Et Sina lendasid nüüd teispoole tähti, on nii kummaline, käsitamatu ja uskumatu, et ei teagi, kuidas ja millest seda viimast lugu Sinust alustada...
Muidugi Sa läksid liiga vara, aga tundub, et see müstiline 50. eluaasta künnis saab paljudele teatrirahva hulgast saatuslikuks. Nii Sinulegi, armas Billy. Eks ma aiman ka tagamaid, miks läks just nii- mäletan, veel siiski liiga hästi aegade tagant su boheemlaslikku elustiili, mis miskitpidi ei olnud ei ennastsäästev ega rahulik.
Jah, Sa elasid kiirelt ja kirglikult, säästmata ses keerises kedagi. Küllap kannatasid ise selle keskel enim, sealt välja tuua aga polnud Sind ilmselt ei võimalik ega ka vajalik. Sa elasid just nii, kasutasid oma väheldase aja ära nii hoogsalt, nii pilgeni kui said, oskasid ja suutsid.
Kui teade Sinu minekust veidi vähem kui nädalapäevad tagasi minuni jõudis, olin tükk aega sõnatu - me ei olnud ju enam ammu lähedased. Ei teadnud mina suurt Sinu elust ega Sina minu omast. Ehkki side, too ainus ja päästmatu, meie vahel muidugi oli, on ja jääb.
Kes teab, palju me üldse viimastel aastatel teineteise peale mõtlesime. Mina pean käsi südamel tunnistama- mitte eriti palju. Ma ei jaksanud, suutnud ega tahtnud enam mõelda neil keerulistel teemadel, olin kõigele Sinuga seonduvale ette riputanud tugeva tabaluku. Meie vahel oli lihtsalt liiga palju. Kõike. Meeletut kirge ja armastust, pettumust ja vihkamist, mõistmatust ja visalt tärkavat uut lootust, mis sai poolelusana taas kahtluste alla maetud. Meie koos oldud ajad on ühed ilusamad ja tulisemad mu elus, meie draamad aga valusaimad ja raskemaid kui miski muu on olnud enne või pärast neid. Enne ja pärast meid.
Ma sulgesin ennast isegi Su häälele, mis oli kuulus ja eriline vist küll kõikjal, kes või kus seda kusagil kuulnud. Minu jaoks üks, ainus ja kordumatu, mis lummas mind esimesel hetkel kui Sind kuulsin ja nägin. Millega öeldud lembesõnu oli mul uskumatult hea kuulda. Ja millega välja paisatud ilutusi oli kuulda valusaim kõigest. Jah, eks see, kelle kord lähedale lased, saab ka kõige valusamalt haavata.Sina tegid seda vist minuga kogu aja. Torkasid ja seejärel kahetsesid, paitasid. Ikka kordamööda. Kuni meie aegade lõpuni.
Nüüd, võib öelda, on sellega igavesest ajast igavesti kõik. Ja kui me veel üldse kunagi kohtume, siis alles mõnes teises elus... Ja seegi on imelik, et ma kuidagi tean, et just nii see ilmselt lähebki - me kohtume mõnes muus reaalsuses veel, sest mitte kõik meie vahel ei leidnud siin maailmas lahendust...
Minu haavad on nüüd kõvasti kokku seotud, nii et isegi Sinu meenutamine ei tee enam nii väga valu, kuigi pisaraid, nagu ka kirjaridu, on Sinuga seoses olnud niigi palju, aga ega need viimasedki seepärast tulemata jää....Kuigi- lugedes oma meenutusi Sinust, Sinu kirju, mis mul veel alles on- Sa nagu oleksid mingil moel ikka veel siin. Ühel moel jääd Sa minuga ju nagunii. Aga ilmselt pole see, et nüüd teisel pool oled, ka veel päriselt kohale jõudnud. Kes teab, kas ja millal see üldse lõplikult jõuab...
Käisid hljuti ka unes minu juures. Hüvasti jätmas. Vaid põgus, kuid siiski kestev ja lubav kallistus ning Su vihjamisi poetatud sõnad, et Sulle meeldib mu kulmudevaheline kortsuke... Jah, ka mina, küll terve kümnendi Sinust noorem, vananen, ehkki selle kortukese tekkele oled muude hulgas kindlasti isegi kaasa aidanud....
Sa olid mõneti minu peidus pool, keegi, kes mind ühtviisi meeletult paelus ja tõmbas, kuid samavõrra ka hämmeldas ja tõukas. Sinu tohutu emotsionaalsus ja kirg kõiges, mida iial ette võtsid, Sinu tunneteskaala, mis mõne hetke jooksul võis kõikuda ühest äärmusest teise. Alaline suhete virrvarr ja puntrassejooksmised. Tohutu elutempo, ehtnipernaadilik ilusate sõnade voog ning sealsamas- vastutustundetu edasiminek, nagu poleks midagi juhtunud... Seda oli raske mõista ja kõrvalt vaadata, veelgi keerulisem oli sellega sammu pidada. Tundub, et alles nüüd hakkan mõistma, et niimoodi Sa just elasidki, niimoodi põlesidki- tohutu energia ja leegiga, lõõmates ja kõrvetades, ahnelt ja valimatult ennast igale poole jagades, kuni viimaks paratamatult ise omaenese tule roaks langesid. See kõik, mida iganes Sa endast välja paiskasid, oligi Sinu tegelik olemus. Sa elasid kõiki oma draamasid ise sügavalt läbi, küllap see oligi Sinu, traagilise poeedi, kannataja ja nipernaadi karma ja eluliin.
Ajuti ma peaaegu ei julge Sind lõpuni meenutada. Pelgan, et mu hästi kinnikasvatatud haavad võivad ometi hakata uuesti veritsema. Kardan, et Sinu lõplik kaotus on mulle siiski suurem löök kui seda enesele tunnistada söandan.
Ma ei taha tagantjärgi midagi ette heita, ometi kahetsen praegu oma järske ütlemisi ja kriitikat meie viimastel suhtluskordadel. Kahetsen, et põletasin kord viha- ja ängistusehoos meie esimesed kirjad. Need kõige- kõigemad- ilusamad, ausamad, õrnemad, mil olime veel jäägitult vaid teineteise jaoks. Sinu kergelt ühele poole kaldus käekirjas, musta tindiga hoogsalt kirjutatud, on need mul siiski silme ees ja nii mõnedki read neist kajavad mu peas siiani selgelt...
Sinuga käis kaasas Sinu lõhn ja maitse- piibutubaka oma, mida tundes siiani vahel sügaval sisimas miski valusalt tuikab,- ning muusika. Kõik see, millest ka minu osa saama panid- bluus ja klassikaline muusika, Olav Ehala, vendade Urbide ja juhan Viidingu laulud käsikäes King Singersi ja muidugi- MEIE unustamatu Tri Yanniga.
Jäägu need laulud, mis selle järelhüüde alguses ja lõpus on, Sind saatma ja meenutama. Autoportree sõnad on vist küll üks-ühele Sinust ja Sinu olemusest maha kirjutatud ning Tri Yann- see oli ja on meie eriline muusika, ainult omavahel jagamiseks, koos kuulamiseks ja nautimiseks, ülendavail ja kurbadel hetkedel.
Mis jääbki veel öelda? Ma tänan Sind kõige ilusa eest, mis meie vahel oli, ma tänan kingituse eest, mille Sa kord jäädavalt mu ellu tõid ja kohtumiseni, kallis Billy, kord teispool tähti...
Kuvatud on postitused sildiga järelhüüe. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga järelhüüe. Kuva kõik postitused
reede, 4. juuni 2021
esmaspäev, 30. aprill 2018
Ma nägin viimast korda oma kuuski...
Kasvatasite käbisid ja andsite varju vihma eest, Isegi suure tormiga ei kukkunud alla ainsamatki oksa. Linnud puhkasid teie okstes ja oravad silkasid ringi, rähn trummeldas ning tuul sasis teie kohevaid latvu.
Teid oli kolm. Kolm hinge, mis surid minus sel päeval koos teiega. Nii et endist meid ei ole enam olemas.
See oli aprilli viimasel laupäeval, kui ma teid aknast viimast korda nägin. Vaevalt pool tunnikest enne teie surma. Ilm oli ilus, linnud laulsid, päike paistis ja ma olin just ärganud. Valmis uueks kevadpäevaks. Kuni esimese sae vingatuseni.
Muutusin ärevaks ning alla trepile joostes oli mul kõik hoobilt selge. SEE sünge päev on siis kätte jõudnud. Olin seda ette teadnud, ette kurvastanud, vihastanud, pahandanud ja palunud, et teid alles jäetaks. Kõik kurtidele kõrvadele.
Hõikasin veel uksest, mis toimub. Ja sain saemehe tigeda sähmaka: "Võtan need kuradi kuused maha!" Oi, kuidas ma teda needsin, nende hoolimatute sõnade ja tegude eest. Ent mis see enam aitas.... Tundsin endas nii suurt ja jõuetut viha, suutmatust, pettumust, küündimatust, et see ei mahtunud kusagile ära.
Miski kivistus, kalgistus mu hinges, kaotasin osa endast. Jäin tummaks, robotlikuks. Korraga sain aru, et kõik need põhjendused, miks seda teha, on välja mõeldud, vaid ettekäändeks toodud. Ehk isegi mulle ette valetatud. Te jäite lihtsalt ühele tuimale inimtükile ette. See on tema maa ja tema otsused. 5 eurot kuusk, olgu maha võetud ja kogu muusika. Nii lihtne, kalkuleeritud ja loogiline, Nii must, vastik ja küüniline.
Ja ma tegin sisimas otsuse. Võibolla oleks seda pidanud juba varem tegema, aga nüüd on see igal juhul tehtud. Ootan veel vaid õiget teostamise hetke. Ei aita siin enam valgeks võõbatud seinad ega muu argine tühi- tähi. Sest mingi piir minus sai ületatud, millest poleks tohtinud iial üle astuda. See on meie lõpu algus. Nuta või naera.
Sellist meid enam ei eksisteeri. Need kolm hinge, kes pidid välja vedama lõpuni, surid sel päkesepaistelisel päeval minu pisarates. Mil kõmatasid valju raginaga vastu maad need kolm uhket tüve, igaühega kaasas minu kurbus, palved ja üksindus. Moel ehk teisel läksin siit nüüd ka mina.
Iga kord käis see ragin mul seest läbi nii, et jäin ka ise füüsiliselt haigeks. Selg valutab pööraselt sellest hetkest, mil viimane teist vapratest sae all langes. Ei saagi ennast enam sirgu. On see märk või juhus, ma ei tea.
neljapäev, 30. juuni 2016
Meenutusi õpetajast
Mul on väga vedanud, sest surm pole seni mind kuigi sageli lähedalt puudutanud. Nüüd siis jälle. Saab aina selgemaks, et mida aeg edasi, seda paratamatum ja sagedasem see jäine hinguski olema saab, sest ühes minu endaga vananeb paratamatult ka minu tutvusringkond.
Sinu surmast kuuldes, armas kunagine õpetaja, tabasid mind kummalised mõtted ja tunded.. Mitte kurbus ega ahastus, sest selline sõnum ei jõu kunagi korraga kohale.
Segadus oli ehk esimene asi. Sinu nimi ja number telefonis. Viimane kõne tehtud 2. juunil ehk vaevu 3 nädalat enne, kui Sa teisele poole läksid. Sinu nimi mu Facebooki sõprade seas. Viimane sõnum saadetud märtsi lõpipäevil, sünnipäevaks. Mida nende kontaktidega teha,? Sa ei vasta enam kunagi telefonile ega ava oma Facebooki lehte, ometi ei tõuse käsi neid kontakte kustutama. Mõned inimesed on saatnud su ajajoonele kaastundeavaldusi, küünalde ja mustade lintidega ehitud pilte. Kummaline ja võõristav,, kes ja mil moel neid küll lugema peaks?
Järgmisena saabus kahetsus. Omaenese tegude, kuigi rohkem küll vist tegematajätmiste , aga eeskätt just mõtete pärast. Kuidas ma küll aru ei saanud, et sa olidki tõsiselt haige, et sul pidi olema selle kõrvalt hirmraske nii vapralt edasi olla, suhelda ja tegutseda. Ilmselt võitlesid sa kaua, ja distantsilt vaadates on selge, et jäid selles võitluses ajaga aina enam ja enam alla. Paraku ka aina enam ja enam üksi. Jah, paraku tundus paljudele lihtsam selg keerata, kui avasüli mõista. Kergem oli minemata jätta kui minna. Mugavam kritiseerida, kui sügavuti mõelda ja analüüsida. Ent kahetsus nagu ka kõik muu maine tühisus on praegu juba lootusetult hiljaks jäänud. Siiski, siin ja praegu Sind meenutades, Sinu järelhüüdesse sobilikku muusikapala otsides püüan olla mitte liigselt kurvastav ega leinav, sest tean et Sulle poleks see meeldinud.
Sa olid minu õpetaja. Veelgi enam, ka põlvkondade siduja, sest olid kogu meie pere naisliini õpetaja. Sinu karmi ja õiglast kätt said tunda nii minu ema, õde kui tütar. Kui nii võtta, olime miskil alateadlikul moel ju päris lähedalt seotud. Need mõjutused, mille Sinu kaudu sain, on olnud teatavas mõttes vägagi elumuutvad ja -määravad.
Enim õppisin Sinult analüüsimisoskust, loomingulisust ja kriitilist meelt. Nii enda kui teiste suhtes. Ka täpsus, nii keeleline kui käitumuslik korrektsus, samuti julgus olla siin ja praegu just see, kes ma olen, kuuluvad Sinu õpetuste raudvarasse.
Varateismelisena Sinu käe alla sattudes olin esimestes tundides päris kohkunud, sest Sa ei sarnanenud ühegi varem kohatud õpetajaga. Sa ei olnud levinud mõistes pedagoog, kes oma oleku, käitumise ja ütlemistega oleks olnud noorele neiule ideaalseks eeskujuks. Ei tilkagi raamatutarkusi, mitte hetkegi pedagoogilisi näpuviibutusi ega moraliseerivaid korralekutumisi. Pigem voolas Sinust puhast elutarkust, ehtsat kogemust ning selle kõige läbi avanes üks täiesti teistsugune, salapärane ja lummutislik maailm. Jah, olin pisut kohkunud, aga vähemalt samavõrd ka vaimustatud. Omal moel õpetasid väga palju, väga teistsuguseid asju, andsid teistlaadseid kogemusi, eesätt ehk just maailma ja inimeste eripalgelisuse, mõistmise ja mõtestamise osas, aga iseeneses kandsid Sa ka laiema kogemise ja inimhinge avaruse lõpmatut, ehk isegi veidike slaavilikku mõõdet.
Lihtne Sinu tundides ei olnud, sest Sa olid nõudlik, iseteadlik ja otsekohene. Nendes tundides polnud kunagi määravaks akadeemiliselt etteantud aeg, mis vägagi sageli neid raame venitas ja ületas, vaid sisu ja kogemus. Sa olid paljusõnaline, emotsionaalne, vahel ehk isegi pisut üleolevat aus, Sinu arutlusi ja sõnavõtte, mis sageli ekslesid esiti ülesvõetud teemast kilomeetrite kaugusele, olid vahel raskesti jälgitavad ja mulle, noorele ja rohelisele, ajuti ka üsna häguselt mõistetavad ( eriti kui õhtutund juba hiline ja hall sigaretivinu, mis Sind küll igal hetkel saatis, juba minu üle võimust hakkas võtma), ent siiski olid need tunnid ja olemised silmaringi avardavad ning harivad.
Sa andsid uue mõiste nii sõnale kui liikumisele, nii väärtuslikule kui väärtusetule nii elus kui laval. Sinu pärusmaa ja valdused olid kunstvalgus, kostüümid ja lavataguste hämarus, tekstipaberite rasked kuhilad ja grimmitubade puudrine hõng, suhete dramaatika nii paberil kui rambivalguses. Sinu lavastused olid sageli pisut raskepärased, sisutihedad, elulised, vahel isegi pisut morbiidsed, ent alati mõtlemapanevad ja väljakutseid esitavad.. Kui vaid meenutada mõningaid meeldejäävamaid, siis esimestena kerkivad silmade ette "Bernards Alba maja"; "Tulirebased"; "Mets piirab linna"; "Gulliveri reisid", "Revident";"Enesetapjad". Ega kõik kindlasti hetkega meenugi...
Paljud on ahastuses, et Sa läksid liig vara, olles vaevu mõni aasta üle viiekümne. Kuldses keskeas, teotsemised ja projektid alles pooleli. Ometi sai Sinu elutöö just nüüd tehtud. Jääb vaid loota, et keegi võtab Sinu teatepulga üle, et edasi vedada nii teatrit, noorte innustamist- õpetamist kui kultuuriüritusi siin pisikeses provintsilinnas.
Muusikavalik, mis meenus seoses ühe eelnimetatud noortetükiga, peaks igati Sinuga sobima nii oma stiililt kui sõnumilt.
Head teed Sulle sealpool pilvi, kallis õpetaja!
neljapäev, 25. november 2010
Esimene mineja ...
Jah, novembrile omaselt tuleb see postitus taas mõtlik ja nukker.
... Et siis esimene meie kunagisest klassist on läinud, teisele poole. Ja veel nii hullusti.
Kuigi sain sellest õnnetusest teada juba nädal alguses, panin alles eile õhtul omaette Sõpruse Puiestee kurblikke laule kuulates asjaolud omavahel kokku. Esmaspäev, mil ka ise linnas viibisin, keskpäevane traagiline õnnetus, kauguses huilgavad sireenid ja tõstukauto, mis varasel pealelõunal must mööda sõitis, mille kastis oli täiesti lömastatud esiosaga auto ... See oligi kunagise klassivenna auto, milles ta hukkus. Uskumatu ja jube.
Jah, muidugi, surm on ju osa elust, sellega tuleb varem või hiljem meil kõigil kokku puutuda, sellega leppida. Aga et see tuleb ja võtab nii noori, nii halstamatult, see rusub ikka hirmsasti. Liikluses saab otsa inimesi igal pool, üle kogu maailma, aga siis järsku tuleb ja võtab kellegi, keda oled kunagi tundnud. Olgugi, et tegelikult pigem teadnud, enesele teadvustamata.
See poiss, see inimene, keda meie hulgas enam pole. Ta polnud klassi priimus, pigem võiks öelda vastupidi. Ta ei hiilanud oma teadmiste, vaimukuse või välimusega. Ta oli tõrjutud, teda naerdi ta kohmakuse, töntsakuse, aeglase mõtlemise ja kohatute ütlemiste pärast. Ma ei tea, kas tal üldse klassis või koolis sõpru oli, veel vähem seda, mis temast sai peale põhikooli lõppu, mis elu ta edaspidi elas.
Eile õhtul vaatasin vanu klassipilte, seal oli ta alati nii rõõmsa naerul näo ning õhetavate, elujaatavate põskedega. Pähe tulid imelikud mõtted sellest, kuidas saatus meiega mängib. Millal see klassipilt tehtud ongi? - 1995 vist. Kas ta võis seal pildil ilmse elujanuga naerdes aimata, et viisteist aastat ongi tal veel jäänud? Minna elu parimas eas, kõik jääb pooleli ... Õõvastav ja väga nukker.
Mis jääb enam öelda meil, mahajääjail, kunagistel klassikaaslastel, kunagistel naerjail, pilkajail? Kahju, et nii läks, me ju ei teadnud.... Aga mis see enam aitab....
Loodame, et sul on sealpool parem ning kuna teadsin temast vaid seda, et talle meeldis raskem muusika, jäägu teele saatma see lugu:
... Et siis esimene meie kunagisest klassist on läinud, teisele poole. Ja veel nii hullusti.
Kuigi sain sellest õnnetusest teada juba nädal alguses, panin alles eile õhtul omaette Sõpruse Puiestee kurblikke laule kuulates asjaolud omavahel kokku. Esmaspäev, mil ka ise linnas viibisin, keskpäevane traagiline õnnetus, kauguses huilgavad sireenid ja tõstukauto, mis varasel pealelõunal must mööda sõitis, mille kastis oli täiesti lömastatud esiosaga auto ... See oligi kunagise klassivenna auto, milles ta hukkus. Uskumatu ja jube.
Jah, muidugi, surm on ju osa elust, sellega tuleb varem või hiljem meil kõigil kokku puutuda, sellega leppida. Aga et see tuleb ja võtab nii noori, nii halstamatult, see rusub ikka hirmsasti. Liikluses saab otsa inimesi igal pool, üle kogu maailma, aga siis järsku tuleb ja võtab kellegi, keda oled kunagi tundnud. Olgugi, et tegelikult pigem teadnud, enesele teadvustamata.
See poiss, see inimene, keda meie hulgas enam pole. Ta polnud klassi priimus, pigem võiks öelda vastupidi. Ta ei hiilanud oma teadmiste, vaimukuse või välimusega. Ta oli tõrjutud, teda naerdi ta kohmakuse, töntsakuse, aeglase mõtlemise ja kohatute ütlemiste pärast. Ma ei tea, kas tal üldse klassis või koolis sõpru oli, veel vähem seda, mis temast sai peale põhikooli lõppu, mis elu ta edaspidi elas.
Eile õhtul vaatasin vanu klassipilte, seal oli ta alati nii rõõmsa naerul näo ning õhetavate, elujaatavate põskedega. Pähe tulid imelikud mõtted sellest, kuidas saatus meiega mängib. Millal see klassipilt tehtud ongi? - 1995 vist. Kas ta võis seal pildil ilmse elujanuga naerdes aimata, et viisteist aastat ongi tal veel jäänud? Minna elu parimas eas, kõik jääb pooleli ... Õõvastav ja väga nukker.
Mis jääb enam öelda meil, mahajääjail, kunagistel klassikaaslastel, kunagistel naerjail, pilkajail? Kahju, et nii läks, me ju ei teadnud.... Aga mis see enam aitab....
Loodame, et sul on sealpool parem ning kuna teadsin temast vaid seda, et talle meeldis raskem muusika, jäägu teele saatma see lugu:
reede, 21. mai 2010
Minu suur /väike kaotus
Ma peaaegu ei julgegi seda postitust teha, set haavad on alles nii värsked ja süda taob metsikult seda kõike kirjutades. Aga loodan, et mure ja valu endast välja kirjutades saab hingel kergem.
Minu väike ingel ... kelle kaotasin tema kuuendal elunädalal... Ta jääb siiski minu südamesse.
On öeldud, et kõik sündimata lapsed, olgu nad kuitahes tillukesed, olgugi, et loodus ise otsustab ühel hetkel, et ei lase neil siia ilma tulla... et nad saavad ingliteks taevasse. Et tegelikult on neile tee lahti ja kui nad kord juba on hakanud tulema, kui meile on siiski see hing tulema määratud, siis varem või hiljem jõuab ta ka pärale.
Minu ingel veel ei tulnud. Tean, et ta istub kusagil õige mu lähedal ja ootab uut võimalust. Valvab mind....
Olgu, ma tean tegelikult ka seda, et ta polnud veel laps, oli ainult tilluke, nii sentimeetrine rakukobar. Aga... temast oleks võinud saada... minu laps. Keda olen nii väga igatsenud. Õde või vend mu kallile tirtsule... ...Silmatera mulle....
Jah, ma lugesin ja harisin ennast ses osas. Miks nii juhtub, et rasedus katkeb. Et see on looduse viis öelda - sellest lootest poleks nagunii eluvõimelist last saanud, oli geeni- või kromosoomiviga ja oleks sündinud raskelt haige inimesehakatis. Kui sedagi ...
Ometi tekib küsimus, miks? Miks just minuga? Kas ma tegin midagi valesti? Kas oleks saanud kuidagi olnut vältida? Ma ju niiväga ootasin teda. Olen juba palju aastaid oodanud. Ja esimene rasedus läks ilma vähimagi häireta...
Ja nean mõneti teaduse arnegut. Arst ütles mulle ka - prageused naised on veidi täbaras olukorras - paljud naised ei teadnudki varasemail aegadel, et nad 4-5 nädalat juba rasedad on ja arvasid, et ju oli toimunu lihtsalt tsüklihäire. Elasid rõõmsalt edasi.
Ja nüüd, kui on juba paarinädalst rasedust võimalik määrata, on naistel nii palju leina ja muret juures. Eriti kui teada, et tegelikult ligi 50 % rasedustest katkebki enne 10. elunädalat, just nendesamade eelnimetatud põhjuste tõttu. Et on väga palju variante, miks see võib juhtuda. Ka nt see kui oled külmetanud ja sul tekib palavik, seegi võib loote hävitada... Või jood liiga palju kohvi... Ja viimaks veel - pooltel katkemise juhtudest ei oska keegi öelda, miks see ikkagi juhtus...
Miks minuga nii juhtus, keegi muidugi ei uuri. Ei hakatagi enne uurima, kui on 3 korda järjest katkenud. Vaesed naised, mis neil tuleb üle elada, kes on nii mitu korda järjest oma inglikse kaotanud....
Mina ei julge niipea uuesti lapse saamisele mõelda, nii suur hirm on, et äkki juhtub jälle midagi. Et äkki ma ei saagi kunagi oma igatsetud teist last...
Ju polnud siis aeg (veel) õige, inimene, kellega seda last saada, ilmselt samuti mitte...
Aga samas on ka lohutajaid, kes ütlevad, et tavaliselt teisel korral juba õnnestub ja on neid, kes ütlevad - hea, et veel niigi läks, Oleks palju -palju hullem, kui oleksid lapse kaotanud siis, kui ta juba suurem on, kui ta juba liigutab...
Kõik see on õige, aga minu leina see ei vähenda...
Minu väike ingel ... kelle kaotasin tema kuuendal elunädalal... Ta jääb siiski minu südamesse.
On öeldud, et kõik sündimata lapsed, olgu nad kuitahes tillukesed, olgugi, et loodus ise otsustab ühel hetkel, et ei lase neil siia ilma tulla... et nad saavad ingliteks taevasse. Et tegelikult on neile tee lahti ja kui nad kord juba on hakanud tulema, kui meile on siiski see hing tulema määratud, siis varem või hiljem jõuab ta ka pärale.
Minu ingel veel ei tulnud. Tean, et ta istub kusagil õige mu lähedal ja ootab uut võimalust. Valvab mind....
Olgu, ma tean tegelikult ka seda, et ta polnud veel laps, oli ainult tilluke, nii sentimeetrine rakukobar. Aga... temast oleks võinud saada... minu laps. Keda olen nii väga igatsenud. Õde või vend mu kallile tirtsule... ...Silmatera mulle....
Jah, ma lugesin ja harisin ennast ses osas. Miks nii juhtub, et rasedus katkeb. Et see on looduse viis öelda - sellest lootest poleks nagunii eluvõimelist last saanud, oli geeni- või kromosoomiviga ja oleks sündinud raskelt haige inimesehakatis. Kui sedagi ...
Ometi tekib küsimus, miks? Miks just minuga? Kas ma tegin midagi valesti? Kas oleks saanud kuidagi olnut vältida? Ma ju niiväga ootasin teda. Olen juba palju aastaid oodanud. Ja esimene rasedus läks ilma vähimagi häireta...
Ja nean mõneti teaduse arnegut. Arst ütles mulle ka - prageused naised on veidi täbaras olukorras - paljud naised ei teadnudki varasemail aegadel, et nad 4-5 nädalat juba rasedad on ja arvasid, et ju oli toimunu lihtsalt tsüklihäire. Elasid rõõmsalt edasi.
Ja nüüd, kui on juba paarinädalst rasedust võimalik määrata, on naistel nii palju leina ja muret juures. Eriti kui teada, et tegelikult ligi 50 % rasedustest katkebki enne 10. elunädalat, just nendesamade eelnimetatud põhjuste tõttu. Et on väga palju variante, miks see võib juhtuda. Ka nt see kui oled külmetanud ja sul tekib palavik, seegi võib loote hävitada... Või jood liiga palju kohvi... Ja viimaks veel - pooltel katkemise juhtudest ei oska keegi öelda, miks see ikkagi juhtus...
Miks minuga nii juhtus, keegi muidugi ei uuri. Ei hakatagi enne uurima, kui on 3 korda järjest katkenud. Vaesed naised, mis neil tuleb üle elada, kes on nii mitu korda järjest oma inglikse kaotanud....
Mina ei julge niipea uuesti lapse saamisele mõelda, nii suur hirm on, et äkki juhtub jälle midagi. Et äkki ma ei saagi kunagi oma igatsetud teist last...
Ju polnud siis aeg (veel) õige, inimene, kellega seda last saada, ilmselt samuti mitte...
Aga samas on ka lohutajaid, kes ütlevad, et tavaliselt teisel korral juba õnnestub ja on neid, kes ütlevad - hea, et veel niigi läks, Oleks palju -palju hullem, kui oleksid lapse kaotanud siis, kui ta juba suurem on, kui ta juba liigutab...
Kõik see on õige, aga minu leina see ei vähenda...
Tellimine:
Postitused (Atom)