Puhkuse algul. Tagasivaatav ja tegus

Olen jälle üle aegade blogima jõudnud ja see saab tähendada näiteks seda, et mul algas sel nädalal puhkus. Puhkus, mil aga ei saa sel suvel väga vabalt võtta, sest toimetamisi on enam kui küll.
Aga alustame algusest.
Kogu maikuu ning juuni esimene kümnendik oli tihedaid tegemisi täis ja need on omakorda viinud sellesse tegusasse seisu, kus hetkel viibin. Esmalt sai üksjagu tegeletud tantsimisega. Käisin ka teist korda ära Eesti line-tantsu meistrivõistlustel ning olen nüüd veel ühe koreograafide medali võrra rikkam!
Samuti selgus mai alguspäevadel, et meie rahvatantsunaiskadega saime suurele tantsupeole. Saladuskatte all võin nüüd tagantjärele öelda, et ega mina isiklikult sinna suurele peole algul niiväga kippunudki, sest see on ju põhiasi, miks nüüd poole suveni sugugi rahu ega vaikust ei saa. Aga teiselt poolt on ikka hinges päris uhke tunne, sest konkurents oli sel aastal olnud üsna tihe ja ka proovides on kuidagi lihtsamaks ja vabamaks läinud, kui pole enam survet peal, et peame veel ülevaatuse nimel pingutama ja tublid olema. Nüüd oleme juba küllalt tublid olnud ja tantsime rohkem iseenda rõõmuks. Kui juuni viimase päeva hommikul pealinna manu purjetame, ju siis saab jälle nädala jagu staadionitel rügada ja pingutada. Proovigraafikud, mida eile nägime, on muide täiesti muljetavaldavalt pikad, nii et ei tasu vist üleliia muretseda ka selle pärast, et jääb aega igatseda pere ja laste järele, kellest terve nädala jagu pean nüüd juuli algul eemal viibima.
Maikuus sai kooliekskursiooni raames ära käidud järjekordsel toredal Eesti väikesaarel, mis nüüd lisandub mu külastatud väikesaarte nimistusse. Kui nii edasi läheb, et igal aastal saan ühel ära käidud, olen elu lõpuks vast ikka kõikidele Eesti (väike)saartele jõudnud.
Naissaarega läks aga kahjuks nii, et seal olemise aega oli üsna vähe, ilm oli sompus ja tuuline ning ega lastekambaga seal liikudes ise eriti ei näe ega kuule. Tore oli laevasõit sinna ja tagasi, laev ise oli kena ja meeskond väga (laste)sõbralik. Naissaare loodus oli samuti ilus, palju liivast pinda ja sihvakaid männikuid, aga tundus, et kogu saar on risti-rästi selle kuulsa raudteega kaetud, sest mitmes kohas oli näha raudtee ristumiskohti ning sealt hargnesid need teed edasi õige mitmes suunas. Metsas leidus uhkeid kõrgeid rändrahne, kuid vanad sõjaväeehitised, mis nüüdseks ju juba lagunema kipuvad, olid minu meelest selle puutumatu rohelise ja kohiseva keskel lihtsalt kurvad, koledad ja negatiivse energiaga paigad. Kõige ilusamad olid muidugi Naisaarelgi liivarannad - pikad, avarad, inimtühjad, pahisevate vahuharjaste avamere lainetega, puutumatud...
Juuni algus oli väga mitmetahuline, oli lõppe ja ka alguseid, mis tõotavad ei tea veel täpselt mida, aga meeleolud on olnud rõõmsad ja lootusrikkad.
Osalesime oma rühmaga kohalikul tantsupeol, mis oli omamoodi peaproov enne Tallinna suurt pidu- kaks pikka proovipäeva ning tõeliselt tore õhtune laulu- ja tantsuetendus. Ilm soosis meid tantsupäeval isegi pisut üleliia, sest sooja oli 27 kraadi ning päike lõõskas hommikust saati. Aga tantsupeo maigu saime sealt suhu ja nüüd on veel vaja see suur-suur ka juulis ära teha.
Osalesin teist aastat ühes toredas ülelinnalises projektis, mis mulle endale väga meeldis ja sain selle raames ka ühe toreda kohtumise osaliseks, mis tekitas omajagu nostalgiat ja sain kinnitust, et mõtteid, mida olen seni vaid omaette mõlgutanud, polegi ehk määratud vaid üksildasteks mõteteks jääma, vaid saan midagi neist ehk juba sel sügisel ellu viima hakata. ( ehk et taas sai kinnitust minu usk, et mõtetel on energia ja kui neid piisavalt kaua samas suunas mõlgutada, siis ühel hetkel jõuavad need moel v teisel ka õige(te) inimes(t)eni).
Ning juuni keskpaigas loomulikult veel üks väga suur ja tähtis verstapost- suur piiga lõpetas põhikooli ning minu suureks kergenduseks otsustas peale pikki nädalaid kestnud piinarikast ootamist ja kahtlemist ( ja minu salapalveid) edasi õppida siiski kodukohas!