Kolmapäev, 31. märts 2010

Keeruline ja sigri-migri olek (hoiatus -üpriski närviline!)

Kirjutaks siia kah vahepeal paar rida, kasvõi iseenesele märgusõnadeks, mis vahepeal toimunud, mis olemas ja tulemas, et väga järge käest ei kaotaks.

1. Rootsis on käidud ja Stockholm oma silmaga ää nähtud. Omaette elamus oli muidugi suurel 9-kordsel kruiisileval üle mere sõita ja kogu seda uhkust omal nahal kogeda. No oli ikka võimas laev küll, meelelahtusprogramm oli võimas ja nii mineku kui tuleku öödel kestis pidu minu jaoks üheni öösel, ehkki laevas oleks iseendast kindlasti vabalt võinud päris hommikuni välja jalga keerutada ja aina ühest baarist-restoranist - diskoteegist teise loovida. Lahe elamus, Stockholmist tahan natuke pikemalt, eraldi kirjutada. Kunagi ...

2. Kirjutajate kommuun on oma esimese looga vallutatud, riputan oma üllitise ka siinsesse bloggi peagi üles.

3. Eks kolib juba 5. päeva minu juurest oma asju välja ja ma ei suuda kodus olla, kui kõik on JÄLLE nii segamini, porijäljed köögipõrandal ja õllelehk käib tubades üle pea...
2 päeva on minu taluvuse maksimum kui teda normaalse inimese kombel suudan taluda. Juba esmaspäeva õhtul tundsin, et mul on raske end taltsutada, et mitte jälle hoobilt tolleks koledaks, karjuvaks ja hüsteeritsevaks fuuriaks muutuda, kellena eks mind kindlasti niigi imehästi mäletab. Hea asi on see, et vahepealsed 4 kuud tööd iseendaga on siiski mingit vilja kandnud ja olen enesekontrolli suutnud siiani säilitada (küsimus on vaid, kas ka lõpuni?). Aga sisimas keen ja vahutan vägagi, et ta kunagi oma asju plaanipäraselt tehtud ei saa, lubab aina üht ja teeb siis ikkagi teisiti ja seejuures ka minu plaanid põhjalikult nurja ajab ( vt järgmist punkti) ja... Ohh, ja muidugi on enamiku asjade taga tegelikult suuresti ka see alkohol, vastik vaenlane ...
Ausõna, kui eks täna hommikul teatas, et ta enne homset ikkagi minema ei saa, pidin hambad väevõimuga kokku suruma, et mitte jälle hakata halvasti ütlema.
Njah, et ALATI ei saa ka ju inimesel elu lillepidu olla. Kannatan vapralt välja ( okei, okei, vähemalt ÜRITAN seda teha)...

4. Homme on tirtsu sünnipäev. Kuigi olime tublid, käisime eile õhtul linnas ja ostsime tordimaterjali kokku, jääb hea, tore ja õdus sünnipäev sellelgi aastal pidamata ( vt eelmist punkti). Sest ma ei jõua mitte kuidagi elamist peale kolimist koristatud, ja seetõttu ei saa tirts oma sõbrannasid külla kutsuda ( kutsed oleks tulnud teha juba vähemalt esmaspäeval, aga ma ei saanud ju midagi kindlat lubada - plaan oli laupäevaks kutsuda, aga ilmselgelt jääb see kehvade koduste olude tõttu ära, nagu see siiani iga aastal kahjuks on olnud...). Mind ajab mõte kojuminekustki juba iiveldama, sest... Noh, see ei ole hetkel üldse MINU kodu... Ma tean, ma tean, minus tõstab pead jälle too vastik egoistinässakas, kes ei lase mul rahuliselt ja ükskõikselt kulgeda indiviidide kõrval, kes mind maruliselt ja hetkega närrrrvi suudavad ajada... (ajab tigedal kombel suust vahtu välja ja rabeleb oheliku otsas kui viimane lõukoer, kelle sisemine peremees end viimse jõuraasuni kokku võttes teda ohjes püüab hoida :((( :((( :(((((((

5. Lõpetuseks ka üks veidi positiivsem asi - praamiaegu on lõpuks ometi niimoodi muudetud, et saan jälle iga nädal peale tööd hakata trennis käima. Jee-jee-jee!!

1 kommentaar:

  1. tsiteerides omaenese isa: viin on tarkade meeste jook.
    ja see vastab tõele.

    VastaKustuta