Minu salaarmastus

Täna lõpuks olen ma Temaga kahekesi. Viimaks ometi! Oma valusarmsa majaga.
Ta on alati liiga kaugel, liiga kättesaamatu, ent ometi on tema ümber kõik nii oma, et see teeb peaaegu haiget. Ikka on ta vari mul kannul – mõtteid painamas, unelmaid täitmas, lõputuid küsimusi esitamas … Alatihti on ta salapäraselt reetlik, ahvatlevalt kättesaamatu, nii et ajab mu lihtsalt hulluks. Ma püüan ja püüan, aga siplen ikka abitult nagu kärbes suure ämbliku võrgus. Tema ainult irvitab mu üle. Pisut kaastundlikult ja pisut kurvameelselt.
Olen teda imetlenud: pildistanud, pilguga õhku maalinud ja olen tema eest jõuetus vihas läbi kuuvalgel sahisevate oalehtede pagenud, ronides paanikas otse üle võrktara … Ent ometi olen varem või hiljem alandliku usklikuna pidanud oma templisse tagasi pöörduma. Miski tõmbab, lausa veab kätt- ja südantpidi kord veidi kõhklevalt, kuid enamasti paratamatusele omase otsustavusega, tagasi tema poole.
Ta on minu kannatus ja armastus, minu helgeim rõõm ja ülim kirgastumine, minu metsikuim madalus ja põrgulikem piin. Temas seguneb minu häbi ja ülevus.
Ajuti on ta juba peaaegu võõraks jäämas, ent ometi on kord kootud niidistik aja jooksul karastunud vastupidavaks ja suisa katkematuks kangaks. Jah, tõesti – mida kaugemal temast olen, seda valusamalt tunnen temast puudust. Ajuti muretsen ja igatsen suisa hullumiseni, tahtes vaid tagasi tema juurde, kuigi kaine mõistus mind sõitleb ja ulmades hoiatab. Samas kaob ta jälle päevadeks ja nädalateks mälust nagu poleks teda olemaski …
Siis tuleb jälle südame hääl mängu ja selle vastu enam ei saa. Pean aina ja uuesti minema ning end tema hoolde usaldama. Tema vananeva pale eest hoolitsema. Teda lõpmatult kaitsma ja armastama.
Ta on liiga südame külge kasvanud ja oma.
Tahaksin kohe täna, vaevu üle luitunud läve astunud, asuda hoolitsema- värvima, kitkuma, siluma, koristama, pesema, parandama …. Mul on unistus rajada sinna oma pesa, oma mõnus ja turvaline maailm, kust keegi mind kätte ei saaks. Kui ainult …. Jah. Vastik ebaõiglane elu, keerdkäikudega saatus ning kõik muud ilusad ja vabandavad sõnad, miks on nii läinud …. Aga tegelikult, vaata endale ausameelselt otsa ja ütle: omaenda saamatus ja oskamatus. Karm ja valus, oi kui valus see ilustamata tõde on, mis siitsamast ilmahoolde jäetud hoonena sulle etteheitvalt otsa vahib.
Alles nüüd, siin seistes ja pilgul ringi uidata lastes saan aru, kui väga olen nende järele igatsenud. Loen aina ilusatest, LIIGA korralikest majadest ja LIIGA hoolitsetud aedadest kaugetes maades ja tunnen kurvastust omaenese hooletuse pärast. Oma küündimatuse ja tulutu südamevalu pärast. Oma maja, oma aia, oma käestlibiseva aja pärast.
Ja ma näen, kuidas kogu see hõlmamatu aare juba mul vaikselt lagunema hakkab, kuidas rõdupiirded mõranevad, klassid kukuvad kildudeks, katus koliseb ja tilgub läbi, viljapuud metsistuvad, peenrad ununevad, umbrohi ja prügikola võtavad kõikjal võimust. Tahaksin neile vaid öelda – ärgu nad niiväga muretsegu, nad on mul kogu aeg meeles. Ma vaid kogun veel natuke jõudu, et siis … ühel päeval – rohelisel kevadel või vihmasel varasuvel, kuldsel sügishämaral või kargel talvehommikul - tulla neid päästma!
Olgu see tänane selle pika ja vaevarikka teekonnas alustuseks.
On külm ja vihmane juulipäev ning ma lähen külla. Saan Ta omaenese võtmega lukust lahti keerata, süda hõiskamas ja muretsemas ühekorraga. Enne minekut aga seisatan viivuks väraval, peaaegu uskumata, et see veel võimalik on. Mina ja Tema, ah et ükskord koitis ka SEE päev! … Tõmban kopsud niisket suveõhku täis ja lähen.
Tuhmunud, paakuv - kooruva värviga välisuks. Kunagi oli see heleda puidu karva, helekollaseks lakitud. Nüüd ei teagi enam nimetada, on see pigem hall või kollane.
Külm koilõhnane eeskoda, tuttavlik saepururida kirjul vaibal ning krääksuv vaheuks, mida kõik saabuvad või lahkuvad külalised miskipärast alailma valele poole lahti üritavad teha.
Suur esik. See on jahe, hämar ja minu kujutlusis alati pisut tolmune. Ka nüüd näib ta veidi sünge - sopiline mustav trepialune, turritavad nagiotsad, unarule vajunud peegli läige, kolisevad radiaatoritorud laes ning seintel.
Pruunjaspunane toatrepp. See on palju väiksem kui ma mäletasin. Madalad kuluva värviga astmed, mis astumise all tuttavlikult põntsuvad. Mäletan neil siiani kaikumas ema samme, mida iialgi ei andnud kellegi teise omadega segi ajada. Kerged, kõpsuvad ja kindlameelsed. Kuidas neid on oodatud! Mõnikord ka pisut kardetud.. Hiljem lisandusid sammuderitta õe rutakalt tümpsivad jäljed, aga teisi ei mäletagi peaaegu … Ning heledat tooni läikiva pinnaga sirge käsipuu, millelt väiksena keelust hoolimata kõhuli alla sai siueldud.
Kõik on siin majas kuidagi väiksemaks jäänud, olles kulunum, laokile jäetum, tolmusem … Välja arvatud ehk trepiesine aknalaud, mis on sama kõrgel kui mäletasin. Ikka parajalt kättesaamatu, valgusküllane, külmade tuulehingustega ümbritsetud.
Siin on meie pere lõhn, mis laotub lummutisena üle kogu maja. Paljud on seda imelikuks pidanud, aga meiega on see alati kaasas käinud. See on moodustunud vanadest koitanud riidekuhjadest maalt toodud kappides, värskest aiamullast, isa tehtud mööbli saepurust, noodi- ja raamatutolmust, garaažis kuivavatest kalavõrkudest, alailma helisenud klaveriklahvidest ja kindlasti veel loendamatust hulgast muudest ainult meile omastest pisiasjadest. Nüüd on sellele lisandunud kurblik unustuse ja ükskõiksuse iiveldamaajav nüanss. See on kirbe ja lagundav musta masenduse ja hooletu kahetsuse hõng, sest kunagist meid, kes seda maja asustas-elustas, pole enam. Kõik on pudemetena ilmas laiali, saatjaks vaid harvad helged mälestused segamini valusate ja ilututega. See maja, olles ise küll juba hooletusest ja üksindusest haige, põdev ja varavana, aga hoiab neid kõiki veel endas.
Trepi ülemine made läigib endiselt. Vaid sellest paigast majas jääb alati miskipärast värskeltpestud põranda mulje, sest värvides sai see alati topeltkoguse - korraga värviti üle nii suur esikuhall kui trepp ja tema jäi täpselt sinna vahepeale. Igal laupäeval pesti just seda paika kaks korda, sest pesta tuli nii halli põrandat kui treppi ja see jäi kahe vahepeale. Nüüd läigibki ta, otsekui vanade meenutuste kiuste tolmu seest välja astunud.
Astmeid mööda, mis on ikka veel, peale nii paljusid ärevaid aegu ja aastaid, on nii jalgades, nagu ma poleks kunagi ära käinudki, üles jõudnud, nõjatun vastu heledat puitseina, tõstan hetkeks pilgu ning jään oimetult vahtima –eriilmelisi laearmatuure, soemüürijuppi, tagumistesse tubadesse suunduvaid tumendavaid ukseavasid, luitunud ja juba narmendama kippuvaidki isetehtud erksatriibulisi kaltsuvaipu, lakitud ja lihtsate puitkaunistustega seinakappe, jääklaasidega topeltuksi, üksikuid vildakile vajunud kunstiteoseid lagedatel seintel, tuule käes lehvivaid pitskardinaid ja nikerdatud alustele kuivanud ronililli … Kunagine au ja hiilgus, nüüd aina enam tolmu ja unustuse kätte hajuv. Mõtlen ahastades, kas polnud see mitte andestamatu viga, siit kunagi, nooruse uljus ja avastamata ahvatlused tagant kannustamas, uisa -päisa põgeneda? Kas nüüd kunagi avanebki enam võimalust tagasi tulla? Ma mõtlen - mitte niisama, halemeelselt külla, vaid tulla teadlikult päriseks, igaveseks? Nagu olen ulmades miljoneid kordi kujutlenud, igatsenud, soovinud?

Mägitee ja täituvad soovid

Ma ei teagi kohe, kuidas või millisest otsast oma tänast postitust alustada, sest mõtted tulvavad tohutu hooga praegu peast läbi ja olen eilsest valuatakist, mis kestis hiliste õhtutundideni, veel natuke nõrk.

Kunagi oli mul 2 kassetitäit omanäolist, heljuvat, sosistavat, kaasakiskuvat, ärevat, külmajudinaid tekitavat muusikat üldpealkirjaga "Mägitee". Nüüd tagantjärele imestan ikka veel, kui tabav on see nimi olnud kasvõi juba selle käänulisuse tõttu, kuidas ma selle omale sain ( V käest, kes omakorda sai selle ühelt kunstnikult, kes omakorda lindistas need lood ... oh ei mäletagi päris täpselt, kuidas...) Kuidas too salapärane kunstnik B tundus mulle nii põnev, omanäoline, küünlaleegina ligitõmbav persoon, kellega mul päriselus aga tookord kohtuda ega tutvuda ei õnnestunudki ... Või ka selle tõttu, kus, millistel ajahetkedel ja (piir)situatsioonides olen neid kassette lõpmatuseni kedranud... Igatahes :
On kuidagi kujunenud nii, et mul on muusikaga lihtsam suhestuda, kui olen selle enda jaoks konkreetsete nimede, nimetustega fikseerinud. Kasvõi esitaja(te), aga soovitavalt ka laulu(de) pealkirjadega. Mägitee puhul see nii ei olnud. Enamik lugusid olid lisaks ka instrumentaalsed, mis nimetamise veel keerulisemaks muutis. Hiljem olen siit-sealt tabanud, et see või teine lugu oli ka minu Mägiteel kunagi olemas, teiste hulgas näiteks sellised lood sellistelt esitajatelt nagu:
Dire Straits (http://www.youtube.com/watch?v=4hHfCMh-G-s, )
Genesis ( http://www.youtube.com/watch?v=9f7LBOTwrRU,
Andreas Vollenweider http://www.youtube.com/watch?v=bF9fv_wy_dA&feature=fvw
Gary Moore (http://www.youtube.com/watch?v=4O_YMLDvvnw) ....)
Aga enamik sellest pea kolmetunnisest muusikakompotist on tänini jäänud tabamatuks ning müstiliseks kuulamiseks. Nüüdseks on need kassetid lõputute kolimiste ja uute plaadihordide tõttu kuhugi unustustehõlma kadunud, ent aeg-ajalt pääseb üks või teine neist kuulamistest siiani kummitama, kas meloodiajupi või fraasikatkena. Hakkan mõtisklema, kustkohast see mulle tuttav on ja siis meenub jälle Mägitee, sellega ühenduses kogetud emotsioonid, mälupildid, aistingud ...
Siis tabab mind määratlematu igatsus olla taas sama vaba ja üksildane hing nagu ma oma tudengipõlves olin, mil võisin minna ja teostada oma hetkeuidusid praktiliselt alati kui seda tahtsin, olles täieõiguslik oma aja peremees. Panin klapid pähe, Mägitee helid enda ümber heljuma, ja hulkusin vahel tundide kaupa mööda (mägist!) Viljandit või rõskeid Haapsalu mereäärseid. Nüüd seda õnne enam ei ole. On kindlakskujunenud päevaplaan, omad kohustused, "tähtsad tegemised" jne ... Samas annab see vajaliku turvatunde ja ma pole niiväga kindel, kas tahaksin jälle olla rahatu, pidetu, kaootilistest unelmatest toituv tudeng...
Siski, siiski, oma olemuselt olen ju jäänud ikka samaks unistajaks, üksildaseks uitajaks. Imetlen endise hooga vanu, väärikaid ja/või omanäolisi maju, mõtiskelles, kuidas võiks maitseda elu neis, kuidas need seespoolt välja näeksid, kas mulle meeldiks see või hakkaksin ise neid ümber kujundama. Imetlen salaja hoolitsetud aedasid, soovides sisimas ka endale üht sellist ehk küll ise teades, et vaevalt mul selle rajamiseks ja pidevaks hooldamiseks piisavalt kannatust jaguks.

Nüüd viimaste nädalate jooksul on toosama kunstnik, minu Mägiteede "autor" B. mulle mitu korda helistanud, soovinud suhelda. Aga mina ei jaksa. On kuidagi juhtunud, et pole saanud tema kõnesid vastu võtta (olgem ausad, korra jätsin ühe hilisõhtuse ka lihtsalt vastamata, sest olin juba väsinud ja liiga teisel lainel tema veidrasse maailma sisseeelamiseks). Praegu on selle kõige peale nii kummaline mõelda- kunagi soovisin väga temaga tuttavaks saada ja nüüd, kus see ongi juhtunud, ei suuda ma temaga isegi mitte pinnapealselt telefonitsi suhelda, rääkimata silmast silma kohtumisest. Ta on lihtsalt liiga koormav, ennast pealesuruv, veidratesse äärmustesse kalduv tegelene isegi minu jaoks. Juba mõtegi temaga suhtlemisest väsitab mu ära. Juba see teadmine, et ta kogu oma olemisega nõuab minult enamat kui ma valmis olen andma, muudab mu üdini vastupuiklevaks ja põgenedapüüdvaks.
Siit ka loole väike moraal- inimene, ole hoolas ja mõtle enne sügavalt järele, mida soovid, sest need soovid võivad täituda kõige ootamatumal ajal ja viisil ning osutuda hoopis milleksi/kellekski muuks mida või keda lootnud/oodanud oled. Aga võib ka olla, et sa ise pole veel valmis millegi uue ja kentsakaga kohtumiseks ja elu on seadnud sulle lihtsalt väljakutse, milleks pead midagi juurde õppima, kogema, endas muutma ...

Õnnest, mureliku suuga ....

Ah, elu on ikka vahel ilus. Minul vähemalt oli üks kaunis ja mitmekihiline nädalavahetus, mis mõneti tegi taas hinge rahutumaks, mõneti jälle rahustas ülimalt maha.
Seekordne nädalavahetus algas peaaegu et juba neljapäeval (õhtul)- tilkuvalt vihmasest rõskusest hoolimata oli toas küünlavalgel nii soe, nii soe … Ja hoolimata unetust ööst oli ka reede hommik imetabane – ärgata üüratult vara, nii et väljas on alles pime, olla juba sekundite pärast virge ja ergas, naeratada endale peeglist vastu, sest lihtsalt tunned end ootamatult ilusa ja õnnelikuna ( see ju minu puhul tõesti üleharv nähtus) ning peale praktiliselt jooksu pealt joodud kohvi lõdised juba rõskes bussipeatuses ja muretsed, kas ikka jõudsid õigeks ajaks või on buss juba läinud … Siis korraga näed imet enda ümber laiumas – vihmast tilkuv unine saar, mis hommikuhahetuses su ümber aegamisi ärkab, on alles tiheda niiske udulooriga kaetud ning mähkub su ümber hellakstegevalt turvaliselt . Ei taha korraga enam kuhugi kiirustada, ei taha siit enam sammugi eemale astuda, tahaks hoopis seda rahu ja ilu kallistada. tahaks seda äratundvat silmapilku igavesti endas kanda. Istud kui poolunes heljudes bussi ja unustad enda pilgu hetkega aknast välja - imetlema, imestama . Aina udused maastikud, saare metsased-käänulised- sügisesed teed su ümber keerdumas. Kõik need alles hommikuunest süütud ja kobavad varahommikused külad – esinduslik Rälby, kodune Diby, kergelt räämas Norrby , ulmeline ja igatsusi äratav Söderby -, millest läbi kihutad, on juba nii omased ja tuttavlikud, aga paks, tihke, läbipaistmatu udu muudab paikade väljanägemist, tekitab neisse juurde aimamatuid saladusi ja kes teab, ehk ka olemust … Kui laev vääramatu enesekindlusega udu tõttu vaevuaimatavast kaist eemalduma hakkab, ohkad endamisi vaikselt ja juba enne ärajõudmist hakkad saarele tagasi igatsema.
Laupäeva veetsin Haapsalus- uimaselt, laiseldes, lihtsalt endamisi kulgedes. Ei kiirustanud kuhugi, lasin end voogudel kaasa kanda ja leidsin end õhtu hakul taas … oma armsast majast, oma südamevalust, oma lapsepõlve peegeldustest, magusast ja valusalt haavu käristavast ühteaegu. Istusin krihmu-krähmuliseks kulunud pesemata aknaga, aga soojas köögis ja sõin lapsepõlveaegselt taldrikult kapsasuppi värske tomatiga- maitses õdusalt koduselt ja uudselt ühteaegu, ümber kõige lähemad inimesed perekonnast ja tundsin midagi imelist …. Ei, ma valetaksin kui ütleksin, et olin just sel ajahetkel, sel koliseval valgel taburetil, selja taga hubisemas praguline pliit, õnnelik. Ei, sellistest väikestest, igapäevastest imedest saab tegelikult alles hiljem aru- et vot just see oli hetk õnne, rahulolu, kindlust …
Köögist kulges me tee edasi hämarasse, sahisevasse ja külma tagaaeda- ikka otseteed läbi tuttavliku, endiselt salajasi varje ja õilmitsevaid mälupilte täis maja – ja korjasime läikivaid puna-rohelisi talveõunu ( kui suureks ja võimsaks on jõudnud kasvada kõik õunapuud ja kui ehmatavalt saagist lookas nad sel aastal siingi on!). See oli nagu lõbus hoogtöö – täis korvid läkitati ühiste jõupingutustega keldrisse, kus need kiirkorras küünlavalgel tühjaks laoti, tühjad tagasi aeda, et pimedusega võidu joostes enne torme ja talve saagid salve kanda. Kõik olid nii üksmeelselt töös, nii loomulikud ja sõbralikud ja vahetud …. Selle hetke, selle õhtu võrreldamatut tunnet on tõesti raske sõnadesse panna. Ja seda kodust õnnetilgakest ei vahetaks maailmas millegi vastu …
Ja kui ma hiljem kütmata suures toas istusin ja imestasin – ikka seesama diivan, nüüd nii madalaks ja kõvaks kulunud, ikka needsamad kootud villased katted üll, ja seesama veneaegne grammofon ja vaip ja uhke sektsioon ja … Aeg seisab selles majas tõesti paigal. Minu õnneks!!! Et saan vähemalt vaevata tulla tagasi aastatetagusesse aega. Kuigi on valusalt kurb, et küttesüsteemi pole enam ollagi, et katus laseb läbi ja pole võimalust neid parandada. Et kõik siin aina kulub ja muutub hapramaks ja aegub ja pehastub ja laguneb ja sina ainult vaatad pärani silmi, nutt kurgus, ja tunned, kuidas käed sügelevad päästmise järele – mälu või maja või lapsepõlve või ma ei tea mille veel päästmise, kokkukorjamise, tagasikleepimise järele … Aga käed jäävad lühikeseks, sest sinu tegudele pole väljundit, pole reaalseid võimalusi, sest aeg ja ruum segavad ennast halastamatult vahele. Sest sa ei saa oma tegutsemistele vastust, pole võimalust ise nende keskel elada. Et ruumi omamisese õnnest üksi jääb tegelikult päästmatult väheks.
Ma näen ja tunnen ajuti suisa füüsiliselt, et see maja anub ja lausa karjub päästmise järele, see kriibib hingest tükke välja, aga ma olen nii abitu … Ma olen ennast sellele majale lubanud, olen andnud mõttes suuresõnalise tõotuse temast mitte iialgi loobuda. Kahjuks on minu ainsateks vahenditeks hetkel ainult suur-suur tahtmine, veel suurem südamevalu pihkudest libisemakippuva pärast ja olen õnnetu oma oskamatuse, suutmatuse ja kogu maailma ebaõigluse pärast …
Siiski loodan, et kord tuleb päev, kus olen parem, tugevam, tegusam, võimekam ja materiaalsem inimene, teen oma lapsepõlvemaa korda ning elan seal täieõiguslikult oma elupäevade lõpuni.