Laupäev, 16. juuli 2016

Metsmaasikane


Jaaniõhtu Saxby rannas. Tuuletu, soe, ergavpunse loojanguga. Esimeste metsmaasikatega majaka all. Tumendavate rahnudega peegelsiledas vees. Rahu ja kutse ning meeli rahustav meditatsioon otse rannas, mis siidpehmelt hingele pai tegi. Jaanijärgne esimene rännak maasikametsades, mööda pooleldi kinnikasvanud metsasihte, veel natuke koledaid lageraieid, aga neid ma pigem ei meenuta. Väga-väga tugevad märgilised energiad ühes erilises kasetüvedega metsatukas. Ah, minu saar ja minu unelmad, mis järelejätmatult aina jälitavad ja ilma igasuguse ettehoiatuseta selja tagant täie hooga ründavad!
Teine tulemine juuli keskel. Veelgi võimsam, ent kammitsetum kui eelmine. See tuttavlik südasuvine soojus, keskpäevase päikese palav paitus, kuivanud üheksavägiste rootsud metsalagendikel, õitsvad-uimastavad hobumadarad ning angervaksad kõikjal, kuhu vaid pilk ulatub ning nina hingata jõuab. Ja uued ning vanad raiesmikud, jah, need on tõesti nüüd valminud metsmaasikatest tulvil.
Vanade pärnadega salapaigas on ka kukeseened omal kohal, oma iseäralikus nõiaringis ootel ja kutsuvad. Ainult täna metsa ja korja. Sinna mahaununenud siniste otstega käärid, eks seegi ole märk. Loodetavasti leiab need just see, kellel vaja.
Ning viimaks ometi- Borrby,taas minu lemmikrand minu lemmiksaarel. Kare-lõikav rannarohi, soolakalt lõhnavad mereiilingud, hunnitu nõmmeliivatee, mille hõng saabus sõõrmeisse veel enne kui rooli tagant jõudsin välja vupsata. See eriline rand, hele rannakarpide ja peene kiviklibuga tembitud liiv, kuhu varbaidpidi tundideks võib sisse kaevuda ning kogu maailma kiiruse ja hulluse unustada. Üksik randtiir, kes otse meie kõrval kaldaäärsest madalast veest häirimatult omale õhtuoodet püüdis. Lastetu luigepaar laisalt mööda loovimas.
Siis veel vanu armsaid radu, vaikelulisest pealelõunast õhtupoolikusse kalduv aeg ning lõhnad, värvid ja tunded, mis seoses sellega metsades muutuvad. Sügavamaks, hurmavamaks, müstilisemaks. Veel veidi maasikaid ja seeni. Tundsin end juba natuke röövellikult, sest tahtsin selle ainsa suvepäeva jooksul võtta oma kunagistelt kallimatelt metsadelt nii palju kui võimalik. Muidugi tänasin ma neid oma hinges kordi ja kordi, et nad on endiselt head ja helded mu vastu, et mu nii avasüli vastu võtavad. Nostalgia, tänulikkus ja igatsus olid minus läbisegi. Ja muidugi lõppematu rõõm olla taas veidike oma saarega koos. Oma unelmatega. Mälestuste, meenutuste, lootustega. Ja siiski elades just praeguses hetkes. Täiel rinnal.
Praegu, paar päeva hiljem neid ridu kirjutades ja kogu ilu meenutades tukusuvad aga mu kõlarites taas ühed vanad ja samuti täiesti ajatult unustmatud lemmikud Sügispoeedid.
Ime-imeline elu!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar