Taas Eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 2

2. päev.18.07. Karisöödilt Saeveskile

Silma tegime lahti umbes kümne aegu hommikul ning leidsime, et olime tulnud telkima äraütlemata õigesse ja mõnusasse kohta. Ei olnud liiga külm ega niiske, maapind oli männi-segametsale omaselt pehme ja samblane ning metsatuka tagant algas kohe ka avaram lagendik, nii et ka eriti palju sääski tülitamas polnud.
Mis kõige imelikum- ma sain tõepoolest magada! Kohe esimesel ööl, niiskes ja kitsas telgis ja vaid mõne tunni, aga ma siiski magasin! Vahepeal olin ka poolunes ja kuulatasin väljast kostvaid hääli, kuid suigatasin peagi uuesti. Lõplikult ärkasin alles selle peale, et mul oli palav. Olin litsutud oma kahe magava lapse vahele, seljas oli mul kõige soojem kaasavõetud kampsun, jalas kõige soojemad sokid, aga tekki ma küll sel hetkel enam ei vajanud.
Väljas siras päike juba kõrgel männilatvade kohal. Rähnide kiledamad viled segunesid meststuvide madalate kluugutustega ning rongakronksatuste vahele kuuldus üksiku musträsta kurvameelset viisi. Tõeline metsaidüll!
Peale hommikukosutust olime aga valmis teiseks matkapäevaks, sihiks vaadata esmalt veel veidi ringi siinsamas Lõuna-Eestis, õhtuks aga kulgeda juba rohkem kesk-Eesti poole.
Lasime kiirpilgu käia üle Paganamaa ja Kütioru, kuid kuna esimeses oli tee, mis suundus Vanapagana jäljelohkudele, üsna võssa kasvanud, siis see meid eriti matkama ei ahvatlenud, liiatigi veel parasjagu kätte jõudnud lõunaleitsaku tõttu ning ka Kütiorg oli ... hmm, võib-olla jään nüüd pisut pealiskaudseks, et ei viitsinud lähemalt uurima ja puurima minna, aga... see tundus lihtsalt üks kena koht keset eimiskit. Mõni aeg hiljem aga olime juba Otepääl, et seal teha selle päeva kõige pikem peatus.
Esmalt tegime tutvust Pühajärvega. Sattusime oma jalutuskäiguga toredasse ja üsna rahvarohkesse parki, kus möödusime esmalt kohalikust lauluväljakust ning jõudsime seejärel miski ametliku ujumiskohani, kus oli rannamajake, liivarand, laste mänguväljak ning paar ujumissilda.

Väikest piigat rõõmustas see kooslus teadagi kõige rohkem, ta sai taas võimaluse volilt joosta, mööda puust sildu patseerida ( Pühajärves tundus muide kõvasti kala olevat, sest vaevalt mõne sammu silda mööda teinud, kui nii siin- kui sealpool hakati agaralt lupsu lööma), liivas mängida ja korra varbaidpidi ka vett proovida, aga järv oli sedakorda suhteliselt külm. Ja kui ka liumäest allatulek lõppes ootamatult kõva matsuga vastu maad ja sellele järgneva heleda hädakisaga, sest sel liumäel polnud mingit tuge ega pehmendust all, millega meie tirtsuke harjunud on, oligi selleks korraks rannamõnudega ühel pool.
Teine külastamist vääriv paik Otepää lähedal oli aga Väike Munamägi, mis teadupoolest on tegelikult Suurest isegi kõrgem, aga pisut unarule jäetud. Mis on mõneti isegi hea, et seda selliseks tohutuks turisimimagnetiks pole muudetud, sest nii saab seda praegugi rahulikult ja omakesis avastamas käia just nii, nagu seda kahekümne aasta eest mäletan.
Mäejalamilt algab veidike vildakas ja parajalt logisevate kiviplokkidega tugevdatud järsk astmik, mis tõustes muutub tavaliseks metsa ja sõnajalgade vahel kulgevaks rajakeseks. Üsna mäe tipul möllas mingi suurem masin midagi kaevata või laastada või ... igal juhul ilus see vaatepilt ei olnud, mäe maanteepoolne külg oli päris kurvalt kiilakas...
Päris-päris tipus troonis miskisugune metallist ratta moodi imeasi, mis hoidis paigal ülemist otsa laskumisrajast, mis mõeldud vist eeskätt mäesuusatajatele, kes seal harjutamas käivad.
Aga vaade- ohh, see on väikese venna peanupult vähemalt sama uhke, kui suurelt, ainult et ... Kuidagi naturaalsem ja värskem, ei mingeid liftitatavaid klaastorne, kohvikuid ega asfalteeritud mäekülgi kusagil, ainult rahu ja vaikus ja ürgne loodus.

Ja mitte ühtki teist matkajat, vähemalt sealsamas kohas ja selsamal tunnil.
Viisteist minutit vaadet imetlenud, hakkas väike piiga juba liigselt nihelema ning alla tulles andsid ka kõhud mõista, et oleks aeg teha väike söögipaus.
Suundusimegi nüüd tagasi päris Otepää linna, et sealt mõni tore toiduelamus saada, aga see osutus mõnevõrra keerukaks. Juba sõidu ajal raalisime välja, et Hermani Pubi tundus üks igati vahva koht, keset linna ja mugav parkimine. Meie meelehärmiks aga oli pubi keset neljapäeva kinni, uksel nõutukstegev silt : "Pubi suletud, sest pole kokka." Kurb, aga tõsi, ja nii see elu meil väikestes linnades alla käib...
Õnneks leidsime peagi eest järgmise mehe pubi, sedakorda Edgari-nimelise.
Sellega vedas rohkem- koht oli avatud, üsna lihtsa ja maalähedase moega, ning süüa anti samuti täiesti mõistliku hinna eest. Toitu ei tulnud kuigi kaua oodata, aga toit ise oli paraku veidi alla harju keskmise. Ei tea, ehk olengi paari ülivõrdelise hinde saanud kohaga liiga nõudlikuks muutunud, aga siinne toit ei olnud just esmaklassiline. Kartulid olid vesised, soola pandud liiga vähe, aga veidi närtsinud moega salatile oli lisatud sellist vänge ja imeliku mekiga maitseainet, et mina, kes ma alati salatit prae juures enim armastan, seda süüa ei suutnud. Aga mis ma ikka virisen, nemad olid ju veel õnnelikus seisus, et neil kokkki olemas oli...
Endi kõhud täidetud, jootsime aegsasti ära ka auto, et eilse päeva äpardusi enam ei juhtuks ning suundusime kuue paiku õhtul Otepäält juba Kesk-Eesti suunas, südames aimumas helged lootused, sest tahes-tahtmata meenus eelmise aasta reis, mille deja vu hetked meile olid end juba ilmutanud: eilse Rakvere ja esimesel ööl leidmata jäänud salapärase metsaonnina...
Aga nüüd oli juba teine reisipäev ja Lõuna-Eesti ning kui ajalugu endiselt kordub, peaks seekordne metsaonn olema hõlpsasti ligipääsetav ning ka igas muus suhtes meeldiva üllatuse osaliseks.
Ja uskuge või mitte, aga- AJALUGU TÕESTI KORDUS! Juba jälle!! Sest Saeveski metsaonn Järvamaa piiril

oli just niisama imeline leid kui aasta varem avastatud Liipsaare Võrumaal.
Tegelikult on vist nii, et enam uhkemat maja, kus igaüks võib tasuta ööbida, naljalt mujalt Eesti metsadest ei leiagi. Saeveski metsaonn on nimelt kahekordne ja vähe sellest, et seal sees on nii ahi, pliit, paar kummimadratsit ( mis küll hästi ei pea) kui ka kööginõud, on seal teisel korrusel olemas ka kolm suurt magamisaset. Ei, need ei ole tavapärased seina külge kinnitatud kitsukesed pingid, vaid päris kaheinimese voodi suurused korralikud alused, kuhu on vaja ainult madrats peale panna ja magad metsarahus uhkemalt kui kuninga kass.

Maja juurde toob täiesti korralik metsasiht, mille ümbrusse jääb teisigi lõkkekohti ja RMK matkateid ning piirkond on rahva seas muidugi ka hästi tuntud.

Siiski peab mainima, et meil vedas Saeveskisse tulemisega hullupööra, sest saime taaskord maja terveks ööks vaid endi valdusse. Tõsi küll, sinna saabudes oli majaesises parklas juba kaks autot ees ning olime (taaskord, taaskord!) pisut murelikud, et jäime vist hiljaks. Õnneks aga olid nood vaid uudishimulikud möödasõitjad, kes öömajale jääda ei plaaninud ning poole üheksa paiku õhtul võisime rahuliselt oma pambud lahti pakkida ning muretult kaunist õhtut nautida.
Saime seekord täiesti valgel ajal asemed üles teha, õues natuke lõket imetleda ning paar tundi lummavas metsavaikuses istuda. Kohe maja juurest voolas läbi väike jõgi ning kaldaäärsesse võssa oli keegi puistanud pisut porgandeid ja muud taimset söögipoolist. Ei teagi, kas oli lihtsalt oma toiduülejäägid põõsa varju poetanud või need nimme akna lähedusse sättinud, et öösi oleks hea loomakeste tegevust jälgida.
Õhtu oli vaikne ja soe, pisikesel piigal tükkis peagi uni silma ning N viis ta magama, meie suurema piigaga jäime veel lõkke kustumist ja päris suure hämaruse saabumist ootama. Eriti midagi ei rääkinudki, lihtsalt olime, lugesime majaseinalt vahvaid legende Saeveski värvikast ajaloost, sõime mahlast tilkuvat apelsini ning vähemalt mina tundsin küll, et just siin ja praegu on hetk täielikku väljalülitamist ning täiuslikku (metsa)puhkust.
Jätkub...