Viimase hullumeelse aasta jooksul olen ajuti väga teravalt teadvustanud, et minu kõige suuremaks vaenalseks on energia- ja ajapuudus ning eriti väsimus,mis võtab kiiresti minult kõik pidurid ja piduriteta mina- see on ainult üks kaos ja häving nii minu ümber, aga eeskütt minu sees.
Ma olen puhkusel eilsest saati ning kavatsen seda olla augusti keskpaigani ehk täpselt nii kaua, kui tänane seadus ühele tavalisele haridustöötajale seda võimaldab. Ma ei kavatse selle kahe kuu vältel rabelda ega koormata end asjadega, mida mulle tegelikult teha ei meeldi. Ma ei kavatse hommikuti kella peale ärgata ega kuhugi kiirustada. Tööle ma ka siiski vaatamata vahepealsetele variantidele ei lähe, olgu nende finantsidega nagu on...
Ja peetagu mind pealegi egoistiks või rahvavaenlaseks, aga kui üks päev enne minu ametliku puhkuse algust üks hea ja tore inimene mind endale paariks päeaks appi palus tegema midagi, mis mulle apseluutselt ei meeldi, võtsin südame rindu, surusin süütunde selja taha peitu ning ütlesin talle ära. Kiirustamine, ajanappus ja sellest tulenev vaenulikkus nii enda kui teiste vastu on üsna üheselt mulle selgeks õpetanud- oma aeg ja oma olemine on väärtuslikum kõigest ja sellest tuleb kümne küünega kinni hoida nii palju kui vähegi võimalik.
Nii et sel suvel ma loen, tikin ja tantsin ning tegelen ka mul moel enese nii vaimse kui eriti füüsilise poole ülesputitamisega ja seda kuni augusti keskpaigani välja. Punkt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar