Barbi Pilvre "Minu Vormsi"

No mis ma oskan kosta- tõele au andes ma kartsin selle raamatu ilmumist vist niisama sama palju kui ootasin. Nüüd, sel reedel, olles vaevu ära vaadanud raamatu esitlusvideo, suundusin teost raamatupoodi nõutama lausa pooljoostes.
Ja muidugi on kogu mu nädalavahetus möödunud võimsa Vormsi muljete ja mälestuste laviini all. Ma loen, ajuti lausa lehekülgi neelates, mõtlen ja kõrvutan loetut enese kogemustega, ma innustun ja piinlen kordamööda, nii et öösiti on tegu, et end magama sundida.
Peas on totaalne virrvarr, kus on kord kurbust ja segadust, sest Vormsi raamat ongi nüüd tõesti olemas ja pealegi üsna hästi kirjutatud. Samas vaheldub see virrvarr mu peas ka suurte selgushetkedega, kus tean tund- tunnilt aina selgemini, et ka minupoolne visioon samal teemal peab siiski valmis saama. Ehkki jah, mitte enam Minu Vormsi nime all.
Kes ei tea, millest sellised siseheitlused, siis olin ju ise ka üks kandidaat, kes kunagi aastal 2018 pakkus Petrone Prindile end sedasama raamatut kirjutama.
Vormsist raamatu kirjutamise mõtted olid mul tegelikult peas keerelnud juba tükk aega varem, sellest annab tunnistust ka üks minu kunagine blogisissekanne aastast 2010. Seega olid mu iseenda väljapakkumisel juba mitmed fragmendid ka paberile pandud, ühel hiljutisel saarekohtumisel sai kohalikele küsijatelegi lubatud, et minu Vormsi lood saavad ühel hetkel kaante vahele ning 2018. aastal olingi valmis neid vajadusel kohe kirjastusele tutvumiseks saatma. Paraku jäin hiljaks, sest... Barbi juba kirjutas "Minu Vormsit"! Sellest ka see tuline hirmusegune ootusärevus nüüd mu hinges.
Mõneti olen ma kimbatuses, sest Barbi ja minu aeg saarel kattuvad, meie olukord saarele sattudes ja seal eladeski näivad esmapilgul paljuski ühesugused. Vähe sellest, ka tema kirjutamise stiil on minu omaga äärmiselt sarnane, nagu on öelnud need üksikud proovilugejad, kellele olen oma katkendeid lugeda andnud.
Muidugi on Barbi hoolega lugenud ja uurinud saare ajaloolist tausta ja see moodustab osaliselt muudesse mälestustesse seotuna, aga osalt ka täiesti iseseisvate peatükkidena peaaegu poole raamatust. Otse loomulikult on see õige, sest ilma ajalugu avamata poleks ju praegust Vormsit kui sellist võimalik tutvustada. Samas jätab see raamatusse kui tervikusse sisse ka tühimikke, sest olen ikka arvanud ja tundnud, et Minu-sarja raamatud peaksid olema võimalikult ehedad ja autori enese kogemuse kesksed. Ehk teisisõnu- ajalooliste ülevaadetega peatükid katkestavad autori oma lugu päris mitmel korral ning muudavad loetut seeläbi vähem isiklikuks ja rohkem pinnapealseks.
Teiselt poolt see raamat kahtlemata siiski ka on autori Vormsi nägemus- tema lood maja saamisest ja remondist, kassidest, tenniseväljaku-unistusest ja lähematest naabritest ongi ainulaadsed ja inimlikud. Eriti soe tunne jääb lugedes portreelugu Galjast, kes tõepoolest ongi üks armas ja tagasihoidlik vanainimene, saare praegune raudvara, nagu neid aja jooksul kahjuks aina vähem järele jääb.
Teisalt on kahju, et Vormsi elanike galerii piirdubki suuresti vaid ülevaatega Galjast ja tema lähedastest. Pisut on räägitud ühest endisest vallavanemast Tanel Viksist, mõne tunnstava sõnaga on ära märgitud Strengide pere Rumpost. Samuti on viidatud Elle Mallele ja Allikute perele, aga kes nad siis ikkagi on ja mil moel saare jaoks olulised, ei saagi raamatust teada. Muidugi on teisigi saareinimesi siin- seal mainitud, mõned neist tegelastest on päriselus kordades värvikamad ja lähemat vaatlemist väärt kui "Minu Vormsi" seda edastab, aga see on muidugi nii mitmetahuline teema, et jätame selle praegu sinnapaika.
Kohati jääb poolikuks aga minu meelest põliste Vormsi traditsioonide elushoidmise teema. Tahes-tahtmata jääb raamatust mulje, nagu tegeletaks sellega natuke ülejala, et põhitegijad ses vallas on vaid suvevormsilased, kel põhitöökoht pealinnas ning kes siis mõned korrad aastas hobi korras rahvariided selga panevad ja põlist Vormsit "mängivad.". Et ainus tõsiseltvõetav tegevus ses osas on kord aastas toimuv talharpamängijate suvine kokkutulek. Tegelik pilt on ikka natuke teine.
Saarel on olemas täiesti tegus käsitööselts koos erinevas vanuses meistritega, kes aastaringselt kohapeal elavad ja toimetavad, juba aastakümneid järjepidevalt tegutsev ja esinev rahvatantsurühm (vahelduva eduga suisa rühmad), mille tuumiku moodustavad samuti siiski kohalikud ning mis käib kohalikku tantsu-, laululoomingut ning laiemalt ka kogu saart tutvustamas üle kogu maailma.
Samas on väga õige autori tähelepanek selles osas, mis puudutab saare ajaloo kajastamist ajajärgul 1950-1990. Kui omal ajal saare ajalugu oma koolitööde tabeks uurisin, olin samuti hädas justnimelt maailmasõdade järgsest ajast info leidmisega. Seda on kirjasõnas vähe ja mis on, on katkendlik, napisõnaline ja/või tollele ajastule omaselt liig illustreeriv-idealiseeriv. Periooditi aga puudub kogu teave üldse. Nagu poleks vahepealsel ajal saarel kedagi elanud ega midagi tehtud. Seega on siin kindlasti tühimik, mida praegu veel saarel inimesi küsitledes mõnel määral täita saaks, nagu autor väga õigesti sedastab.
Sooja ja turvalise tunde jätab raamatus ka autori suhe loodusesse. Ega teisiti tegelikult vist saakski, sest loodust hoidmata ja armastamata ei peaks Vormsil vist kuigi kaua vastu. Väga omal kohal on Hullo parunikivimetsa ja Tartu Toomemäe raielangiks muutmise võrdlus- just nii me, endised ja praegused vormsilased, end tunnemegi, kui tahetakse maha võtta üht ilusamat, armsamat ja mälestusterohkemat jalutamise kohta otse saare südames, vahetult kiriku ja kultuurimaja naabruses. Mulle isiklikult on see teema eriti valus, kuna too kant on olnud aastaid mu kodumetsaks. Olen neis paigus sõna otseses mõttes veetnud tunde ja päevi oma elust, tunnen sealsete metsaradade iga lohku ja kändu ning käin paljusid puid eraldi tervitamas-kallistamas. Sestap oli taoline uudis lausa südantlõhestavalt valus ning olen nõus tegema kõik endast oleneva, et seda otsust peatada või vähemalt muuta. Üht-teist lootustandvat on praeguseks juba ka selgunud ehk et RMK on lubanud niipalju, et vähemalt otseseks lageraieks seal siiski ei lähe.
Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et kuigi raamat on mingis mõttes väga hea ja üldistav kokkuvõte stiilis, mis see tänane Vormsi siis õigupoolest on ja mida pole, sest kõik olulisemad aspektid saavad ju kajastatud. Ja kuigi loodan siiralt, et sarnaselt minuga saab raamatu juures iga nii endine kui praegune vormsilane või muidu Vormsi sõber kogeda äratundmishetki ja sissepoole suunatud muigeid, jääb see pigem siiski vaid aimavaks pinnavirvenduseks, kergeks ülelibisevaks pilguheiduks meretagusesse salamaailma, kus miski ega keegi end niisama lihtsalt ei ava.
Teisalt tunnen ka teatavat kergendust ja olen mõttes Barbile isegi tänulik, et üks osa saarelugusid just sel moel kaante vahele sai. Ehk just nii pidigi minema ja nüüd olen rohkem teadlik, millised Vormsi teemad juba käsitletud on, et neid enam oma lugudesse mitte sisse tuua või kui, siis ehk hoopis teisest vaatenurgast. Samavõrra aga saan raamatu edenedes ka aina enam rõõmustada, sest Barbi Vormsi ON tegelikult siiski hoopis teistsugune kui minu oma ja tegelikult jääb nii ka minul veel piisavalt ruumi oma Vormsi kirjutamiseks!