Tehtud ja teoksil ehk kokkuvõte 2018.aasta sügistalvest

Nagu ma arvasin, nii on ka läinud- ehk et tööajal kulub kogu mu energia ja vaba aeg niimoodi ära, et blogima ei jõua kuidagi. Leppigem siis kõik sellega, et kirjutan rohkem soojemal ja valgemal ajal.
Töö haaras mind sel sügisel kohe täiega. Raban nii kuis jaksan. Tüdimust õnneks kusagilt veel ei paista, pigem olen iseennast ( ja loodetavasti ka teisi) positiivselt üllatanud just ses osas, mis puudutab võõrale/ suurele klassile tundide andmist. Olen täitsa ellu jäänud, ehkki pelgus on ikka veel väga suur. Ka oma loomuse ja hääle vastu ei saa ma kuigi palju parata, ehkki arvan, et paremat enesekehtestamist on kindlasti kuidagi võimalik õppida...

Tantsuga on samuti uued tuurid sees. Siinkohal võib taaskord öelda, et mida sisimas soovid, see ühel päeval ka realiseerub, iseasi, kas ja kui palju sellega siis rahul oskad olla. Line-tantsule on lisandunud sel aastal ka rahvatants. Esiti olin ma sellega väga rahul, sest see võimalus sadas pooleldi iseenesest sülle ja tundus tore. Praeguseks on algne vaimustus üle läinud ja asja kogu maht hakanud koitma. Esiteks on rahvatants paljus siiski midagi üsna muud kui line- tants. Keha- ja jalahoid tahavad pidevat lihvimist, rühmatöö ja pikad tantsud, mis ei jää kuidagi meelde, on ainult üks osa sellest. Teine on ajakulu, sest lisaks iganädalasele 1,5-2 tunnisele proovile on vahel ka nädalavahetustel pikemad tantsupäevad, mis on tihti 4-5 tunnised. Eesmärk- tantsupeole pürgimine-, on ju õilis, aga mina negativismi kalduva skeptikuna praegu sellest veel kuigivõrd ei unista. Meie üpris värskes tantsurühmas on sel aastal siiski üsna palju uusi liikmeid ja no see üks pikk ja ülikiire tants mul küll veel kuigi ladusalt ei tule... Ja esimene ülevaatus on juba veebruari esimeses pooles...
Lisaks on veel rahvarõivad ja kogu sellega seonduv teema. Riided, jalanõud ja muu atribuutika tuleb jupphaaval välja osta ja see pole kuigi odav lõbu. Sellest vaat et hullemgi on aga see, et osaliselt tuleb rahvariided ka ise teha! Taas- idee on üllas, mõte tore- anda oma panus isiklike rõivaste valmimisse on igale naisele ju auasi. Aga paraku- paraku- no ei ole mina vist piisavalt naine ( isegi üks asjatundja leidis sel sügisel mu muresid kuulates, et loodus on mulle naiselikke omadusi tavapärasest vähem kinkinud...!), sest pealesunnitud mõte rahvariidepluusi ise tegemisest ei vaimusta mind kriipsuvõrdki, sest tean, et mul pole selleks ei piisavalt oskusi ega silmanägemist. Loomupärasel laiskusel on siin muidugi ka oma osa, sest just see õnnetu pluusitegemine on natuke rikkunud mu muidu seni igati idüllilist jõulupuhkust. Puhtast trotsist ei ole ma sellega tänaseni veel algust teinud, aga uuel aastal pean projekti ikkagi tahes- tahtmata käsile võtma. Loodetavasti saan ma kasutada väikest kavalust ehk mõne käsitöölisema tuttava omale natukenegi appi paluda. Eeltööd ses osas juba käivad.

Novembri lõpus oli taas üks imeline käik Vormsile. Kuigi tundsin teatava määral vanust omale selga kuhjuvat, kui lugesin saare kodulehelt, et toimub kohtumine Vormsi kooli endise emakeeleõpetaja ja raamatukoguhoidjaga, oli tunne, nagu oleksin kusagilt pensionile jäänud, siis tegelikult oli päris tore.
Juba parkimisplatsi poolt koolmajja tulles ja seal ringi vaadates tekkis tunne, nagu polekski vahepeal ära olnud. Nagu oleksin kohe valmis alustama järjekordset tööpäeva koolis või raamatukogus. Lõunat käisime söömas ikka samas väikeses koolisööklas. Mööbel, nõud, lõhnad, halvasti lahtikäiv värav, vaade aknast- kõik- kõik oli nii oma, nagu oleksin siin eile viimati käinud. Mis siis, et paljud inimesed olid minu jaoks uued ja lapsed, keda mina kunagi selles koolis õpetasin, on nüüdseks juba kõik põhikooli lõpetanud.
Ka kohtumistund kooli saalis möödus igati vahvalt, nii- nii soe tunne oli lihtsalt! Võrdlesin linna- ja saareelu ning leidsin nii palju asju, mis on tegelikult saarel mõnusamad- ahjuküte, suurem ajavabadus, looduslähedus, vähem kiusatusi, väike ja vaikne töökeskkond. Jah, ma tean, et suuresti just needsamad asjad on mind saarel elades ka mõnevõrra häirinud, aga nüüd (väike)linnamelu kogedes saan kordades paremini aru, kui suured väärtused need tegelikult on. Just nende järele tunnen ajuti teravat igatsust.
Muidugi tuli ka küsimus tagasitulemise kohta. Ja Vormsi raamatu kohta.
Kui esimesele sain rahuliku südamega vastata, et tõesti, ma pole kunagi öelnud, et olen saarelt lõplikult ära. Kui linnas päris üle viskab või töö otsa lõpeb ja parasjagu oleks võimalik saarele naasta, siis teeksin seda ilmselt suuremate kõhklusteta. Üks tore kolleeg meenutas, kui tore meil oli koos nalja ja meelelahutust teha- tantsud tähtedega jäljendada või kasvõi jõuluõhtul koolipeol laulda. Nüüd sellised inimesi enam saarel polevat....
... Siis Vormsi raamatuga pandi mind veidi surve alla. Seda nad ootavad endiselt, kuigi ma seda suurelt kunagi lubanud ei ole. Mõte on ju endiselt olemas ja aeg- ajalt liigutab ka end ühes või teises suunas, mõni väike jupike on ka kirja saanud, kuid hetkel midagi konkreetset ju veel olemas ei ole. Tundus, et kohalikke kurvastas mõnevõrra teadmine, et BP on sellega juba ametis ehk et minu sulest "Minu Vormsit" ilmselt ilmuma ei saa. Aga kuna sel novembripäeval lubasin selgel suusõnal kogu koolirahva ees, et ka minupoolne Vormsi raamat tuleb, siis nüüd olengi ju tegelikult fakti ees- nui neljaks, aga saareraamat peab ühel hetkel valmis saama! Ehk annab jumal selleks piisavat aega ja mõtteid ja viimaks ka väärilise tulemi.

Lõviosa minu vabast ajast kulub juba mõnda aega tegelikult veel ühele ühtpidi uuele, teisalt aga vanale tuttavale ja eluarmastusele- raamatute lugemisele. Avastasin nimelt selle aasta suvel FB-s surfates poolkogemata sellise laheda grupi nagu "Lugemise väljakutse" ja no sinna ma sõna tõsises mõttes aeg-ajalt end ikka unustan. See on täpelt minu maailm! Raamatutest rääkides, neid avastades, lugedes, arvustades ja soovitades tunnen end nagu kala vees. Tahan kohe- kohe hakata ka oma selleaastasest lugemisaastast kokkuvõtet tegema, aga usun juba praegu, et 2018 on olnud lugemise mõttes üks viljakamaid minu elus üle pika aja. Arvan, et nii palju raamatuid lugesin viimati vist ülikoolipäevil.

Aga jõuluaeg oli sel aastal hoopis teistmoodi. Plaanid muutusid detsembrikuu jooksul mitmel korral ning lõpuks said vist parimad kõigist variantidest. Koos oli kogu pere, sealjuures kolm erinevat põlvkonda ja kõik tundusid õnnelikud. Vähemalt sel ajahetkel meie elutoas. Sellist jõulu mina lähiminevikust tõesti ei mäleta. Oli soe, hubane, üdini perekondlik ja tore. Jõuluvana oli sel aastal eriti helde ja kuigi ta saabus alles üsna hilisel õhtutunnil, kui põnnidel juba uni vaikselt silma hakkas tikkuma, aga et ta tuli uksest sisse suisa kahe koguka kotiga, oli ta lõppkokkuvõttes ikkagi ootamist väärt. Nii et salme ja laulegi jäi väheks kõikide pakkide lunastamiseks. Õnneks on meie pisemast preilist viimase aasta jooksul sirgunud üks tõeliselt julge ja särav laulutüdruk ja tema abiga tulime igast olukorrast auga välja.
Oma hõngu lisas asjale seegi, et just jõululapäeva pealelõunal, kõige kibedamal vaaritamise ja toimetamise ajal, andis otsad meid 5 aastat viperusteta teeninud õhksoojuspump, mistõttu tuli nö jooksu pealt puuküttele üle minna. No ja ma ei saa midagi parata, et taas tuli pähe mõte- ole oma soovidega hoolas, sest need võivad täituda kõige ootamatul ajahetkel. Kõigest kuu aega varem, oma Vormsi aegadele mõeldes, olin ju ahjuküttest igatsevalt mõelnud. Ja nüüd, palun väga, astuski reaalsus uksest sisse- pühade alguses otsad andnud elektrilise kütteseadme asemel saamegi nüüd esiti vähemalt oma kaks nädalat jutti, aga kes teab, võib-olla kauemgi, nautida taas ahju- ja pliidisoojust. Mis on mulle tegelikult igati meeltmööda, sest taas tuleb hommikuti teha väike värske õhu tiir ja füüsiline koormus, et kuurist puid tuua. Õnneks pole mu oskused tule tegemise osas vahepeal väga rooste läinud ja isegi N tunnistas täna hommikul, et on täitsa mõnus hommikuti puupliidi vaikset praksumist kuulata.
Ja praegu ongi mõnus, sest kõigil on jõulupuhkus ja jõuab kõike rahulikult. Ja mis saab kibekiirel tööajal, seda mõtleme alles siis, kui uus aasta ja nädal kord käes on.
Toredat aastavahetust kõigile ning mõnusaid kohtumisi uuel aastal!