VANAJUMALA SELJATAGA EHK ÕIGEL POOL SILMAPIIRI

See pühapäevaõhtu ei tõota õigupoolest eriti midagi. Keset kuuma augustikuud on korraga juba teist päeva järjest ilm sompus ja jahe ning kohati tibutab tihedat vihma. Meri on hallimast hall ning vetel kerge lainetus peal. Saarelt tulijaid on kordades rohkem kui minejaid. Ja ometi- laevatrepist üles salongi jõudes tekib tunne, nagu oleksin sattunud mingisse müstilisse kapslisse ning aeg kerib end otsekui võluväel hooga mitmeid aastaid tagasi.
Jälle olen ühe tillukese armsa hingega kahekesi merel. Ja laev suundumas saarde, mis halli uduvinuse silmapiiri tagant alles õige vaevu aimub. Laevakohvi tuttavlik hõng ning maik papptopsis ja liiga magusad saiakesed sinna kõrvale...
Aga juba ongi laid paremat kätt selja taha jäänud, siis käändub sirpjas poolsaaretipp vasemal horisondi tagant välja ja järgmisena nõksatabki laev tuhmi potsatusega vastu kaiserva katvaid kummipontoone.
Seame end valmis. Ah, kui tuttav tuleb ette nii see, et peab lapse käigu pealt riidesse saama kui see, et ratta turvatooli rihma tuleb mitu korda üle pea tõsta, sest alailma läheb meelest, et enne tuleb panna rihm ja seejärel kiiver, kuna üle kiivri rihm ei mahu.
Siis aga oled juba ootevalmilt autoderea taga, mõni tuttav lehvitab veel mööda sõites tagantkätt...
Ja seal sa siis seisad, silmitsi saare, vihma ja merepritsmetega ning ootad, kuni kõik autod on maale sõitnud, võtad siis oma kullakoormaga ratta käekõrvale ning kõmbid viimaks kõige taga samuti üle rohelise, vihmalibeda rambi. Seal toetad muulitipul ratta viivuks enda vastu, et koormat sättida ning hakkad vastutuult piki sadamasirget rohetava saaresüdame poole rühkima.
Ilm pole just suurepärane, valjude iilingute vahele piserdab endiselt tihedat uduvihma, aga sisimas tõstab aina enam pead hele kiireke, mis kinnitab- enam õigemat paika sinu, teie kahe jaoks ei ole kusagil. Sest selja taha ei vaata kumbki, seda mõtet ei tule tõtt-öelda isegi mitte pähe!
Sirge pealt küla vahele jõudes on juba soe hakanud ning ka vihm järele jäänud. Nüüd on mahti teha meeltes ruumi maagilisele oma saare lõhnale. Sellele, millest nii paljud esmakordselt siiasattujad räägivad. See ürglooduse, talude, inimpõlvede ja tunnete virrvarri hõng, mida juba niisama lihtsalt sõnadesse ei pane on just siinse saare ainuomane aroomibukett- raske, kibemagus ja üdinitungiv nagu sammal, mis matab siinsetes tihedates ürgmetsades aegamisi kivihiiglasi enda alla.
Ratta seljast maha tulles tunned kehas veel mõnda aega mõnusat liigutamise surinat. Siis veel üht- teist sapsimist, et vähesed kaasavõetud asjad ulu alla saada, toidukraam kappi näriliste eest peitu. Siis viimaks aga saad aega istuda hetkeks hinge tõmbama ja tunned, kuis tuba on kauasest äraolemisest jäänud jahedaks, niiskeks ja isegi pisut kõledaks. Ometi ei hakka külm. Suvesoe on nõnda kindlalt vanade seinapalkide sisse pugenud.
Järgmiseks vahetad linnahilbud kodusemate vastu. Neiski on tunda tolmu ja kergelt kopitanud seisakut. Jope karvane vooder hakkab juba kulumise märke ilmutama ning eelmistest kordadest on settinud liivateri tasku ning kuuseokkaid kapuutsi sisse, aga mis sellest- üle vainu jalutamiseks sobib see küll. Laps upub samuti oma riietesse, sest need on vähemalt kolme aasta jagu suured, aga ta paneb need rõõmuga ülle, sest nüüd saab ju õue!
Otse üle mäe ja karjamaa vaatama, kas kadastikus veel mõni nõmmeliivatee puhmas leida on. Ja kui mitte, siis vähemalt põldmarju on karuste väätide vahelt ometi tore otse suhu noppida. Loodus juba tänulikule tulijale selga ei keera. Ja tagasiteel saab peo kui imeväel täis igasugu põllulilli, mis joonelt köögi aknalauda kaunistama läevad.
Kui uus vihmavaling meid tuppa peletab, hakkab ka õhtuhämarus pisitasa ligi hiilima.
Jah, õhtu, mu lemmikumatest lemmikum aeg päevas! Nüüd saab süüdata küünla ja maheda valgusega väikese laualambi, keeta paar tassi meega teed, mähkida end sametise pleedi sisse ning lihtsalt niisamuti olla. Õige pea on sul ka su armas hingeke teki all, pehme põsk vastu su kaela... Veel joonistavad väikesed käed midagi, veel on vaja jutustada ja asjatada, aga peagi saab uni võimust ning helesuline pea vajub uneraskelt sulle õlale.
Ja tõele au andes tunned isegi liikmetes järsku rampväsimust. Heidad jahedate linade vahele, kustutad tuled ning tunned alles nüüd päris tõeliselt, kuidas saar sind korraga täiel väel enda embusse haarab.
Siinne pimedus on nii pilkane, et ei näe sõrme ka suhu panna. Siinne vaikus nii kõikehõlmav, nii et aja jooksul võib see ängistama hakata... Siiski, kuulata veel: akna tagant kuuldub tasast ja raskepärast paduvihma mühinat, mis paneb räästad kolisema ja ahjusiibri logisema. Õues kohavad kõrged männid, aeg-ajalt undab köögis vana külmkapp. Ja aegapidi kerib see elav-heidutav pimedus end sinu ümber aina enam koomale, nii et vajud omalaadsesse tardumusse, mis muundub vaikselt raskeks ja pikaks, ent siiski kosutavaks ööuneks.

Järgmine hommik on looja läinud vihmaraskele õhtule nii vastandlik, et seda on peaaegu raske uskuda. Kirgas päikesepaiste pärlendab suurtel vihmapiiskadel, udu on just metsa vahele hajunud ning keset augustikuud on korraga siin- seal paari linnuisilksatustki veel kuulda. Enam ei anna metsaminekuga minutitki oodata! Minu kallid lõhnavad mustikamännikud, pikad ja sirged iludused! Tuttavad ja kodused rajad kiriku taga on ammu ootel ja ma lähen, pisipiiga käe otsas sammu pidamas, lausa pooljoostes. See päris õige õnnetunne pitsitab nüüd mul kurgus, nii et palju ei puudu, et puhkeksin selle hetke valusast ilust nutma.
Jälle on ajakapsli tunne. See saar hoiab kõike alal. Ka aastate möödudes ei ole siin peaaegu miski muutunud, eriti just looduses, kus viis aastat pole pikem silmapilgust. Mäletan veel iga kändu, kivi, linnu pesakasti, kumerusi ja lohke maastikes, käänakutest ja puudest kõnelemata. Vähe sellest, mäletan isegi mõtteid, mida kunagi neid radu astudes mõtlesin. Kõik- kõik on nii valusalt tuttav, nii oma ja igatsustest tumestatud, et ajuti ei suuda enam selgelt mõeldagi.
Ma muudkui lähen ja lähen oma vaikses ängistavas õnnes ja väikesed vaprad jalakesed minu kõrval kulgevad minuga koos, seletamatus sõnatus nõusolekus ja ma aiman oma südames, et ehk on see meie ilus ühine minek ses peagi tuhmuvas, aga praegu veel nii erksalt ergavas rohelisuses ka tema väikese avatud südame jaoks tähenduslik. Et ta mäletab seda veel aastaid hiljem, ehk jättis see tema hingegi jälje nii, nagu see saar on minu hinge jätnud rajad, mis sealt kunagi ei kustu. Loodan vaid, et need ei hakka temas nii valusalt tuikama ja kiskuma, nagu nad seda minuga aeg-ajalt otse arutul kombel teevad....

Ega meil kiire ei ole. Otsime lopsakate sõnajalgade vahelt märke kukeseenetest, aga nii kuuma ja põuase suve järel ei paista neist muidugi pisimatki nööpi. Vaatame, kuidas sipelgad oma kõrgetes pesakuhilates askeldavad. Kuulatame, kuis kuuseladvas laseb pöialpoiss oma juuspeene viisijupi metsa kohale lendlema. Tunneme, kui mõnusalt pehme pruunja vaiba koovad männiokkad meie astumise alla ja kuis lõhnab see vihmavärske päikeküllane esamaspäevahommik meie ümber. Siin- seal märkame marju, mida suhu pista, teisal valmistub kanarbik juba õitsema. Vahepeal istume kännule, et lonksata sõõmuke vett või võtta soki seest välja sinna kõndimisega kogunenud roheebemeid ning kruusateri, aga siis taas teele, meis on ärganud ehtne kulgemise, hetkes olemise rõõm. Aina edasi! Nii palju on veel näha ja avastada ja leida!
Siin saarel on end end nii lihtne ära peita, kui vaid tekib soov, et keegi ei teaks ega näeks. Juba kaugelt on kuulda, kui teed mööda mõni auto läheneb ning astud vaid mõne sammukese tagasi, et end puude vahel varjata. Kuniks ta möödub.
Metsarajad on laiad ja mõnusad, aga sa ei kohta neis ainsatki hingelist. Isegi kui on suvi ja päike. Ja sestap ei raatsi kuidagi seda helget kulgemist lõpetada.Kummalisel kombel ei väsi kumbki meist, ehkki kõndinud oleme tubli tunni ja pisut pealegi.
Siiski hakkavad tahes- tahtmata ühel hetkel puude vahelt vilkuma valkjad külamajad ning halli lindina lookleb metsa kaheks lõhestades käänuline- kurviline tee. Üksik traktor vurab mööda, heinapallid kukil, siis taas minuteid vaid vaikset metsamüha, kauget haamritoksimist ja muruniiduki uminat kusagilt küla poolt.
Aga kunagi peab ka kõige kaunim retk lõppema. Veel peatud helerohelise sambapuhma juures, millelt kunagi tore sirmikupere sai leitud, veel viipad hüvastijätuks tüüakale männile enne viimast kurvi, siis aga rudisebki tolmav tanum me mõlema astumise all ning ongi aeg tagasi kirikumäel, oma teeonna alguspunktis olla.
Siiski, veel tagasiteelgi kohtame märke sellest, et suvi on saarel alles täies väes ja meie saame siin just nii mõnusasti ja rahulikult kulgeda nagu oleksime vanajumala enda selja taga.
Mis sest, et avastad tuttavliku käänaku taga segametsa tuka asemel eest järjekordse värske raiesmiku. Sealt hoovab otsekui vaikse lohutusena vastu õhtut meie poole nii saaresuvele omaseid magusalt hõnguvaid kuumi ning jahedaid õhuvooge kordamööda, et lihtsalt tuleb korraks veel rattalt maha astuda ning neid kõigi oma meeltega vastu võtta. Endasse immitseda lasta. Vaikselt andestada ja lasta minna kõigel, mis hinge ei toida ning vastu võtta vaid ilusat ja head.
Ja nüüd viimaks, esimest korda siinoldud aja jooksul, vaatame korraks ka tagasi, kus männisalude ja rabamaastike vahel käändudes ja keerutades kaob tuldud tee tõrvahõnguse ja päevaleitsakulisena õige vaikselt leegitseva silmapiiri taha... Pole enam päev ega veel õhtu ja just see silmapiiril seismine jääbki raamima kogu meie selleaastast suve, millist teist ei tule enam eales...