Telekavaba elu

Ja jälle saab kinnitust tõsiasi, et millest mõtled, mida sisimas soovid, see varem või hiljem ka täitub.
Lumi teeb väljas endiselt "pahandust". Ses mõttes, et lõhkus (palju muu hulgas) mu telekaantenni korstna otsas ära, nii et kaabel ripneb nüüd nukralt üle katuseserva alla ja kaob vongeldes kuhugi tohutusse lumesüvikusse.
Seega on mul ja tirtsul nüüd täitsa telekavaba elu. Mis on väga hea! Oleme seda vana ja väärikat eluviisi harrastanud juba 3 päeva. Ja mis selgub? Telekas röövis jubetult aega. Energiat ka. Nüüd, võib öelda, jääb rahulikult kõigeks aega. Teha süüa, olla omavahel, rääkida unejuttu. Magamiseaega jääb isegi üle. Jõuame rahulikult. Kiirustamata, sest pole enam sundmõtet, et telekast hakkab poole tunni pärast see või teine, mille ajaks on tarvis ära teha need ja need asjad ... Vastik orjus. Mõtled küll vapralt, et ei lase ennast enam "plärakastist", nagu ema seda vahel nimetab, häirida, aga ikka on lihtsam kiusatusele alluda kui end tugevaks teha. Ah, ma olen täna nii väsinud, lösutan lihtsalt õhtu otsa teleka ees, eks homme vaatan, kuidas edasi... Ja nii see eluke veereb, nädalast nädalasse, ikka on pooled asjad tegemata või lootusetult pooleli ...
Nüüd sellist suhtumist enam pole. Võib öleda, et aega on mõnusalt laialt käes. Pluss veel silmad ei väsi nii ära, aju ei saa mõttetust mürast nüristet/ ülekülvat ( hea küll, et ilmateade jääb vaatamata, aga no milleks on olemas siis ajalehed, raadiot ma kahjuks või õnneks ka üldse ei kuula ja saarel ei võta ka eriti mingeid jaamu).
Nii et kuna mul lähiajal digiboksi ära osta veel plaanis pole ( aga mine sa hullu tea, kui on ikka väga hea hind?, never say never...), siis on meil tirtsuga tulemas tõhus ja tegus kevad. Ilma telekata ( sest ei ole meie seas kaskadööre, kes oleks vabatahtlikult nõus libedale plekk-katusele ronima... Või mis ma seletan siin, poleks võimalustki, sest pole ka redelit, millega katuseni jõuda!).
Väikseid ELULISI sahmerdamisi juba piilubki siit ja sealt.