läinud.

    Kurb.

    VastaKustuta