Neljapäev, 30. juuni 2016

Meenutusi õpetajast

Mul on väga vedanud, sest surm pole seni mind kuigi sageli lähedalt puudutanud. Nüüd siis jälle. Saab aina selgemaks, et mida aeg edasi, seda paratamatum ja sagedasem see jäine hinguski olema saab, sest ühes minu endaga vananeb paratamatult ka minu tutvusringkond.
Sinu surmast kuuldes, armas kunagine õpetaja, tabasid mind kummalised mõtted ja tunded.. Mitte kurbus ega ahastus, sest selline sõnum ei jõu kunagi korraga kohale.
Segadus oli ehk esimene asi. Sinu nimi ja number telefonis. Viimane kõne tehtud 2. juunil ehk vaevu 3 nädalat enne, kui Sa teisele poole läksid. Sinu nimi mu Facebooki sõprade seas. Viimane sõnum saadetud märtsi lõpipäevil, sünnipäevaks. Mida nende kontaktidega teha,? Sa ei vasta enam kunagi telefonile ega ava oma Facebooki lehte, ometi ei tõuse käsi neid kontakte kustutama. Mõned inimesed on saatnud su ajajoonele kaastundeavaldusi, küünalde ja mustade lintidega ehitud pilte. Kummaline ja võõristav,, kes ja mil moel neid küll lugema peaks?
Järgmisena saabus kahetsus. Omaenese tegude, kuigi rohkem küll vist tegematajätmiste , aga eeskätt just mõtete pärast. Kuidas ma küll aru ei saanud, et sa olidki tõsiselt haige, et sul pidi olema selle kõrvalt hirmraske nii vapralt edasi olla, suhelda ja tegutseda. Ilmselt võitlesid sa kaua, ja distantsilt vaadates on selge, et jäid selles võitluses ajaga aina enam ja enam alla. Paraku ka aina enam ja enam üksi. Jah, paraku tundus paljudele lihtsam selg keerata, kui avasüli mõista. Kergem oli minemata jätta kui minna. Mugavam kritiseerida, kui sügavuti mõelda ja analüüsida. Ent kahetsus nagu ka kõik muu maine tühisus on praegu juba lootusetult hiljaks jäänud. Siiski, siin ja praegu Sind meenutades, Sinu järelhüüdesse sobilikku muusikapala otsides püüan olla mitte liigselt kurvastav ega leinav, sest tean et Sulle poleks see meeldinud.
Sa olid minu õpetaja. Veelgi enam, ka põlvkondade siduja, sest olid kogu meie pere naisliini õpetaja. Sinu karmi ja õiglast kätt said tunda nii minu ema, õde kui tütar. Kui nii võtta, olime miskil alateadlikul moel ju päris lähedalt seotud. Need mõjutused, mille Sinu kaudu sain, on olnud teatavas mõttes vägagi elumuutvad ja -määravad.
Enim õppisin Sinult analüüsimisoskust, loomingulisust ja kriitilist meelt. Nii enda kui teiste suhtes. Ka täpsus, nii keeleline kui käitumuslik korrektsus, samuti julgus olla siin ja praegu just see, kes ma olen, kuuluvad Sinu õpetuste raudvarasse.
Varateismelisena Sinu käe alla sattudes olin esimestes tundides päris kohkunud, sest Sa ei sarnanenud ühegi varem kohatud õpetajaga. Sa ei olnud levinud mõistes pedagoog, kes oma oleku, käitumise ja ütlemistega oleks olnud noorele neiule ideaalseks eeskujuks. Ei tilkagi raamatutarkusi, mitte hetkegi pedagoogilisi näpuviibutusi ega moraliseerivaid korralekutumisi. Pigem voolas Sinust puhast elutarkust, ehtsat kogemust ning selle kõige läbi avanes üks täiesti teistsugune, salapärane ja lummutislik maailm. Jah, olin pisut kohkunud, aga vähemalt samavõrd ka vaimustatud. Omal moel õpetasid väga palju, väga teistsuguseid asju, andsid teistlaadseid kogemusi, eesätt ehk just maailma ja inimeste eripalgelisuse, mõistmise ja mõtestamise osas, aga iseeneses kandsid Sa ka laiema kogemise ja inimhinge avaruse lõpmatut, ehk isegi veidike slaavilikku mõõdet.
Lihtne Sinu tundides ei olnud, sest Sa olid nõudlik, iseteadlik ja otsekohene. Nendes tundides polnud kunagi määravaks akadeemiliselt etteantud aeg, mis vägagi sageli neid raame venitas ja ületas, vaid sisu ja kogemus. Sa olid paljusõnaline, emotsionaalne, vahel ehk isegi pisut üleolevat aus, Sinu arutlusi ja sõnavõtte, mis sageli ekslesid esiti ülesvõetud teemast kilomeetrite kaugusele, olid vahel raskesti jälgitavad ja mulle, noorele ja rohelisele, ajuti ka üsna häguselt mõistetavad ( eriti kui õhtutund juba hiline ja hall sigaretivinu, mis Sind küll igal hetkel saatis, juba minu üle võimust hakkas võtma), ent siiski olid need tunnid ja olemised silmaringi avardavad ning harivad.
Sa andsid uue mõiste nii sõnale kui liikumisele, nii väärtuslikule kui väärtusetule nii elus kui laval. Sinu pärusmaa ja valdused olid kunstvalgus, kostüümid ja lavataguste hämarus, tekstipaberite rasked kuhilad ja grimmitubade puudrine hõng, suhete dramaatika nii paberil kui rambivalguses. Sinu lavastused olid sageli pisut raskepärased, sisutihedad, elulised, vahel isegi pisut morbiidsed, ent alati mõtlemapanevad ja väljakutseid esitavad.. Kui vaid meenutada mõningaid meeldejäävamaid, siis esimestena kerkivad silmade ette "Bernards Alba maja"; "Tulirebased"; "Mets piirab linna"; "Gulliveri reisid", "Revident";"Enesetapjad". Ega kõik kindlasti hetkega meenugi...
Paljud on ahastuses, et Sa läksid liig vara, olles vaevu mõni aasta üle viiekümne. Kuldses keskeas, teotsemised ja projektid alles pooleli. Ometi sai Sinu elutöö just nüüd tehtud. Jääb vaid loota, et keegi võtab Sinu teatepulga üle, et edasi vedada nii teatrit, noorte innustamist- õpetamist kui kultuuriüritusi siin pisikeses provintsilinnas.
Muusikavalik, mis meenus seoses ühe eelnimetatud noortetükiga, peaks igati Sinuga sobima nii oma stiililt kui sõnumilt.
Head teed Sulle sealpool pilvi, kallis õpetaja!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar