Jäin eile õhtul peale järjekordset pikka ja kiiret päeva mõtlema - oot, homme juba ongi ju jõulud. Imelik. Kummaline. Lausa veider. Ja minul pole sel aastal veel mitte hetkekski tekkinud jõulutunnet. No seda õiget, harrast ja pühalikku.
Ja pidin enesele ka ausalt tunnistama, et pole selleks õieti aegagi jäänud. Olen ses osas olnud täiesti laine pealt väljas. Muudkui torman ja rabelen ja sehkendan ja... kust see jõulutunne siis tulla saabki?!?
Olen täheldanud aga ka seda, et ma selle tunde puudumise üle ka suuremat ei kurvasta, sest sel aastal on taas kõik teisiti - ma ei tähista jõule kuigivõrd suurejooneliselt, vaid istume ja puhakme tirtsuga kodus need 3 õndsat puhkepäeva. Ei lähe ise kuhugi külla, ei tule ka meie poole kedagi ... Ehkki üks ammune kutse isegi on, aga sest pole kippu ega kõppu enam kuulda ning pealegi on väsimus vist homseks nii tohutu, et parema tahtmisegi korral ei viitsi oma konte siit kodusaarelt enam kuhugi ajada.
Niisiis jääbki ilmselt nii, et kui veab ja vähegi jõuame, toome täna metsast mõned kuuseoksad, mille olemasoleva kribu-krabuga ära ehime, homme vaaritan pisut traditsioonilisi jõulutoite, annan tirtsule üle tema kingituse, õhtul joome kuuma glögi ja kuulame mõne jõululaulukese, paneme põlema oma kaneelilõhnalise suure küünla, kui veab, imetleme läbi hämarduva õhtu lumesadu kuuvalgel.... Need ongi meie selle aasta jõulplaanid.
Sest suur jõulumöll toimub meie saarel juba täna õhtul ära ( oi jesver, mul on juba hommiktundidest alates paras lavanärv sees- no ei ole oma saare rahvale nii olulisel peol varem üles astunud, liiatigi veel mitme numbriga ja see võtab põlve tudisema küll natuke).
Oma blogi lugejatele soovin aga sellegipolest kauneid ja rahulikke jõule! Seda soovi jäägu teele satam aga kaunis jõuluklassika:
Tuul. Meretuul. Ja lained, lained meredel. Tuul neid hoiab koos, lahus ka sama tuul...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar