Kunagi Vormsil elades olin ma hädas hiirte ja sipelgatega, kellega olin sunnitud aeg- ajalt ja oma tahte vastaselt eluaset jagama, aga kui ma naiivselt arvasin, et linna kolides olen sellest nuhtlusest prii... no siis mõtle veelkord. Sest uskuge mind, ma ei ole endiselt hommikuinimene. Ja see peab ikka väga hea põhjus olema, et ma vabatahtlikult kell 6 tööpäeva varahommikul asun magamise asemel blogipostitust kirjutama!!
Niisiis, tundub, et olen ebasoovitavate muiduüüriliste osas sattunud pigem vihma käest räästa alla või on olulised eluõppetunnid mingil moel jäänud ikka omandamata.
Linnamaja on ju ometi uuem ja eeskätt palju rohkem remonditud kui oli see, kus elasin saarel. Ometi on see uuem ja remonditum ka kordades hõredam. Ma mõtlen praegu, et seda maja ostes saime vist nelja kaitsva seina asemel endale ümber vaid mõttelised, sest N on siin elatud aja jooksul seina pannud nii uued tuuletõkke- kui soojustusplaadid ning lisaks ka nii sisemise kui välimise voodrilaua, uued aknad- uksed nagunii.
Ja ikkagi läheb igal kevadel minu jaoks üks hullumaja lahti, kui seinte seest hakkab igasugu putukalisi välja pugema! Hiidsääsed, sipelgad ja porikärbsed on siinjuures veel väga süütud olevused. (ja ma ei hakka praegu üldse põhjalikumalt rääkima talvedest, mil hiired vallutavad pööningu ja peavad seal oma igaöiseid jooksumaratone ning selle vahepeale ragistavad seinaplaatide või makroflexi või ma ei tea mille kallal, nii et lust kuulata, aga siis piisab peotäiest värvilistest graanulitest, et nad mõneks ajaks taltuksid...)
Jah, võibolla ma olen paranoiline ja teengi SÄÄSEST ELEVANDI, aga mina ei saa magada, kui magamistoas keegi seina sees krabistab. Ma tean juba eelnevatest kogemustest, et varem või hiljem ilmub sealt lagedale mõni jälk maipõrnikas või hiiglaslik rohutirts või jõletu karvane maamesilane... Otse minu magamistuppa, kus peaks olema turvaline ja õdus ja neli KAITSVAT seina ümber!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar