Neljapäev, 1. august 2019

Taas eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 1


Õigupoolest sai teist aastat järjest jätkatud kodumaa avastamise traditsiooni sel aastalgi enam-vähem juuli keskpaigas, kuid kuna kuu lõpp kiskus kiireks, et jäänud varem aega muljetest postituste tegemiseks. Üldse pean kurbusega tõdema, et olen sel suvel kirjutamise lainelt täiesti maas, vähemalt mis puudutab blogimist. Siin-seal miskit muud ikka püüan nokitseda, aga aeglaselt ja raskelt edenevad mu kirjatööd sel suvel...
Aga reisist. Toimisime suuresti samuti kui eelmiselgi aastal, mil meie reisist sai üks suve tipphetki. Võtsime selgi suvel ette kohad, kus pole veel üldse käidud või on hästi ammu, ja ööbimispaikadega rihtisime endiselt RMK metsaonne. Reisi pikkusekski jäi tavapärane 4 päeva.
Etteruttavalt võib nüüd öelda, et järgmisel korral ehk ei maksa niiväga eelmise kogemuse järgi joonduda, sest vähemalt sel aastal tuli küll korduvalt peale deja vu tunne ehk tõdesime teinekord suisa valjuhäälselt, et ajalugu kordub ja see võib olla ühtaegu nii ehmatav kui kainestav, aga igal juhul võtab maha magusat ootusärevust...
Äraminek sai pisut rabistav, sest arutluse all oli vahepeal isegi variant, et juulikuine matk nihkub hoopis augusti keskele, sest tundus, et ei üks ega teine ei saa töölt ära. Ilmateadet vahtisime kah lausa mitu korda päevas ja ikka ei lubatud sealt muud kui hoovihma ning vaid kesist 18 kraadist (päeva)sooja.
Viimaks aga lahenesid kõik asjaolud nii soodsalt, et kesknädalal, 17. juulil saime siiski stardi teha, kaasas soojemad vatid kaitseks külmade ööde vastu ja miski esialgne marsruut ka välja trükitud, mida tahaks näha ja kuhu võiks jõuda.
Esitine jutt oli meil selline, et kuna eelmisel aastal olime alustanud ida poolt ja tulime siis Eesti alumist serva pidi läände tagasi, võiks sedakorda teha ringi vastupidiselt, kuid viimaks sai määravaks siiski ilmateade, mis lubas ida poolt hoida nädala keskel ilusa ja soojana, kuna reedest alates pidada seal laussadu olema oodata ja nii me viimaks ikka Narva maanteed mööda minema hakkasime. Ja seal see ajalugu meil korduma hakkas. Kohe esimesest reisipäevast peale.

1. päev. 17.07. Siilid udus.
Kõige pikem ja seikluslikum reisipäev.
Ärasõit oli 10 paiku hommikul ja siis oli otsesuund itta. Meil oli utoopiline plaan jõuda nimelt samaks õhtuks välja Eesti kõige lõunapoolsemasse tippu otse Läti piiri ääres. Nii me siis kimasime, esimene peatus oli, ( nagu eelmiselgi aastal:) ) Rakvere Põhjakeskus. Endiselt oli meil puudu korralik matkapliit, eelmise aasta leegiheitjaga ei tahtnud enam susserdada ja N vaatas targa inimesena juba enne järgi, et Rakvere K-Rauta poes peaks olema ka tavalisi ballooniga matkapliite. Nii õnneks oligi.
Et aeg oli juba parasjagu lõunas kah, otsustasime suurema piiga rõõmuks teha väikse eine Põhjakeskuse Sub-Ways.
Mina ise ei ole endiselt suurem asi kiirtoidusööja ega ammugi mitte selle asjatundja ning nii astusime üsna ettevalmistamatult pisikesse ja esiti täiesti inimtühja kohta sisse (isegi teenindajat ei silmanud alul kusagil). Menüüs olid valdavalt erinevad tortiljad ja võileivad. Eelmise aasta Circle K võileivast veel head mälestused, otsustasin, et võtan seegi kord kõigile võileivad. Sisu sai igaüks ise valida.
Ja kui siis ilmus tagaruumist tubli ja võiks isegi öelda natuke nagu mingilt teiselt planeedilt pärit nooruke robotliku olemisega teenindaja, läks alles lahti!
Kujutlesin, et kui vuristan nelja erineva kattega võileiva tellimuse talle korraga ette, läheb ja toob ta külmikust need kohale, pistab minutiks ahju sooja ja ulatab seejärel need meile, siis tegelikult... Tjah, peab tunnistama, ka kiirtoidukettide areng on olnud märgatav. Kõik need neli erineva sisuga võileiba tehti valmis meie endi silme all! Kusjuures ka suured, pehme koorikuga saiad, mille vahele koostisained pandi, olid äsja sellesama söögikoha ahjust tulnud ( ka saiu oli mitu erinevat suurust ja valikut, üks ahvatlevam kui teine). Alul pani teenindaja saia vahele põhisisu- kas siis peekoni, kana, seened vms, seejärel juustud, ( mitmed valikud), salati ( valikus mh värske kurgi-, tomati-, sibulalõigud, oliivid, hapukurk, paprika jne) ning viimaks kastmed, taas mitu valikut, osad mulle täiesti tundmatud. Nii et meie nelja võileiva ettevalmistuseks kulus pea 20 minutit.
Vaene teenindaja oli seal letis täitsa üksi, st tema peal oli nii uute saiade küpsetamine, tellimusele vastavate võileibade valmistamine, kohvi jm jookide tegemine ning ka kassas rahaga arveldamine. Ei kadesta tema hullumeelset päeva. Eriti nähes, et peale meid saabus sööma u 7-8 sõdurpoissi, igaühel samuti oma võileiva- ja joogisoov.
Peab ütlema, Sub-Way võileivad olid tõesti väga head, eriti muid paralleele enam kunagise ketsupi-majoneesise kiirtoiduga ei tekkinud, kui välja avata, et seda tuli endiselt süüa paberi sisse mässitult ja näpu vahelt ning kõhtu need ka kahjuks just kuigi kauaks ei täitnud. Samas silmaring seoses kiirtoitudega avardus mul veidi küll ja hakkan aina rohkem oma suurt võsukest mõistma, miks talle kiirtoiduketid meeldivad.
Rakverest võtsime rõõmsal meelel suuna juba konkreetsemalt tänase päeva peamisele vaatamisväärsusele, Viivikonna mahajäetud kaevanduslinnale Sillamäe külje all.
Olin enne netist vaadanud pilte, lugenud siit sealt kommentaare ning vaimu valmis pannud, et nüüd tuleb midagi eriti õõvastavat, kummituslinn ja puha. Ilmgi tõmbus veidi pilvevinusse, kui juba Sillamäelt paremale poole, raudteega paralleelselt kulgevale kurvilisele asulateele keerasime.
Tegelikkus muidugi nii hull ei olnud. Selgus, et üdini mahajäetud koht siiski pole, siin-seal olid elanikud täitsa olemas, osasid maju oli jõukohaselt kohendatud, teised olid parasjagu remondijärgus, aga eks mahajäetud kolosse oli siiski enamikus.
Viivikonna ise oli väikese linna mõõtu, sest peatänavalt kulges pisemaid radu igasse mõeldavasse suunda ning viltuvajunud või tühjalt seisvaid pisemaid suvilamoodi onnikesi paistis igalt poolt silma. Maastik ise tundus ka asula ümber huvitav, sõitsime esimese hooga linnakesest lihtsalt läbi, et näha, kui suur koht on ja asula teises servas sattusime nägema paeluvat vaatepilti maa-alla kaduvast jõest. Ühel hetkel oli see olemas, vonkles lopsaka taimestiku vahel, läks isegi ühe vana baraki alt läbi ning äkki kadus... et paarsaja meetri järel juba veidi eemal taas maapinnal rõõmsalt edasi vongelda.
Tiiru asulale peale teinud, tulime tagasi "kesklinna" ning tegime paar pikemat vaatlus- ja pildistamispeatust.
Alul sattusime suuremate eramajade piirkonda, kus sai paarist paokil uksest sissegi piiluda, suur piiga läks oma tutika kaameraga fotojahile, mina jäin pigem välja valvama, sest mul on tekkinud viimastel aastatel seletamatu tugev vastumeelsus lagunenud ja/või mahajäetud majades sees olla, ma ei suuda tihti isegi uksest sisse minna, rääkimata seal ringikolamisest.....

Mõnda aega kolosside ja võsa vahel kolistanud, kuulsime äkki kusagilt taamalt pikka, venivalt kaeblikku koera ulgumist. See tegi olemise pisut õõnsaks ja kurvameelseks ning kujutlesin, et kui oleksime sealsamas paigas viibinud veel jahedal, udusel ja pimedal täiskuuga sügisõhtul, oleks kummituslinn küll täiuslik olnud.
Keskväljakul, kuhu sai sõita mööda vana uhket alleed, kohtasime üsna mitut sarnases stiilis ehitatud suuremat maja, millel tundusid kunagi akende all olnud väikesed sambad, aga ruumid sees paistsid üsna kitsukesed. Arutasime just omavahel, kas tõesti võis siin kunagi nii palju rahvast elada ( kusagilt loetud andmed väitsid, et algul olevat elanud suisa 6000 inimest ja hilisematest andmetest on teada, et veel 1990. aastate keskel olevat elanikke olnud 1500 ümber, aga tööstuse lakkamisega polnud inimestel siin enam tööd ja nad hakanud ise ära minnes lõhkuma ja põletama oma kunagisi eluasemeid...)), et oli vaja ehitada ka hotelle, võõrastemaju või ühiselamuid? Ja samas jõudsimegi mitmekordse hooneni, mis välimuse järgi otsustades oli kahtlemata koolimaja. Ja meenus taas kusagilt loetud või kuuldud info, et siin peavad olema ka varemed kunagisest lasteaiast, klubist, haiglast, polikliinikust, raamatupoest...
Viimase pikema vaatluspeatuse tegime linna sissesõidu juures, kus paistis arvukalt vanu sõjaväelisi ehitisi, nii lagunenud raudteeplatvorm kui igasugused muud sõjaväelised hooned, peamiselt küll tööstushooned, aga teisel pool teed, kus oli nii võsastunud, et sinna igaks juhuks ronima ei hakanud, paistis olevat vist veelgi eluhooneid. Osa maju olid ilmselt hiljuti lammutaud, sest kolosside vahel paistis tühje platse ja nende kõrval suuri rusuhunnikuid.
siin-seal oli näha märke salajasest tegevusest (autorehvide kuhilad kõrvu tühjade kütusemahutite ja puruksraiutud tabalukkudega) ning kogu selle trööstituse keskel kasvas, nagu vist küll enamikes kunagistes sõjaväelistes asupaikades, hämmastavalt lopsakas loodus. Juulikuu tavalised õitsejad karvased sinised ussikeeled ning lillakasroosa põdrakanep olid seal ikka hullusti suured ja lausa oma värvuse poolest kuidagi ebamaiselt rammukad.

Tagasi Sillamäel, mõtlesime, et kui juba nii Narva lähedal oleme, käime ikka seal ka ära ja nii me kiirelt paarikümne kilomeetrise sissepõike tegimegi.
Saime Narva linnuse tagant lüheldase pilgu idapiiri taha heita, päris järjekorras passima ei hakanud, kuigi N oleks tahtnud Narva piiripunkti ka oma silmaga ära näha, aga et aeg surus sel esimesel reisipäeval üsna jõuliselt peale, tegime kella viiest siiski Narvast minekut, et võtta otsesuund Eesti lõunapoolseimasse punkti, täpsemalt siis RMK Lõunatipu metsaonni, mille salapärasesst asupaigast ning põnevast olemisest seni vaid legende olen kuulnud.
Esimesed tunnid kulgesime üsna mõnusalt mööda Peipsiveert alla, saime ühes kohas väikse sortsu vihma, teises jäime tükiks ajaks mingite hiidpõrnikate pommirahe alla, kes vastu auto külgi ja aknaid põrgates valjusti kopsatasid ja jubedaid rasvaseid plekke endast maha jätsid, nii et tundsime siirast headmeelt, et polnud plaaninud kuhugi Peipsi äärde telkima tulla, selliste koljatitega küll rinda pista ei tahaks!
Tegime ühel pikal metsasihil väikese jalasirutuspeatuse, sõime ära ka kodust kaasavõetud hommikused võikud, käisime karuvaarikus pissil ja õhtul kaheksa paiku jõudsime Tartusse, kus veel ühes teele jäänud Selveris igaks juhuks toiduvarusid täiendasime, kangialustes luusisime, sealt vahvaid elutõdesid avastasime
ning kell 20.30 oma teekonda aina lõuna poole jätkasime.
Ja just siis hakkas asi tasapisi huvitavaks, et mitte öelda kahtlaseks kiskuma. Ükski meie kaasavõetud GPS seadmetest ei leidnud onni täpset asukohta üles, üks näitas ühtpidi linnulennult üle põllu, teine teistpidi, üks juhatas Mõniste küla kaudu Karisöödini, teine kupatas hoopis Lätti Ape kanti!
Tegelikult olime veel kuni Mõnisteni üsna rõõmsad ja lootusrikkad, sest sellest toredast väikesest Võrumaa külakesest läbi sõites oli kell alles veidi kümme läbi, nii et kõik näis veel võimalik. Küll käis mul sisimas imelik tunne läbi, kui nägin Karisöödile näitavat viita, et pöörata tulekski kuhugi sinnapoole, aga N otsustas ikkagi minna oma telefoni GPS targa jutu järgi. Kuna tema oli roolis, olin vait ja mõtlesin- eks näe, mis saab ja kuhu me viimaks välja jõuame.
Umbes 10 km hiljem olime Läti piiri peal ja tark massin teatas, et olete sihtkohast u 15 km kaugusel. Liikuge aga julgelt edasi.

Nii me siis liikusime, nüüd juba tõesti päris ehtsal moel lõunanaabrite teid ja tanumaid mööda. Vaated olid sel hetkel muide tõepoolest maalilised ja romantilised- tihedad auravad udulinikud kõrvu aina tihedama hämarusega mõlemas teeservas põldude kohale laotumas, kusagilt vilkumas ka kollane täiskuu ning õhku täitmas kohati lausa kõrvulukustav sirtsude sirin...
Kell 22 ja 50 minutit maabusime viimaks ühe Läti talumehe õuel ning GPS teatas meile optimistlikul häälel, et olete saabunud sihtkohta! No taga targemaks! Tegime ettevaatliku tiiru ümber hoonete, kusagil kauguses haukus ketikoer, vanem maastikuauto koos järelhaagisega oli kenasti varjualusesse pargitud, kuid üheski hoones ei paistnud vähimatki valgust ega liikumist. Küllap olime sattunud kellegi suvilasse ja pererahvast polnud keset arginädalat lihtsalt kohal. Uuurisime ja puurisime veel oma kaarte ja nüüd näitas toosama GPS juba, et sihtkohani on jäänud joonelt üle põllu veel 2, 5 km. Teed ennast aga polnud olemaski!
Egas midagi, käänasime sama targalt otsa ümber ja arvasime, et kui juba seigelda, on targem teha seda omal kodumaal ning tulime tirinal sama teed tagasi. Juhuslikult taipas N heita vahepeal pilgu ka auto kütusenäidikule ja no arvake ära, muidugi oli auto paak kohe-kohe tühjaks saamas. Meie aga pisut enne keskööd, nimetus kohas väljaspool asulat kusagil Lätis, ilma kindla suunata ...!
Tegime kähku lähima tankla otsingu ja leidsime, et see peaks asuma Rõuges, kuhu oli meie asukohast veel üsna mitukümmend kilomeetrit minna. Oi me tegime säästusõitu, lülitasime välja kliima jm varustuse, mis lisakütet tarbib, N tegi enda kohta väga säästlikku sõitu, hoides stabiilselt 60 km/h ja nii me kesköö paiku kergendatult hingates Rõuges automaattanklasse veeresime.
Sealt olime peagi uue lootusega Mõnistes tagasi, sedakorda võeti mu nõu kuulda ja keerasime esmalt Karisöödi ja sealt edasi juba Saru peale. Ümberkaudu, nii palju kui silm veel tihedas suveööhämaruses suutis eristada, muutus maastik aga aina tuttavamaks eelmise aasta metsaonnide ümbrustega. Asustus oli ammu olematu, teed muutusid aina kruusasemaks ja väikemaks, kord tuli isegi üks suurem puust sild autoga ületada. Mõne aja pärast jõudsime juba metsasihtide rägastikku, igaüks neist sihtis muidugi ise suunda ning oma pika öise ekslemise tuhinas sõitsime läbi vist neljast sihist vähemalt kolm, lisaks soiseid karjamaa veeri mööda, vahepeal suisa ürglaanes mütates ning viimaks veel päris mööda piiripostidega ääristatud tohutut heinamaad, mis oli kaardil aina lähemale tuleva sihtkoha järgi üsnagi paljutõotav, aga paraku lõppesid kõik meie katsetused ühe ja sama takistusega ja selleks oli sügav kraav või porimülgas.
Lapsed uinusid tagaistmel teineteise järel, minagi olin valmis käega lööma, aga imelikul kombel oli N-s ärganud mingi eriline soov see salalik metsaonn iga hinna eest välja nuhkida ja nii ta siis tiirutas aina veel ja veel, ikka ühest ja teisest kandist müstilisele kutsuvale punasele lipikule elektroonilisel kaardil lähemale jõuda püüdes. Ometi oli kõik asjatu. Kella poole kolmest, mil oleksime juhuslikku karjamaakraavi peaaegu esirattaid pidi kinni jäänud, loobus aga temagi tulutust üritusest.
Suundusime tagasi ja lõime viimaks suvalises teeäärses männimetsatukas oma telgi püsti. Sõba saime silmale sel ööl alles 3.30 aegu varahommikul, kui valgus hakkas juba tagasi tulema ja esimesed linnud metsas olid ärganud ning köhatasid oma uniseid hääli puhtaks.
Jätkub....

2 kommentaari:

  1. Tere, daamid ja härrad, kas teil on hädasti vaja isiklikku laenu või kommertslaenu või laenu projekti käivitamiseks või maja või auto ostmiseks või vajate laenu mis tahes otstarbel? Kui jah, soovitan teil oma laenu saamiseks pöörduda Sunshine Financial Groupi poole selle e-posti aadressi (sunshinefinancialgroupinc@gmail.com) või (WhatsApp: +447903159998) kaudu.

    Sunshine Financial Group on kõikehõlmav finantsteenuste ettevõte, mis on pühendunud teie pikaajalise rahalise edu parandamisele. Meie kohandatud programmid on loodud teie rikkuse kasvatamiseks, kaitsmiseks ja säilitamiseks, pakkudes isikupärastatud teenuseid ja asjatundlikkust.

    Kui teil on olnud keeruline oma kohalikest pankadest või muudest finantsinstituutidest omakapitalilaenu saada, ärge muretsege enam, sest oleme aidanud arvukalt inimesi ja organisatsioone, kes on kogu maailmas silmitsi seisnud rahaliste raskustega. Kui kandideerite koos meiega, kandideerite usaldusväärse ettevõtte juures, kes hoolib teie rahastamisvajadustest. Kogu protsessi eest hoolitsetakse teie eest.

    PÕHITEGEVUS;
    - kandke igal ajal ja igal pool.
    - saada sularaha vähem kui 24 tunni jooksul
    - Teil on võimalik laenata kuni 20 miljonit eurot
    - mingeid varjatud tasusid pole.
    - Subsideeritud intressimäär 3%
    - Teil on võimalus valida tagasimakse kuupäev kas nädalas, kuus või aastas kestusega 1–30 aastat.
    - Pakume nii tagatud kui ka tagatiseta laene

    Kui vajate kiiret laenu 24 tunni jooksul, kirjutage palun lisateabe saamiseks allolevale e-posti aadressile
    E-posti kontakt: (sunshinefinancialgroupinc@gmail.com)
    WhatsApp Kontakt: +447903159998
    Taotlege kohe laenu.

    VastaKustuta
  2. Enda korrektseks tutvustamiseks olen hr Michael Benson eralaenuandja, andes minimaalse laenu 5000 eurot või selle ekvivalenti muus vääringus mis tahes laenusummale 3% intressimääraga, see on rahaline võimalus teie Uks, hankige oma 2020. aasta laen kiiresti. Väljastpoolt on nii palju inimesi, kes otsivad rahalisi võimalusi või abi nurga taga ja kohtades ning nad ei saa seda ikkagi, kuid siin see on. Finantseerimisvõimalused teie ukse ees ja seetõttu ei saa te endale lubada seda võimalust. See teenus on mõeldud inimestele, ettevõtetele, ärimeestele ja naistele ning on saadaval mis tahes summa, mida soovite lisateabe saamiseks. Võtke meiega ühendust e-posti teel: MICHEALBENSONLOANAGENCY@GMAIL.COM
    Laenutaotluse vorm ja tagastage see Whatsapp: +61447666281.

    Täisnimi .................

    Privaattelefoni number ................

    Riik ..................

    Aadress ................

    Riigi ...............

    Aastad ..............

    Kas olete varem kandideerinud või mitte. .............

    Riik ..............

    Vajalik laenusumma. ..................

    Laenuperiood ................

    Amet .................

    Kuu sissetulek .....................

    Nende üksikasjade tunnustamiseks saadame teile oma nõusoleku tagasimaksegraafikuga ja kui nõustute tingimustega, saate oma laenu pärast kinnitamist saada, sõltuvalt teie tõsidusest, kiireloomulisusest ja usaldusest.
    Ootan teie kiiret vastust.

    Siiralt

    Micheal Benson

    VastaKustuta