Eriolukorrast. Introverdi vaatenurgast

Maailm on andnud meile võimaluse võtta korraks aeg maha, ringutada ja mõelda, kuhu oleme jõudnud ja mida teha edasi. On antud aeg olla rahulikult kodus, nautida toimetamist omaste keskel, arutleda ühiste väärtusete üle. On antud aeg puhata ülelüldisest rabelemisest ning tulla tagasi koduseinte vahele, kus muidu viibime ehk liiga vähe.
Need on mõtted, mis mul kogu seda kriisi ümber vahutamist vaadeldes pähe tulevad.
Introvert, nagu ma olen, ei tekita rahulikult kodus asjatamine minus erilist muret ning sisimas olen veendunud, et midagi väga hullu juhutumas ei ole, küllap laabub kõik peagi isevooluteed.
Paanikas ma ei ole, kuivaineid ega wc-paberit poest kokku ahnitsemas pole käinud, aga eile oli päris veider kohalikes suuremates poodides jalutada ning vaadata pooltühje hoidiste, purgisuppide ja külmutatud poolfabrikaatide riiuleid vaheldumisi täiesti tühjaks ostetud tulaettpaberi- ja kuivainete riiulitega. Siiski- nii igaks juhuks võtsin oma varudesse juurde ühe sojapiima, paar pakki spagette, küpsiseid, pähkleid ja kommi, paar kilo kartuleid ning suurema paki taskurätikuid. Kõik muud ostud olid nagu igal teisel tavalisel korral.
Ka minu kodune elu saab olema suures osas nagu ikka. Tööd saab esialgu edasi teha, lihtsalt mahud on veidike teised ja ettevalmistuse aeg nendeks samuti. Rõõmustan, et ei pea mõnda aega varahommikul ärkama, äratama, kiirustama ega roolis olema. Saan rahulikult edasi tegelda oma mitmete kirjutamisprojektidega ning lugeda mõnuga raamatuid.
Kurvastan veidi selle üle, et tantsima minna ei saa, aga õnneks on line- tants selline liikumisvorm, mida saab täitsa edukalt ka kodus üksi harrastada. Kavatsen igal juhul kord või paar nädalas teha tantsutrenne koduseinte vahel nüüd ainult iseenda rõõmuks. Sama lugu on ka joogaga.
Laste igavust tuleb kodus kuidagi peletada, aga küllap nendegagi hakkama saab. Mõned mõtted on juba olemas.
Nüüd peab aga jälle rohkem kokkama. Ses mõttes mulle see kooliaeg jällegi meeldib, et argipäevadel ei pea muretsema sooja lõuna pärast- lapsed söövad koolis ja lasteaias, ka ise saan tööl olles sooja toitu ning söögimuret on oluliselt vähem. Nüüd tuleb jälle nuputama hakata.
Raskeks läheb minu jaoks ilmselt alles siis, kui internet ja elekter peaks mingil põhjusel kaduma..... Ehkki ma ei näe hetkel erilist põhjust, miks midagi sellist peaks juhtuma.