Neljapäev, 25. märts 2010

Loodusparadiis on tagasi!!

Mitte, et muidu siin väikesaarel igavesti kaunist loodust näha ega kogeda ei võiks, aga kevadeti on ju linnud-loomad kuidagi ärksamad-ärevamad ja lasevad end ka poolpimedale indiviivdile ( st mulle) paremini paista.

Eile näiteks nägin nii umbes poole viie ajal, kui koju jõudsin, naabri aiamaal ( nood naabrid viibivad saarel vaid suviti, talvel on õu täiesti eluta inimeste poolest) kummalist liikumist. Algul mõtlesin, et äkki mõni lahti pääsenud koer, kuused olid ees, ega täpselt näinud kah. Aga liikumise trajektoori järgi ( otse üle küngaste ja hangede) olin kindel, et tegu ikka päris loomaga ( mitte inimloomaga!). Venitasin veel kaela ja sain peagi sotti - see oli hoopis üksk metskits, kes küla vahel uitas. Vaevalt mõni minut hiljem silkas ta juba kergejalgselt mööda külatanumat keskuse poole. Ma väga loodan, et ta ei jäänud sinna elumajade vahele kauaks seiklema, vaid läks siiski mööda väikseid metsasalusid inimasustusest veidi eemale. Olen ju minagi ära hirmutatud neist veristest lugudest, mis ümberkaudu kuulukse - et metskitsede elu on praegu, varakevadel, kõige raskem, sest sulalumega on neil väga vaevaline liikuda, pikk talv on neid kurnanud ja nad on seetõttu igale külakrantsilegi kerge saak. Siin Läänemaal olevat mitu taolist võigast juhtu juba sel aastal teada, kus lahtised koerad metskitsi murdnud ...

Minu elutoa akna all rippuv lindude söögimaja aga on külalistest nüüd suisa ülerahvastatud - tihaste kõrval on seal elavaimad tegelased musträstad. Kui talvel kirjutasin, et seal käib laulu laskmas ja rasva nokkimas vaid üks isaslind, siis viimasel nädalal olen seal üksmeeles toitumas näinud vähemalt kaht isast ja üht tagasihoidlikumas suliskuues emast.
Ise mõlgutasin neid akna servast hiilides, et neil on vist praegu kurameerimise ajad ning et ühel emasel on tekkinud 2 vahvat kosilast, kes teineteise võidu püüavad preilile meele järele olla ja kutsuvad teda ikka kord hommiku-, kord õhtusöögile. Üks isastest on märksa kogukam ja julgem kui teine, arvatavalt ka vanem ja kogenum. Aga ega too nääpsukesem ka alla anna, ikka keksleb hoolitsevalt emase ümber, kui too lumehange pudenenud teri otsib ja sirutab iga hääle peale kaela kõrgele, valmis esimese ohumärgi puhul vurinal lähima männi latva vuhisema. Emasel on muidugi hea põli, kaks hoolitsejat omast käesst võta, mis nii viga elada.
Aga rasva armastavad nood sulissõbrad küll hullupööra. Eile nägin ise, kuidas toosama suurem isane terve suure kamaka vähimagi vaevata nokka võttis ja sellega metsa poole lendas. Ka täna hommikuks olid mõlemad eile õhtul pandud rasvatükid viimseni otsas. Ja kaerahelbed, mida talve poole sai nii korra-kaks nädalas juurde puistatud, on nüüd samuti kahe päevaga otsas mis otsas.
Loodan, et linnukesed leiavad vahepeal ka mujalt süüa, sest olen tänasest kuni laupäeva õhtuni täitsa linnakas. Läen Rootsimaale oma tantsimisega poosetama.
Kevad südames, mis parata. Ei seisa enam parimagi tahtmise korral liiga kaua paigal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar