Pühapäev, 30. oktoober 2011

Sügispoeesiast

Sel aastal siis muusikas taas väike suunamuutus, ühe hää tuttava soovitusel avastasin taas rokkmuusika. Selle sügise absoluutsed lemmikud!!:


Jah, ja tänasest on siis juba kella viiest väljas kotikas, see kohutav pime aeg on jälle käes. Justkui neid kurbi ja masendavaid mõtteid veel vähe oleks. Imelik, sest objektiivsest aspekstist, materiaalses mõttes läheks elu nagu paremaks, aga miski sisemine tühjus on totaalne.
Leian jälle aeg-ajalt, et nutan. Aga mille pärast? Ei tea. Näen enda ümber kummalisi musti varje, mis panevad täiesti võpatama ja tahes-tahtmata küsin endalt, kas minuga on ikka kõik korras?
Kas stress ja masendus avaldavad end tõesti lisaks spontaansetele viha-ja rahulolematusepursetele ka majas vilksavate tumeadate varjudena? Või on asi siiski vaid selles, et olen kogu nädalavahetuse järelejätmatult neid raskepäraselt lüürilisi Soome Sügispoeete aina kuulanud ja kuulanud ja kuulanud ja enesele nii hinge lasknud, et maailmast mu ümber ongi järele jäänud vaid imelik lummutis....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar