Kolmapäev, 10. august 2011

Augusti esimesest nädalast

Nonii, kohe esimesel augusti päeval murdis kummaline külmetushaigus maha tirtsu ja niipea kui tema hakkas esimesi tervenemismärke ilmutama, loomulikult ka minu, nii et reedel pidin hoogsalt tõusva palaviku tõttu lausa tööpäeva poolikuks jätma. Saatsin aga teatise kõrgemale poole teele ning lootsin nädalavahetusel rahulikult omas tempos terveneda.
Sain aga vaevalt mõne tunni tekikuhja all külmaväriseda ja pead valutada, kui hakkas riburadapidi kõnesid tulema. Esimene teatas, et juba õhtuks peaks koduukse taha ilmuma ammulubatud arvuti ning kohe pool tunnikest hiljem nõuti mind nädalavahetuseks naabermajja tööle. No head haigust seega!!
Ajasin end värisevi jalu aga püsti ning üritasin üüratute liitrite taimeteede ning valuvaigistite-palavikualandjate toel enam-vähem inimene välja näha. Arvutitooja oli küll väheke ehmunud ja päris ebakindlalt, kas ikka öömaja tohib paluda või tuleb kuusealusega leppida. Vastasin, et ju ikka peavarju saab, eks siis hiljem näha ole, kas nakkus kandus edasi või ei.
Hommikul lahkus rahutu külaline õnneks kiirelt oma teed ning mina vantsisin hoolimata hullult lurisevast ninast ning palavikujärgsest nõrgast olemisest tööpostile, kus sai kogu päeva nõusid pestud, pesu triigitud, tube kraamitud, serveeritud, siis juba uuesti nõusid pesta-kuivatada ja... Oh mõnus vaheldus ja seltskond on ka seal alati nii tore, et haigus ununes sootuks.
Pühapäeva pealelõunal olime aga tirtsuga juba nii kobedad, et läksime metsa seenele ja kui väike eksimiseviperus ( no ma ütlen, et selle metsaga on mul mingi imelik kana kitkuda, sest juba teist aastat järjest püüab ta mind endasse ära eksitada!) välja arvata, saime juba kahe tunniga üüratu koguse kukekaid. Kuidas ma neid realiseerima hakkan, ma väga täpselt veel ei tea, aga fakt on see, et seeni o n mul nüüd PALJU.

Toreda üllatusena avastasin, et minu kevadel seemnetena mahapudistatud saialilledest esimene pääsuke on õiepunga valla löönud ja särab nüüd nagu tõeline oranz päike keset mu muidu ühtlaselt rohelist õuemuru, tema kõrval võtab aga hoogu juba ka teine suurenev õienupp ning loodan, et teisedki suuremad taimed saavad mind oma erksa iluga ehk veel sügise hakul rõõmustada. Kuidagi uhke tunne on südames oma lillede pärast- ikkagi otsast otsani ise kasvatatud ning kompostiga poputatud!!
Veel avastasin eile esimese Minu-sarja raamatu, mis mulle tõeliselt meeldib- Sigrid Suu-Peica "Minu Horvaatia". Neelan seda lausa ühe sõõmuga ja tunnen aeg-ajalt iseennast ära - kaunis loodus, väikese üksildase saare isoleeritus, väike ja endassetõmbunud maailm. Autor on seal võõra riigi territooriumil elanud üsna samasugust elu, nagu mina siinsamas Eestis juba mitmeid aastaid. Ja kui raamat meeldib, siis hakkadki tahes-tahtmata pisut suuremat huvi tundma ka laiemalt - olen täna mitu artiklit netist Horvaatia kohta läbi lugenud ja Youtube`st selle maa muusikat kuulanud ja juba on tekkimas väike kihk seda paika maamunal ka ise uudistama minna!

Eile aga võtsingi end kokku ning hakkasin seenehoidiseid tegema- esimese korraga sain 2 liitrist purki ainult, nö prooviks, aga täitsa head jäid, ning et marinaadi jäi veel üle, kavatsen täna köögis mässamist jätkata. Mitte ainult seente, vaid ka porgandite, suvikõvitsa, kurkidega. Nagu üks õige maainimene elama peab - ikka suvi otsa talveks valmistudes ja hoidiseid vaaritades, ainus väike mure on see, et nüüd kipuvad purgid otsa saama, mida kevadel kui jalus olevat üleliigset träni mitu kotitäit prügimajja sai kantud. Nüüd on omad vitsad, eks ole :)))

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar