Esmaspäev, 22. august 2011

Aeglaselt ja raskelt

Augusti teine pool on minu meelest alati kuidagi melanhoolne- see on suvest loobumise aeg, mil elu rühib edasi aeglaselt ja raskelt. Veel on ilm roheline ja sirtsude koor tahab õhtuti kõrvu lukustada. Ööd on tihkelt sametmustad ja selgetel aegadel siravad taevas tähed, aga miski pitsitab hinge. Pole enam seda kergust ja rõõmu, mis juunis-juulis.
Ja kui siis ka elus on ajad, mis ei tõota kuigi suurt helgust, siis... Terve eilse päeva käisin ringi, imelik nutt kurku kraapimas, kurb ja nõutu, olles vahelduva eduga kord pisut optimistlikum, kord jälle üleni pisarais. Kõik on lahtine, elu teeb haiget, ei tea, mis edasi saab... Kallis A läks eile tagasi mere taha ja me mõlemad olime selle pärast pisarateni kurvad.... Tirtsu parim sõbranna läheb homme ära oma Lõuna - Eesti kodusse ja juba loetud päevade pärast on september ja kool, millele järgneb...
Ah, sügis, süngus, pori ja pimedus hiilivad juba liiga õõvastavalt ligi, proovi sa iga hetk siis tugev ja võimas olla. Lihtsalt ei jõua seda, muretu suvi on läbi, nüüd tuleb taas elu täie tõsidusega rinda pista. Olgu mulle siis lohutuseks kasvõi haldjalik ja võimas Lisa Gerrard, keda sinutorus ka väga ilmekalt kommenteeriti: Things can be holy to a person without it being religious...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar