Reede, 14. oktoober 2011

Sügise heitlikud värvid

Lihtsalt üks päevikukatke, kirjutatud juba nädala alguses, kuid ajapuudusel riputan selle üles alles nüüd.

Eile oli maagiline päev – 9.10.11. Mitte sellepärast, et see juhtus olema ka minu sünnipäev, vaid too pühapäev oli lihtsalt täis sügise idülliliselt karget ja säravat ilu. Juba pudenenud, ent veel nii värviküllased lehed sahisesid tasakesi, päike paitas jaheda tuulega suisa kõrvuti, loodus lõhnas niiskelt, vägeandvalt ja tummiselt. Asfaldil sädelesid lombid, need ei jõua nüüd enam ka mitmepäevase päikese käes enam kuivada, ning uniseid kärbseid oli siin-seal veel sumisemas küllalt.
Selliste päevadega on tore olla õdusalt ja pisut omaette. Sattusin uitamisi ühte väljast segasummasuvilat meenutavasse, seest aga väga hubasesse heledat verd taresse. Imetlesin suuri silmi vana soojaõhkavat leivaahju, suurt aeglaselt astuvat seinakella, rõõmsatriibulisi kaltsuvaipu, iilingutes lehvivaid õhulisi pitskardinaid, rüüpasin suurest maia kassi pildiga tassist kuumalt hõõguvat ingveriteed … ja olin nii-nii hetkes kui vähegi oskasin.
Väljas on oktoober juba metsviinapuude lehed sügavalt veinipunaseks värvinud, rohi aga hakkab järjest enam luituma, madalaks vajuma, külmaunne vajuma. Kummaline, kuidagi ausalt vaatlev ja samas hinges kurbusi tekitav on neid iga-aastasi muutusi looduses jälgida nentides, et jälle kord saab ring täis. Maailm pöörleb oma teljel ikka edasi. Hoolimata inimese sisemistest heitlustest, muutumistest või plaanidest. Ning ometi - olgu inimene sisimas nii tõrges, piinlev või segaduses kui tahes, selline paratamatuse aistimine annab tahes-tahtmata tagasi kusagil hingesoppides pesitseva Suure Rahu. Hingamise õige rütmi. Oma olemasolu loomuliku ja tänuliku tunnetuse.

Ja kui teistmoodi oli mu maailm peaaegu nädala eest, mil olin nii... üllatunud, haavatud, muutumas... Ühest kohtumisest, ühest ootamatust kõnelusest.

Tol teisipäeval sõitsin õhtul mingi imeliku aje najal Haapsallu. Hinges oli selline nimetamatu raskus, mis poleks lasknud tol õhtul kodus omaette olla.
Kell oli juba pisut üle poole kümne õhtul kui oma toimetustega lõpetasin ja … ilma mingi mõistliku seletuseta tulin, nutt kurgus pitsitamas, välja tänavatele uitama. Ilm oli parajalt tuuline-tormine, argipäevale kohaselt olid tänavad juba tühjad, kõledad, kajavad. Kui nüüd tagantjärele meenutada, siis ega ma vist tolle pooleteisetunnise hilise retke jooksul rohkem kui paari-kolme inimest kohanudki.
Ma polnud kunagises kodulinnas jalutanud juba mäletamatuid aegu. Mere ääres küll, aga mitte tänavatel, majade vahel.
Alustasin vanalinna kandist, päris lossimüüride lähedusest ning suundusin edasi linnasüdame poole, vältides siiski võimalikult palju peatänavat, põigates aina sisse järgmise uitmõttena pähe tulnud uulitsaavast.
Jah, niisiis, kiira-käära suuremate ja vähemate, uuemate ja vanemate majade vahel, aknasilmadest vilkumas hilisõhtust hubast olemist. Viimased sügisesed õied aedades on juba külmast ööõhust longu vajunud, selge tähine taevas aeg-ajalt vilkuva kuuvarjuga ülal, tuul juukseid sasimas, külmi mahlakaid õunu aga aina puude otsast potsatamas.
Mulle meeldib öö, seletamatul ja müstilisel kombel. Mulle meeldib seisatada keset tühja asfaldivälja ning pead kuklasse ajades unustada laterna kunstlik valgus enese ümber, meeldib tumedat laotust vaadata ja unistada. Midagi võimast, hullutavat ja ürgset süttib mu meeltes nuusutades tuult, mis toob meelde nimetamatuid igatsusi, vaid pooleldi teadlikke soove, mis on läbi põimunud ühtaegu ilusast ja valusast, lootusest ja hirmust, magusast ja kibedast …
Aeg-ajalt lipsab kusagil taamalt mööda mõni vari. Kõpsuvad kellegi kiired sammud. Üksik naerukilge. Üle näo vilksab viivuks mööduva auto laternate valgusvihk. Siis olen taas omapäi. Kusagil siinsamas tuksleb veel elusid küllalt, aga mina olen siiski sellest eemal. Vaid käe väljasirutuse kaugusel, ent siiski. Mina linnas. Või linn minus.
Olen tulvil kõhklusi ja heitlusi, kuid siirdun edasi uude linnaossa, olles ammugi möödunud punktidest, kus esiti kavatsesin oma jalutuskäigu lõpetada. Õhtustest minutitest saavad pisitasa öised tunnid. Imelik loomusund aga kannab mind edasi. Raskus hinges pole veel lõplikult lahtunud.
Õigupoolest, ega ma oskagi iseendas selguse saamiseks midagi küsida, et endale vastata. Lihtsalt kõnnin. Mõttetorm on nii suur, et lausa tunnen, kuidas ebamäärased emotsioonitulvad teineteist eemale peletades must üle hoovavad, ühtki katket ei jõua päris lõpuni mõelda, sest juba enne on uus platsis, veelgi segasem ja vastandlikum kui eelmine.
Olen tõsiselt imestunud, et vaid paar ettevaatlikult lausutud peletussõna mind sel moel haavasid, mu nii põhjalikult rivist välja lõid. Inimeste vastasmõjud on imelikud. Küsin endalt mitmendat- setmendat korda, mis siis õigupoolest juhtus? Vaid väike vääritimõistmine, ei muud. Ja ometi kõnnin siin lagedas linnas, üksi keset ööd, silmad pisaraid täis ( ei teagi, on need rohkem seletamatust hinge salavaevast või aina külmemaks muutuvast tuulest või mõlemast kokku) ja tunnen, et olen korraga täiesti liimist lahti …
Jah, ma ei oska küsida. Ent küsimata jätmine oleks veelgi hullem. Sa ütlesid - sõprus pole ju ainult kirjad, helistamised ja sõnumid. Jah, kahtlemata, sõprus on ka erinevate päevade ja ööde meeleolud, ilmevirvendused suunurkades, ilmeksimatu kehakeel, valguse vastuhelk palgeil, tämbrivärvingud öeldud sõnades, koosoldud hetkede võlu, lemmikkoogi maitse, viirukihõng sõõrmeis ja tuhat muud pisiasja, mis inimesi teineteisega ühendavad.
Tundub, et alles nüüd olen hakanud mõistma inimhinge sügavamat säsi. See on ühtaegu valus ja ilus avastus.
Jälle aasta vanem.
Jälle aasta targem.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar