Jah, kallid blogilugejad, ma tean, ma olen meie reisi neljanda päeva pildid ja muljed endiselt teile võlgu ja ka see sissekanne tuleb... kunagi. Esiti lubasin endale, et augusti lõpuks on valmis, aga näib, et seekord pean oma sõnu sööma... sest:
Tervis on ülem kui mina.
Paljudele meist on äsja alanud nädalavahetus suvelõpupidude, muinastuledes ööde aeg. Mõnele minusugusele pereinimesele on see ka ootamatult sülle kukkunud õnnestatud üksiolemise nädalavahetus, sest kõik kaaskondsed ( koerad kaasa arvatud!) on ära ja kogu maja minu päralt. Seega- miks mitte- peole, kontserdile, võiks kasvõi mõnele vanale tuttavale helistada, kellest pole ammu kuulnud, kuidas läheb.... aga ei. Tervis otsustab teisiti.
Pea on mul juba hommikusest ärkamisest saati valutada lõhkunud ja ka keset päeva võetud valuvaigisti andis paari tunni eest alla. Tuttav migreenituige ronib nüüd aina jõulisemalt mööda paremat peakülge ülespoole, otsib kohta, kus pigistada ja tuigata ja... halvab tasapisi ka minu normaalse mõtlemis-, olemis- ja tegutsemisvõime.
Ah, see kõik on nii vastikult vana tuttav. Ei ole mul niisiis midagi pidutseda ega helistada. Istun aga vaguralt diivaninurgas, rüüpan rummi ja meega teed ning loodan, et ehk läheb natukenegi paremaks. Et mu kord aastas ette tulev õnnelik üksilemise nädalavahetus päriselt luhta ei läheks ja et kui mitte täna, siis ehk homme õhtul saan juba natukenegi nautida seda, millest tavaliselt vaid unistada saan. Rahus õhtu otsa raamatut lugeda. Mõne tuttavaga segamatult telefonitsi või niisama natuke lobiseda. Kasvõi omaette õhtul karaoket laulda ( mis sest, et tavaliselt läheb kõik piiksuval häälel ja kauge kaarega viisist mööda, aga ..). Noh, üksiolemise võlud ikkagi, saaks ainult selle pea kuidagi otsast ära kruttida, et see kusagil mujal omaette valutaks...
Veidi lohutab seegi, et oma selle suve ühteaegu karme ja meloodilisi lemmikuid on ka hea kuulata:
Ma tahaks väga augustikuud rohkem nautida, kui seda enamasti teha saan. Ma ei teagi, milles täpselt probleem on, aga...
Sel aastal ka- nii kui august algas, tulid probleemid, mured ja takistused...
Esmalt hingavad töömõtted juba kuklas, ehkki puhkust veel tegelikult jätkub natukeseks. Tahes- tahtmata vilksab aeg- ajalt läbi pea, et peagi on jälle käes... Ja ma ei pelga mitte niivõrd töötegemist ennast, vaid just kogu seda ebameeldivat elumuutust, mis selle kõigega kaasneb, mis mulle loomuomaselt kuidagi ei sobi. Kõik need varased kella peale ärkamised, aja peale minekud, hommikune närviline sabistamine, jooksmine, sellega kaasnev unustamine ja hilinemine...Lisaks rohkem kohustusi kui rõõmu nende tegemisest. Pluss sügistalvised ja kevadtalvised pikad haigusmaratonid, mis küll lastega pere juures on vist paratamatud, aga minu jaoks on need nii stressirohked ja kurnavad, et paljas mõtegi neile ajab mul juba praegu ajud krussi ja südame pahaks.
Teiseks on tervis jälle streikinud. Mistõttu jäi ära ka minu kangesti plaanitud ja siingi kusagil väljahüütud eksperiment. Loodetavasti saab selle mingil moel siiski tehtud, aga ma ei hõiska siin midagi enne õhtut.
Kohe augusti esimesel, lämbel ja tuuletul päeval käisin peale 11-kuulist ooteaega ära silmaarsti juues. Seal tehti mulle esmalt tilgauuring et näha, mis toimub ka silmapõhjas. Uuring käib siis nii, et pannakse silma mingid tilgad, siis pead 40 minutit laskma neil mõjuda. Kusjuures kabinetist veel soovitati, et mine jaluta või käi kohvikus vahepeal, siis tule tagasi ja räägime edasi.
No ei saanud ma eriti kuskile, sest u 10 minutit peale tilkade panekut hakkas mul väga halb. Nägemine muutus nii häguseks, et ei suutnud enam kuidagi pilku fokuseerida, pea käis ringi ja üle kõige tahtsin kogu aeg ainult silmi ainult kinni hoida. Nii ma tuiasin üliaeglaselt poolsuletud silmadega lähima pargipingini ja istusin seal kui tukunui ligi 20 minutit, et siis haiglasse tagasi tuikuda.
Seal seletas tohter lahkesti, et see on jah tilgauuringu puhul tavaline, et enesetunne kipub halvenema ja nägemine niisamuti, aga paari päevaga peaks kõik taastuma. Ärge ainult silmi pingutage ja kandke päikeseprille. Ja mina tark tüdruk, olin just sel hommikul tulnud arsti juurde autoga ja ilma päikeseprillideta!
Ma ei jõudnud enast ära kiruda ja kaalusin algul siiralt, kas peaksin auto sinnasamma haigemaja ette jätma, kuniks selle mõnel paremal päeval suudan ära tuua, aga samas tundus mõte pooletunnisest jalgsi kojutuiamisest lämmatavas kuumuses ka nii õudne, et istusin siiski poolpimedana rooli. Pole vist vaja öelda, et valisin kulgemiseks kõige kõrvalisemad rajad ja spidomeetri näit ei ületanud selle kulgemise ajal kordagi 20 km/h. Imekombel jäin ellu ja isegi politsei ega keegi tulnud uurima, miks nii aeglaselt ja kummaliselt sõidad, oled midagi tarbinud või?
Sest just nii ütles mulle mu vanem lapsuke, kui koduuksest sisse laekusin ja kurtsin, et nii halb on olla ja ma ei näe hästi. Ta vaatas mulle ehmatanult otsa ja teatas, et pole ka ime- sul on pupillid nii suured, nagu sa oleksid laksu all!
Ja kui siis järgmisel päeval uuesti enam-vähem näha ja detaile eristada suutsin, vaatasin silmaarstilt kaasa saadud prilliretsepti ka üle. Tulemus oli nii kohutav, et ma ei julge seda peaaegu rääkidagi- plussid on vahepealse 5 aastaga nii suureks läinud, et ei usukski, kui poleks ise näinud. Arst soovitas mul nüüd igapäevaseks prillikandjaks hakata- st mitte ainult silmadega töötades ei pane ette, nagu seni olen toiminud, vaid KOGU AEG on prillid ees. Kui niisama toimetan, võin jätta alles praegused, kui aga silmadega töötan, siis uued ja kangemad.
Eks ma siis harjutan vaikselt, ükspäev käisin niimoodi isegi poes- algul oli väga harjumatu ja isegi natuke udune, aga umbes viie minutiga silm harjus ja ümbrus tundus varasemast isegi selgem. Poodi jõudes aga tekkis ebaloogiliselt suur tahtmine prillid eest ära võtta ja nii mitmeid kordi järjest, pidin endale aina teadlikult meelde tuletama, et ei, sa ei unustanud omale prille ette, need peavadki sul nüüd kogu aeg peas olema!
Vaevalt paar päeva hiljem saime ei tea kust perre vastiku kõhugripinakkuse, mis laastas tervet me naisperet järgemööda. Mina kui kõige kõhnem ja tundlikum selle tõve suhtes põdesin muidugi kõige kauem- haigeks jäin pühapäeva varahommikul, aga veel tänagi tunnen, et eriti isu ei ole ja iga hoolikalt valitud paladest koosneva söögikorra järel hakkab kõht ikka mingil ajal uuesti valutama.
Üks pikalt plaanitud välisteis lendas ka seetõttu pikalt, kusjuues veel nii halvasti, et kõik piletid olid juba ostetud, aga kuna tegu oli lennufirmade mõistes siiski odavlendudega, ei saanud me hiljem uurides kusagilt mitte sentigi tagasi, isegi mitte lennujaamamakse.
Eelarve, mis meil kõiksugu suuremate ostude tõttu juba ennegi tundlik oli, kukkus nüüd kolinal miinustesse. Õnneks küll sel aastal esmakordselt, nii et varasemate kuude plussid ehk mingil määral tasakaalustavad seda auku, aga hoop oli kõva. Nii majanduslikus, aga ka moraalses mõttes.
Aga et mitte tänast postitust nii negatiivses toonis lõpetada, sain paari päeva eest ka ühe tõelise rõõmusõnumi- minu lemmikbänd tuleb viimaks ometi Eestisse!!! Lubasin endale kunagi, kui oma toredad soome sügispoeedid alles avastasin, et kuigi suurem asi kontserdikülastaja pole ma kunagi olnud, aga vot kui NEMAD tulevad, siis ma lähen. Ja nüüd, 20. veebruaril, nad tulevadki, ja mina muidugi LÄHEN KA!!
No ja mis te nüüd arvate kes siia lõppu laulma jääb?!! :)))
Kui siin eelmises postituses juba minu selleaastane halb tervis jutuks tuli, jätkan samas vaimus.
Et hädade komplekti täiendada, hakkasid sel varakevadel mulle häda tegema ka hambad. Ühtäkki muutus üks suur purihammas, mis keelega kombates tundus igati terve/parandatud, väga tundlikuks nii külma kui kuuma suhtes ning aeg- ajalt käis sealt läbi äkilisi üksikuid valusähvatusi.
Tohtrile sain aja mingi aja pärast. Kes ka mu jutu peale algul pead vangutas ja vaatas, et alles hiljuti korralikult parandatud hammas, mis seal siis viga saab olla. Sümptomeid kuuldes aga muutus mõtlikuks ja arvas, et võtame siis lahti ja vaatame, mis seal on....
Oli juurepõletik. Olgu öeldud, et suure, nelja juurega purihamba juurepõletiku ravi on pikk, piinarikas ja ka väga rahakulukas protsess, millega tegelen tahes- tahtmata tänaseni.
Ma ei mäleta hetkel oma esimese selleaastase hambaarstivisiidi kuupäeva, aga see oli kindlasti millalgi aprilli algupoolel. Tänaseks on sellest möödunud ümmarguselt umbes 3 kuud ja ma pean ütlema, et ma ei ole oma hambaraviga eriti kuhugi jõudnud, sest ravijärjekorrad on lihtsalt KOHUTAVALT PIKAD!!
Kahe ravikorra vahe on paar kuud ehk siis teist korda pääsesin löögile juuni algul, mil eelmisest korrast poolelijäänud raviga jätkati. Seekord tegi arst enda sõnutsi nii palju eeltöid järgmiseks korraks ära,et peaks kolmanda korraga SELLE hamba korda saama.
Paraku tekkisid ootamatud komplikatsioonid.
Vaevalt nädal peale teistkordset juureraviseanssi murdus sestsamast purihambast tükk lahti. Mulle endale tundus, et terve tagumine sein tuli sealt ära, jäi sellise eriti vastiku terava servaga koht ka, mis ei lasknud õieti süüa ega rääkida.
Õnneks sain murega kohe järgmisel päeval oma arsti juurde vastuvõtule, kes ütles, et õnneks on tükk siiski üsna väike ja et ehitame aga mingi ajutise täidisega selle koha kinni ja liimime kokku. Sain seekord kõik tuimestuseta talutud ja isegi puurimisel ei kukkunud ära ega midagi. Arst veel lohutas ka, et selle eest pole vaja maksta, see oli erakorraline visiit. Hea seegi.
Kahjuks aga sellega mu hädad veel ei lõppenud.
Veel paar päeva hiljem sain teada, et just selsamal issanda päeval, mil oli kirja pandud mu kauaoodatud uus juureraviaeg, saab meil tööl olema pikk ja põhjalik koolitus, millelt puududa ei olevat soovitav.
Valisin raske südamega taas hambaarsti numbri ja muutsin oma raviaja ära. Ja nagu arvata võiski– uue aja sain veel kuu aega hiljem ehk siis nüüd juba septembri keskpaigaks.
Ja veel kolm nädalat hiljem murdus too hammas ikkagi uuesti lahti ja oli täpselt sama terav ja tundlik kui muistegi.... Ainsa vahega, et sel korral helistades oli mu oma arst juba puhkusel, aga kuna aega pakuti kohe samaks päevaks, tulin kohale.
Too arst oli küll peale vaadates kena ja nooruke, aga kuidagi väga kidakeelne ja... paras käp.... eee, ma tahtsin öelda väga algaja oli ta ka. Ei seisnud tal need hamba vahele pandavad plastikvidinad kuidagi tangide vahel ja tema poolt tehtud töö minu vaese haige juurikaga hamba juures on ka pigem kaheldava väärtusega:
Sest ta ei ehitanud seda laiutavat auku seal üldse kinni, vaid pani peale ainult mingi lakimoodi asja, mis peaks küll eeldatavasti ära hoidma hamba edasise lagunemise ja selle sisu väljapudenemise, aga minu tunne on väga ebameeldiv. Hambal on endiselt suur auk sees ja toda teravat nurka ta küll väheke lihvis, aga väga ebamugav on keelel ikkagi. Jah, küllap ma pikapeale isegi harjun selle ebamugavusega suus, aga... Ma lihtsalt ei kujuta ette, et pean veel kaks ja pool kuud sellise pooliku hambaga elama!
Ja kuigi ma väga tahaks, ei hakka ma siin praegu üldse halama sellest, et hüvasti minu suured lemmikud- krõbeda koorikuga kollane chia- seemnetega sai ja taevalik Selveri tume ciabatta ja soolapähklid ja... Minu tervislikule eluviisile tulevad ju pudrud ja pudid ja smuutid ometigi ainult kasuks!
Ja teate, mis on selle kõige juures veel eriti irooniline?
Eile, kui tolle algaja arsti juures ära käisin, kontrollisin igaks juhuks üle, mis kuupäeval ja kellaajal on minu uus ravivisiit oma arsti juurde ja too infolauaneiu teatas mulle algul särava naeratusega, et kirjas on 14. august. Mina kurva ohkega vastu, et ei-ei, ma pidin kahjuks selle aja ära muutma, sest on koolitus ja sel päeval ma ei saa ... Siis ta uuris veidi ja vastas, et oijah, tema viga- ongi juurde tehtud märge, et tõesti, 14. august ei kehti enam ja on hoopis 18. september.
Tulin koju, avasin tujutult oma meilboksi ja no arvake ära? See 14. augusti koolitus jääb ära!!!!
Kogu selle tohuvabohu keskel ütleb mingi vastik sisetunne mulle, et mu "tore" hambasaaga saab veelgi jätku ja mitte eriti helges toonis ehk et olen enese tahtmata andmas omapoolset panust selleks, et hambutu Eesti kusagile ei kaoks...
Jah, just selline karjatus potsatas täna mulle e-postkasti. All võõras mehenimi.
Olin esmalt natuke ehmatanud, aga kirja süüvides tõdesin- ah, tänapäevase turunduse trikid on ikka ammendamatud.
Aga et kõik klaar oleks, räägin asjad ausalt ja algusest peale ära.
Sellest kevadest tegid minu jaoks võrdlemisi karmi just igasugused tervisehädad, mida omal nahal kogesin.
Asi algas peale mingi eriti keerulise nimega kurguhaiguse- mononukleoosiga, millesse nakatasin enese teadmata ka oma lapsed... Nooremal möödus haigus õnneks igasuguste sümptomiteta, suurel piigal läks kehvasti- tal läksid lümfisõlmed paiste ja oli mõnepäevane mõõdukas palavik...
Sellele järgnes borrelioosidiagnoos ja lootus, ehk kolm nädalat tablette ja tablette ja tablette teevad minu tervise ja "paha ollaga" imet. Ei teinud.
Borrelioosi ei saavatki lõplikult välja ravida ja uut nakatumist ei olevat ka võimalik kuidagi vältida. Siis sööd aga uuesti tablette ja närvikiud ja süda ja liigesed ja mis kõik veel võib igal korral kahjustada saada, seda ei oska keegi ette aimata ja mu migreenile see kindlasti pärssivalt ei mõju, pigem vastupidi... Pähh, vastik ebaõiglane elu.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, hakkas ootamatult selg ka häda tegema- olin päevapealt nagu vanainimene, kes ei saanud enam istumast tõustes selga sirgeks. Ja nii mitu nädalat järgimööda.
Egas midagi, tuli juba tuttav tee arsti juurde taas ette võtta. Ja muret kurta. Veel veeniverd, uurimist, puurimist ja vastuste ootamist.
Kuni selgus valus tõde- ei mingit varajast reumat ega muud hullu- nõrk ja lodev oled, inime, ütles arstionu mulle läbi lillede. Lihast põle ollagi, liiga palju istud ja liiga vähe liigud.
Mis mõttes, ei saand mina aru- aga tantsin ju ja aeg- ajalt lähen jalgsi kooli ka ja...
Tjah, illusioon vaid, sest tõele au andes mööduvad mu päevad ikka suurelt jaolt laua ja/või arvuti taga küll. Lisaks on nüüd ju load ka taskus- et muudkui istu rooli ja mine, kuhu vaja, olgu siis ettekäändeks väsimus või halb ilm. Ja ega rooli keerates ega klahve klõbistades tõepoolest muskel paraku kasva...
Tuli teha otsus- hakata elama nii, et peaksin paremini vastu. Nii vaimses kui füüsilises plaanis. Esmalt parem toit, teiseks vähem stressi ( huvitav küll, kuidas?) ja kolmandaks treeningud ehk võimlemine, et must jälle (sügiseks?) asja saaks.
Siis saigi mõtete esmaseks seadmiseks piilutud säänsesse moodsasse keskkonda, nagu Fitlap.ee. Seal oli kõik kena, sai oma kaalud, mõõdud ja eesmärgid paika seada, aga kui asi toitumiseni jõudis, nõuti raha. Ja mina ei taht anda. Jätsin asja sinnapaika. Mispeale paar nädalat hiljem on nemad minu pärast üliväga mures, et oled aint konto teind ja rohkem ei iitsatagi, on ikka kõik korras? Ära jäta meid ( tühja rahakotiga) maha!
Tjah, parem kasutan omaenese vähest talupojamõistust.
Plaan sai esiti kena ja mitte väga suurejooneline. Kavatsen kogu juulikuu olla võimalikult tervislik. Süüa regulaarsemalt ja tervislikumalt kui seni, sest kumbki eelnimetatutest ei tule mul tegelt üldse välja. Ja mina olen veel selline imelik, kes ei söö mitte liiga tihti ja liiga palju, vaid otse vastupidi- pole üldse harvad juhused, kus unustan söömise seniks, kuni tuikav peavalu hakkab energiapuudusest juba tugevat alarmi lööma. Või kui ka söön, siis ikka liiga vähe ja/ või ühekülgselt, sest miski ei maitse ega tundu ahvatlev. Võin käia poes ringi pool tundi, seista ja uurida lettide vahel ja mitte miski ei tekita isu. Minu eripära vist. Või vaimuvaesus, et ma ei oska põnevaid ega isuäratavaid toite välja mõelda. Või laiskus, et ma ei viitsi pool päeva kokata. Ilmselt kombinatsioon kõigest kolmest.
Teine asi on liikumine/ treenimine. Siin ka ei aja pilli lõhki- alustuseks võtsin ette olla kolm korda nädalas aktiivne, sellest ühe korra moodustab endiselt tants, teine oleks liikumine jalgrattal ning kolmas lihastrenni ja jooga kombinatsioon. See viimatinimetatu on täitsa mu enese väljamõeldud, nüüdseks kaks korda juba järele proovitud ja tundub, et toimib, sest järgmisel päeval on siin- seal lihastes üht- teist tunda. Nagu oleks jalgadel, kõhul ja kätel olevaid lihaseid eesmärgipäraselt kasutatud või nii.
Ja veel üks asi- plaanin keset juulikuud omal nahal läbi teha ühe eksperimendi. Isegi mu täna juhuslikult kusagilt sotsiaalmeediast loetud horoskoop näis seda iga sõnaga toetavat- et aeg on nüüd küps, et õpi ja koge ja ole...
Aga ma olen ju ebausklik ka ja seega enne ei räägi, kui asi on täitsa kindel ja ehk isegi juba ära tehtud. Plaan on olemas, esmased märkmed maas ja eelluurel ka käidud. Rohkemat praegu ei ütle.
Olen täiesti elusa ja pisut isegi tervemana kui varem hambaarstilt tagasi!
Selgus, et jube ebamugavustunne, mida igemes tunnen, ei olegi paistetus, vaid mingi paranormaalne nähtus! Kui mul seal toolis jalad siruli istudes juba suu ammuli poleks olnud, oleks see kaheldamatult töllakile vajunud... See on nimelt koht, kust mõne aasta eest tõmmati välja üks tarkusehammas. Tohter arvas, et hetkel on 2 võimalust - kas tõmbamisel jäi mõni luukild sisse, mis nüüd seal igeme sees haiget teeb või ajab end seal püsti mõni uus kikuke! Eino tere hommikust, kas mõnel inimesel on ette nähtud hambakasv kogu eluks!?! Need tarkushambad, ma ütlen... Igal juhul lubati teha mu hammastest pilti ja järele vaadata, milles asi täpsemalt seisab. Huvitav, kas ma peaksin nüüd rohkem või vähem hirmul olema kui varem?
Tegelikult olin ma oma hambaarstil veel vägagi hästi meeles - tuletas mulle varmalt meelde, et "aasta eest te jätsite ravi pooleli, kas nüüd hakkas miski muret tegema?" Olin vagur kui talleke ja noogutasin - jätsin jah, sest raha sai otsa ... Ta vaatas mu üle ja teatas siis kergendava fakti - "midagi katastroofilist poelgi, kõik need hambad teil sellised poolpidused!" Nuta või naera, aga kuidagi südantkosutav oli siiski kuulda, et hambutuks jäämine mind lähiajal siiski veel õnneks ei ähvarda!:)) Järgmiseks tahtis proua tohter teada, kas hakkame kohe mõne hamba raviga pihta või ooatme veel natuke? Võtsin julguse kokku ja arvasin, et kui ma juba siin kord olen, eks hakkame siis aga pihta! Tehtigi ilma pikemata üks vigane mul korda. 20 minutit valu ja hirmu ning 400 kr läks ja laulis!
Nädala pärast on uus visiit.
Palju õnne mulle ja mu vaesele rahakotile.
Kõik oleks nagu hästi, asiste ja ammugi veninud probleemide lahendused on käes ja õueski on ometi viimaks soe, roheline, lõhnav ja, võib juba öelda, et pisut suvinegi. Igati umaikuu nime vääriv igal juhul.
Eile oli mul suur rahu otsimise päev. Mõneti ma selle isegi leidsin, aga täna on vana ärevus ja kurbus kõik tagasi. Tegin eile kogu päeva õues tööd, tirts ei nõustunud veel eile lasteaeda minema ja seepärast sain ise taas ainult pool tööpäeva teha.
Kui koju jõudsin, oligi väljas nii suvine, et ei raatsinud kuidagi tuppa jääda. Et A oli mulle veel oma imelised oksakäärid laenuks jätnud, otsustasin kogu oma hoovi ja selle ümbruse talvise lumekuhilaga mahalangenud okstest ära koristada ja oksad hagudeks lõigata. Nii see päev kulus ja mure- ning segadusepilved hajusid mõtetest kõrgusse.
Õhtul oli imeline äike. Istusime A-ga veel kella kümne paiku õhtul verandal, jõime kakaod ja vaatasime looduslikku teatrit. Kuidas äkiline soe vihmavaling lillelehtedel krabistas ja hooga maasse loike tekitas. Kuidas välgud erinevatest suundadest kord helesinise, kord lillakana sähvisid. Kuidas kõu esmalt kaugel ähvardas, siis kindlameelselt lähemale tüüris ja lõpuks kusagil läheduses kärgatas. Ikka teisest suunast kui oodatud sai. Eriti ahvatlev on minu jaoks alati äikeseaegne valgus. Kuigi toad muudab see üsna pimedaks, siis välja tekib minu meeelst selle valgusega nagu toone juurde, õigemini värvid, nende teravus tulevad ses imelikus ühteaegu nii oranzikas, lillas kui hallikas valguses eriti hästi esile.
Ja see imeline vihmapiiskades pärlendav äikesejärgne hommik. Piiritu linnulaul ( mu armas ööbikki on viimaks ometi kohal!! ), lõhnav maa ja sirav päike, see tegi meele kah nii-nii rõõmsaks...
Seda täpselt hetkeni kuni jõudsin tööle ja jäin omaette. Siis hakkas meeleolu teadmata põhjustel kolinal langema. Tegelikult ei ole teadmata põhjustel, ikka seesama üks ja ainus suur mure on hingel. Mis must saab? See mure, millest ma valjul häälel kuidagi kõnelda ei saa ja millele lähemat selgust saab loodetavasti teisipäeva lõunaks.
Kole on teadmatuses elada, saab tulema raske nädalavahetus, just hingelises mõttes raske, füüsiliselt ei olevat minuga hetkel midagi (elu)ohtlikku lahti, teisipäevane kontroll annab kindlama vastuse. Aga see mure, need närivad kahtlused, kõhklused ja teadmatus. Ja lisaks veel see, et sa ise ei saa midagi enamat ära teha kui oled juba teinud. Ainult istu, oota ja looda parimat. Selline seisukord ajab inimese lihtsalt hulluks.
Hea vähemalt seegi, et ilm on ilus.
Püüan hakkama saada.
Elu ei 0le eriti ilus kui pead ärkama varahommikul magusast unest selle peale, et kogu su parem peapool ja kukal tagatipuks tuikab tuimast valust. On juba teada, et tulemas on järjekordne migreenihoog, mis aina süveneb päeva jooksul. Sa pead minema tööle, kuigi süda on paha, kõhus keerab, pea kumiseb ja kõige meelsamini tõmbaksid end diivanile kerra ega liigutaks kogu päeva väikest varvastki. Sest iga liigutus vallandab uue tuksleva valuhoo. Paigal istuda polegi kõige hullem. Jooks palju sidruni-ingveriteed, kuulaks vaikset ja rahulikku muusikat, ei suhtleks kellegagi. Ehh, looda saa.
Tööpäev on algamas ja see tuleb hoogne, üks klient voorib teise järel reipalt uksest sisse, et ei mäletagi nii tihedat päeva enam nädalaid (ning neid tühja täis päevi on olnud lugematu arv, kus keegi ei käi ega küsi ega suhtle) ... Egas midagi, järjekordne ( hommikust loendades juba kolmas) kangem Ibumax sisse ja ... elagu ravimitööstus, olen ustav klient!! ( Mis sest et vastutahtsi, sest ükski looduslik vahend pole seni mu migreenidest veel tõhusalt jagu saanud).
Täna on just üks neist kõige raskematest päevadest mu elus. Üks paljudest, kus ma ei tea, millest need migreenid tulevad ja miks nad valuvaigistitele ei allu või õigemini alluvad nii raskesti.... Ringi liikuda on piin- hambad ristis, kätega peast kinni hoides vaid .... Lugeda on raske, arvuti on suisa vaenlane, aga et need lõputuna näivad sügishallid tunnid veidi kiiremini kuluksid, klõbistan paar rida siiski blogisse, üritades sealjuures võimalikult vähe helendavat ekraani vahtida. Aga kas sa näed, lootusekiir vilksatas, tööpäeva lõpuni on jäänud veel vaid viis minutit, siis aga finally - home, sweet home !
Sain oma viimasest Borrbyskäigust pähe kiiksu, et metsas peab veel seeni olema ja nädalavahetusel võtsingi siis end kokku ja tegin käigu viimaks ära. Seda enam, et koju on salapärastel asjaoludel tekkinud hirmuäratav kuhi sibulaid ja porgandeid, mida tuleks enne aegumist kuidagi kiirelt realiseerida. Siis liitsingi 1+1 kokku ja arvasin, et miks mitte teha ssse veel mõned imehääd seenehoidised? Jupsiva tervise kiuste pakkisingi niiskel põhapäeva pealelõunal asjad koku, tirtsu kaasa ja sõitsin metsa vahele. Kõndisime kirjus poolraagus ja langenud lehtdest ummistunud metsas oma tundi kaks, aga saak oli praktiliselt olematu. Kogu aeg on tegelikult olnud kontemurdvalt rõske ja niiske ning viimasel nädalal ka üpris soe sügise kohta, aga ei midagi - 2 tundi metsas ja tulemus? 1 suur kuuseriisikas, 5 kukeseent, 2 hobuheinikut, 1 lehmatatik ja pisike peotäis tundmatuid heledamaid riisikalisi. Kõik. Naeruväärselt vähe. Vaeva ei tasunud,kastmest või hoidistest rääkimata. Aga nüüd on siis enam-vähem kindel, et seentega on selleks aastaks kõik. Kurb. Sõime vähemalt hoolega värskeid porgandeid. Pidavat silmadele hea olema ja maitsesid ka ülimalt magusalt, krõmpsuvalt, vitamiiniselt.
Õhtupoole tõusis mul väike palavik ja kurk oli väga vastikult valus. Alustasin hoogsalt raviprotseduuridega -taimeteesid vürtside, sidruni ja kohaliku meega (just lugesin kusagilt, et tee olevat tunnistatud isegi veest tervislikumaks joogiks) ja kuna ma siiani eriliti suur teesõber pole olnud, olekski ehk aeg end teekunsti alal pisut täiendada. Leiutasin siis eile õhtul päris omaenda teeretsepti, mis maitses ühtlasi hea ja on arvatavalt ka omajagu tervistav (ained antud siis 1 teetassi kohta): 1/2 tl kaneeli 1/4 tl ingverit 1 tl tüümiani viil sidrunit 1 tl mett Magusale, rahulikule ja, nagu hommikuks selgus, ka üpris tervistavale unele aitas see segu igatahes igati kaasa.
