Kui nimetamatu saab nime ehk veelkord Mägiteest

On hämmastav mõelda, kuidas aeg lendab. Sellest on tõepoolest juba peaaegu 10 aastat, mil siinsamas blogis kirjutasin ühest kõige müstilisemast ja erilisemast kassetist oma tagasihoidlikus muusikakogus, mis jõudis minuni läbi vastuolulise, ent samas väga põneva kunstnik B.
Ega me tea, mis milleks hea või vajalik on, ammugi mitte seda, kuhu need hetkeajed meid lõpuks välja viivad... Igatahes ühel teisipäeva õhtul juhtun taas oma vana kassetiriiuli juurde ning mulle jääb kätte toosama mitmekümne aasta eest saadud ja lindistatud "Mägitee".
Panen selle nii muuseas makki ja ... äkki neelab see mind hetkega! Ülepeakaela, täpselt niisama kui see on teinud minuga ka palju kordi varem. Ainult et seekord on voog eriti võimas. See võrgutab, niidab jalust, mässib endasse, köidab niimoodi enda külge, et lood ja laulud saadavad mind päeval peas kummitades ja öösel kummaliste unenägudena. Pea pööritab ja tunne on nagu värskelt armunul!
Kümne aasta taguse külma ja lumerohke talve hetked voolavad segiläbi hilisemate ja varasematega minust läbi. Külma sauna valged kahhelkivid ja vaikne helisev ümin selle kohal, ühe suvise ootamatu kohtumise hämming, lootusrikas hüüd ja... ometi põgenemine, ühe nõudlikult anuvad pilgud ja teise lukus süda... Jah, tunnen taas, et olen kaasa kistud mingist seletamatust voolust, mida ei oska seletada, tõrjuda ( aga ega ma vist seda tahakski), ammugi mitte sellest vabaks saada.
Viimaks kisub sisemine pinge juba nii kõikehõlmavaks, et ei saa enam teisiti kui lihtsalt pean asuma nende müstiliste ja eriliste laulude jälgi ajama, sest endiselt ei tea ma enamiku puhul ei esitajat ega pealkirja. Tänapäeva internet on aga täis imelisi võimalusi jälitada vajadusel nii teisi inimesi, rääkimata lauludest. Niimoodi fraasikaupa otsides kulub mul vaid paar õhtut ja saladuseloor ongi viimaks lõplikult kergitatud. Siin nad mul siis on, nagu haruldased pärlid ükshaaval teineteise kõrvale säravasse keesse lükitud: "too fast to live, too young to die" ehk Bryan Ferry, "stealing someone else`s dream" ehk Rupert Hine, "clouds in the sky" ehk The Nits, "dark is the night" ehk Steve Hackett, "out of island i have come" ehk Sinead O`Connor, "wise and foolish virgins" ehk Genesis, "one night stands in L.A" ehk Slade, Gary Moore, Yello, Fragile & Robert Jürjendal...
Taaskord- ei tea, on see nüüd hea või halb. Osaliselt tunnen kergendust, osaliselt kurbust, minus on endiselt segiläbi palju nostalgiat ja segadust ja kunagi nutmata jäänud nuttu..., aga lahti pole need laulud mind lasknud ka nüüd, nime ja pealkirja saanutena. Pigem on nende haare veelgi tugevnenud. Kunstnik B punakas vari saadab mind öö hakul rahutusse unne, kus läbi tema korteri rohesiniste aknaraamide vaatavad kammimata juuksekahlu tagant ta pilklikud silmad ning peas taovad kunagi minu poole pillutud teravad märkused ja täitumata ootused. Siis aga kuulen kusagilt pilvedest läbi kumavat muusikat, mille ta kunagi minu poole on läkitanud ning tunnen end kui sulavaha, mis liig ägeda leegi mõjul mööda küünalt allapoole nõrgub. Ma olen peaaegu valmis neid kibedaid sõnu ja etteheiteid andestama, ehkki ma pole isegi kindel, kas ta mingit andestust vajaks...
Ja ehk polegi see tõesti esmane, sest sisimas tunnen tegelikult vaid suurt tänulikkust, kuna olen saanud hingeliselt nii palju rikkamaks. Mitte sõnade läbi, mis täna siingi nii mannetuks ja kobavaks jäävad, kui püüan kuidagigi edasi anda seda, mis minu sees viimastel nädalatel lõõmab, vaid millegi palju ürgsema ja võimsama läbi, mis kord raputab kosena, järgmisel hetkel aga paitab vaikse flöödina. Ikka üminal üles ja alla mööda ainsat mõeldavat Mägiteed.... Call me a stranger, call me a fool...