Olemisest varase roheluse taustal

Kevad on sel aastal varane ja aprilli lõpupäevil tuli pea kogu rohelus paari päevaga. Toomingad, kased, pihlakad, vahtraõied, tikri- ja sõstrapõõsad, õunapuud kannul sammu pidamas. Esimesed kirsid on õide läinud ja tulpidel pungad puhkemas. Jah, ei mäleta nii varast ja pikka sooja aprillikuus.
Tänasega on aga aprill juba möödas, ees uus kuu, teadete kohaselt tulemas ka külmem ( ja vihmasem) aeg, ehkki maikuu võrdub minu jaoks küll ainult päikse, roheluse, lehtimise ja soojusega. Vaid kogemus teab, et alati see nii ei ole. Lisaks on maikuu ka ääretult töine, pikad ekskursiooni- ja koolituspäevad, väliüritused, aga selle kõigega aitab toime tulla teadmine, et peale seda on ees pikk puhkus.
Olen viimasel ajal mitmel korral alustanud ja alustanud, et selle kevade esimene postitus siia ära teha, sest kirjutada oleks tegelikult väga paljust, aga mõte ei hakka jooksma, olen kuidagi kirjutamise lainelt täitsa maas.
Siiski täna tuli see ilus ja roheline mõte, kui lehelinnu tsilksumise, musträsta erkude vilede ja metstuvi tiivaplagina saatel läbi kodulähedase tühermaa kõige otsemat teed Selverist kodu poole jalutasin.
Olen sel kevadtalvel olnud ääretumalt tegus ja loodetavasti tuleb kunagi see pikk ja tummine postitus ka, kus ja millal, mida ja kuidas täpselt. Aga võib ka juhtuda, et ei tule, sest ma ei loo enesele illusioone, et suudan elutruult ja nüansirohkelt kirjutada sündmustest ja meeleoludest, mis valdasid minu elu mitu kuud tagasi.
Praegu tunnen tänu- ja heameelt seeüle, et olen palju ja edukalt ära teinud. Et mind on selle kõige eest märgatud ja tunnustatud ning see annab teadmise, et olen hoolimata vahel kimbutavatest sisimatest kahtlustest ja pingetest siiski õigel teel. Olen mitmel puhul talitanud sisetunde ajel ja teinud ka mõningaid asju, mis algult tundusid hirmutavad. Olen inimestelt nõu ja vastust küsinud, ausalt ja otse. Ja olen neid ka saanud. Vist olen seeläbi taas natuke seesmiselt kasvanud.
Veel üht unistust olen hakanud tasakesi ellu viima: nimelt alustasin veebruaris teadlikult oma fonoteegi loomisega.
Olen alati olnud väga suur muusikakuulaja ja juba gümnaasiuminoorena kujutasin ette, et kunagi, kui mu finatsilised seisud võimaldavad, soetan endale meelepärase muusikakogu, kus oleks esindatud kõik mulle meeldivad zanrid ja esitajad. Oma Vormsi ajajärgul tegin sellega mingil moel ka algust- soetasin endale tohutu hulga plaate, aga enamik neist olid ise kõrvetatud. Ja linna üle tulles hakkasin aina enam aduma, et see pole päriselt see, mida kunagi ette kujutasin.
Nüüd siis, juhuslikult ühel veebruaripäeval Apollosse sisse astudes tegingi spontaanse otsuse, et on aeg liikuda edasi sellele astmele, kuhu tegelikult oma muusikaarmastusega jõuda tahan. Ehk hakkan kasvõi plaathaaval endale ostma oma lemmikute originaalplaate, olgu üksikalbumite või kogumikena. Ja nii nüüd ongi. Olen sellest omamoodi sõltuvuses, kolan iga kuu algul läbi nii Apollo kui Laseringi lehed, vaatan esmalt üle sooduspakkumised, aga kui sealt midagi sobivat ei leia, otsin juba teadlikumalt ka neid, keda oma plaadiriiulil tõeliselt näha soovin. Peab ainult ette vaatama, et rahakotile liiga ei tee, sest selline kollektsioon ei ole minu jaoks just odavaimate killast.
Ent mingi sisim rahu on ühes selle kõigega tagasi. Saan aina enam siit ja sealt pisikesi ja peeni vihjeid, et pole vaja enam otsida, olen juba kohal, pole vaja rapsida ega tühja tolmu üles keerutada. Nüüd tahan ainult, et see tundmus, see meelerahu ja teadmine kestaks võimalikult kaua. Sest nii on hea, turvaline, rahulik. Ja just neist kolmest viimatinimetatust olen viimas(t)el aasta(te)l palju puudust tundnud.
Samuti käisin veebruaris oma kallite Poeetide kontserdil ära. Nad olid täpselt nii lüürilised- jõulised, ilusad, elusad, meloodilised ja nauditavad, mille pärast neid nii armastan! Filmisin neid ka, aga kahjuks andis mu hea Samsung otsad enne kui video arvutisse üle jõudsin laadida ja sinna see video koos telefoniga suri. Sestap peab ikka Youtube`i koopiaga leppima.