Ei ole tore. Silmadest ja muust

Ma tahaks väga augustikuud rohkem nautida, kui seda enamasti teha saan. Ma ei teagi, milles täpselt probleem on, aga...
Sel aastal ka- nii kui august algas, tulid probleemid, mured ja takistused...
Esmalt hingavad töömõtted juba kuklas, ehkki puhkust veel tegelikult jätkub natukeseks. Tahes- tahtmata vilksab aeg- ajalt läbi pea, et peagi on jälle käes... Ja ma ei pelga mitte niivõrd töötegemist ennast, vaid just kogu seda ebameeldivat elumuutust, mis selle kõigega kaasneb, mis mulle loomuomaselt kuidagi ei sobi. Kõik need varased kella peale ärkamised, aja peale minekud, hommikune närviline sabistamine, jooksmine, sellega kaasnev unustamine ja hilinemine...Lisaks rohkem kohustusi kui rõõmu nende tegemisest. Pluss sügistalvised ja kevadtalvised pikad haigusmaratonid, mis küll lastega pere juures on vist paratamatud, aga minu jaoks on need nii stressirohked ja kurnavad, et paljas mõtegi neile ajab mul juba praegu ajud krussi ja südame pahaks.
Teiseks on tervis jälle streikinud. Mistõttu jäi ära ka minu kangesti plaanitud ja siingi kusagil väljahüütud eksperiment. Loodetavasti saab selle mingil moel siiski tehtud, aga ma ei hõiska siin midagi enne õhtut.

Kohe augusti esimesel, lämbel ja tuuletul päeval käisin peale 11-kuulist ooteaega ära silmaarsti juues. Seal tehti mulle esmalt tilgauuring et näha, mis toimub ka silmapõhjas. Uuring käib siis nii, et pannakse silma mingid tilgad, siis pead 40 minutit laskma neil mõjuda. Kusjuures kabinetist veel soovitati, et mine jaluta või käi kohvikus vahepeal, siis tule tagasi ja räägime edasi.
No ei saanud ma eriti kuskile, sest u 10 minutit peale tilkade panekut hakkas mul väga halb. Nägemine muutus nii häguseks, et ei suutnud enam kuidagi pilku fokuseerida, pea käis ringi ja üle kõige tahtsin kogu aeg ainult silmi ainult kinni hoida. Nii ma tuiasin üliaeglaselt poolsuletud silmadega lähima pargipingini ja istusin seal kui tukunui ligi 20 minutit, et siis haiglasse tagasi tuikuda.
Seal seletas tohter lahkesti, et see on jah tilgauuringu puhul tavaline, et enesetunne kipub halvenema ja nägemine niisamuti, aga paari päevaga peaks kõik taastuma. Ärge ainult silmi pingutage ja kandke päikeseprille. Ja mina tark tüdruk, olin just sel hommikul tulnud arsti juurde autoga ja ilma päikeseprillideta!
Ma ei jõudnud enast ära kiruda ja kaalusin algul siiralt, kas peaksin auto sinnasamma haigemaja ette jätma, kuniks selle mõnel paremal päeval suudan ära tuua, aga samas tundus mõte pooletunnisest jalgsi kojutuiamisest lämmatavas kuumuses ka nii õudne, et istusin siiski poolpimedana rooli. Pole vist vaja öelda, et valisin kulgemiseks kõige kõrvalisemad rajad ja spidomeetri näit ei ületanud selle kulgemise ajal kordagi 20 km/h. Imekombel jäin ellu ja isegi politsei ega keegi tulnud uurima, miks nii aeglaselt ja kummaliselt sõidad, oled midagi tarbinud või?
Sest just nii ütles mulle mu vanem lapsuke, kui koduuksest sisse laekusin ja kurtsin, et nii halb on olla ja ma ei näe hästi. Ta vaatas mulle ehmatanult otsa ja teatas, et pole ka ime- sul on pupillid nii suured, nagu sa oleksid laksu all!
Ja kui siis järgmisel päeval uuesti enam-vähem näha ja detaile eristada suutsin, vaatasin silmaarstilt kaasa saadud prilliretsepti ka üle. Tulemus oli nii kohutav, et ma ei julge seda peaaegu rääkidagi- plussid on vahepealse 5 aastaga nii suureks läinud, et ei usukski, kui poleks ise näinud. Arst soovitas mul nüüd igapäevaseks prillikandjaks hakata- st mitte ainult silmadega töötades ei pane ette, nagu seni olen toiminud, vaid KOGU AEG on prillid ees. Kui niisama toimetan, võin jätta alles praegused, kui aga silmadega töötan, siis uued ja kangemad.
Eks ma siis harjutan vaikselt, ükspäev käisin niimoodi isegi poes- algul oli väga harjumatu ja isegi natuke udune, aga umbes viie minutiga silm harjus ja ümbrus tundus varasemast isegi selgem. Poodi jõudes aga tekkis ebaloogiliselt suur tahtmine prillid eest ära võtta ja nii mitmeid kordi järjest, pidin endale aina teadlikult meelde tuletama, et ei, sa ei unustanud omale prille ette, need peavadki sul nüüd kogu aeg peas olema!

Vaevalt paar päeva hiljem saime ei tea kust perre vastiku kõhugripinakkuse, mis laastas tervet me naisperet järgemööda. Mina kui kõige kõhnem ja tundlikum selle tõve suhtes põdesin muidugi kõige kauem- haigeks jäin pühapäeva varahommikul, aga veel tänagi tunnen, et eriti isu ei ole ja iga hoolikalt valitud paladest koosneva söögikorra järel hakkab kõht ikka mingil ajal uuesti valutama.
Üks pikalt plaanitud välisteis lendas ka seetõttu pikalt, kusjuues veel nii halvasti, et kõik piletid olid juba ostetud, aga kuna tegu oli lennufirmade mõistes siiski odavlendudega, ei saanud me hiljem uurides kusagilt mitte sentigi tagasi, isegi mitte lennujaamamakse.
Eelarve, mis meil kõiksugu suuremate ostude tõttu juba ennegi tundlik oli, kukkus nüüd kolinal miinustesse. Õnneks küll sel aastal esmakordselt, nii et varasemate kuude plussid ehk mingil määral tasakaalustavad seda auku, aga hoop oli kõva. Nii majanduslikus, aga ka moraalses mõttes.

Aga et mitte tänast postitust nii negatiivses toonis lõpetada, sain paari päeva eest ka ühe tõelise rõõmusõnumi- minu lemmikbänd tuleb viimaks ometi Eestisse!!! Lubasin endale kunagi, kui oma toredad soome sügispoeedid alles avastasin, et kuigi suurem asi kontserdikülastaja pole ma kunagi olnud, aga vot kui NEMAD tulevad, siis ma lähen. Ja nüüd, 20. veebruaril, nad tulevadki, ja mina muidugi LÄHEN KA!!
No ja mis te nüüd arvate kes siia lõppu laulma jääb?!! :)))