Neljas nädal. Kevadine.

Sel kevadel olen taas õnnelik isikliku jalgratta omanik ning loodan, et saan sellega rohkem liikuma, kui mõnel eelneval aastal. Ja et see pelgalt mõtteks ei jääks, tegingi esimesel aprillipühapäeval oma sõitudega algust. Eesmärgiks Haapsalu ümbruse külateed ning teejuhiks sedakorda suur piiga. Ja ta oli rattagiidina tõesti super, sest hoidis tempot vastavalt minu soovile ning vältis nii palju kui võimalik ka suuremaid teid, nii et kodu juurest liikusime linna tühermaade kaudu esmalt välja linnpiirini Lihula maanteel ning sealt edasi kulges marsruut juba Valgevälja karjääri tagant mööda väga ilusat ja vähekäidavat teed, millest mul seni aimugi polnud. Järgmine suund oli Mägari ja Asuküla poole, et esimesel suuremal ristmikul otsustada, kas edasi või tagasi ja kui edasi, siis mis suunas.
Ilm oli imetabane, muudkui päike ja jahe, kuid vaikne tuul. Igas kandis oli see-eest avastada aina uusi linnuhääli, mis kodaias tänavu tol hetkel kõik veel kuulmata olid: karjääri veerel suure kuuse võras siristas punarind, Mägari põldude vahel lõõritasid lõokesed, Sepaküla heinamaadel hüüdsid kiivitajad ning Tanska tagustel tühermaadel turlututasid sookured.
Tjah, aga tagasi tulime siiski kõige otsemat Rohuküla maanteed pidi, mis oli tol pühapäeval kella kuue aegu õhtul õieti üpris tühi ja vaikne- 7 km jooksul, mis meil linna tagasiteed oli, sõitis meist mööda vast nii 10-12 autot.
Muidu aga tundub, et karantiinist kui sellisest hakkab vaikselt rutiin saama. Siiski üht-teist uut on veel ära nähtud ja proovitud:
* püüdsin kogu nädala oma poeskäigud hoida pigem lõunasel kui õhtusel ajal lootes, et ehk nii õnnestub inimkontaktid veelgi minimaalsemana hoida. Tulemus sai risti vastupidine- selgub, et just kella ühe-kahe ajal päeval on inimestel nüüd siinmail tavaks saanud poes tuuritada, nii et kohalikku Selverisse oli nädala lõpuks üles seatud silt, mis teatas, et üle 50 kliendi korraga sisse ei lubata ning poe läbipääsuväravate ees seisis tõesti ka turvamees, kes hoidis silma peal nii sellel, mitu inimest poodi siseneb ja sealt väljub kui ka sellel, et enne ja pärast külastust käsi desinfitseeritaks.
Endapoolse kommentaarina tahaks siinkohal lisada, et kuigi ma ise eriti pideva desinfitseerimise usku ei ole, saan aru, miks see (suurtes) poodides vajalik on, aga ma tõesti palun taevast, et maskide kandmist ei tehtaks kohustuslikuks. Esiteks usun ma selle abinõu tõhusust veelgi vähem kui pidevat käte piserdamist, teiseks on mask kohutavalt ebamugav ja inetu ning kolmandaks- neid pole ju sugugi lihtne endale ka hankida.
* Olen "käe valgeks saanud" nii videokõnega telefonis kui videokoosolekul osalemisega arvuti toel.Kui telefonikõne tuli välja täitsa sundimatult, siis koosoekuga oli pisut tegu, et vastavat keskkonda endale esmalt üldse massinasse ja seejärel ka käima saada. Lõppkokkuvõte sai selline, et nägin ja kuulsin ise kõiki teisi, aga teised mind küll nägid, ent ei kuulnud. Peale koosolekut tõttas appi jällegi mu tark ja osav tütreke, kes paariminutilise klõbistamise järel välja selgitas, kus ja milles viga peitus. Andis mulle ka täpsed juhtnöörid, mida teha, kui veel sellist asja peaks olema, aga mis te arvate, et ma nüüd, kõigest 24 tundi hiljem, seda pikka teed seadete ja mille kõige alt veel mäletan ka?...
* Ühel õhtul juhtus aga kõrvu minister Reps, kes rääkis kusagil saates ettevaatlikult sellest, et võibolla, kui olukord stabiliseerub, hakatakse koole vähehaaval uuesti avama peale 15. maid, aga seda eeskätt lõpuklassidele ning neile, kellele koduõpe absoluutselt ei sobi. Ja kuigi see oli alles arutelu, mitte mingi ametlik info, tekitas see minus puht isikliku mätta otsast vaadates küll tunde, et ega minul sel juhul koolimajja sel õppeaastal vist enam miskit asja pole oma individuaalsete õppekava(de)ga noor(t)ega. Mis pole mõneti sugugi mitte halb, sest kodukontor ja omas mullis hõljumine ( ja eriti varahommikune magus uni!!) sobib mulle siiani hiiglama hästi!