Elu möllab täistuuridel, täna alles tunnen, et olen väheke zombistunud, sest olen vahetpidamata aina toimetanud, teinud ja käinud ... Niipaljugi pole saanud, et maha istuda, hinge tõmmata ja hetkeks tagasi vaadata, mida ilusat on kogetud ... Nüüd teen seda siis teadlikult.
Hing on rõõmu ja toredust täis, olen saanud tuttavamaks ja lähemaks mitmete toredate inimestega.
Olen saanud kontkati paljudega, kes on kaua kadunud olnud.
Teisipäeval sain Haapsalus kokku oma ammuse hea sõbrannaga, kes elab praegu veelgi kaugemas ja ligipääsmatumas Eestimaa nurgas, kui mina. Istusime hilisel õhtutunnil ühes kõrvalises kohvikus, taustaks purjus soomlaste kisa, ja jõime teed. Rääksime olnust. Ja viimaks käisime Promenaadis jalutamas.
Ohh, milline kaunis elamus see oli! Ma polegi juhtunud kodulinnas sellesse ühte oma lemmikpaika vist juba kevadest saati ja tuleb tunnistada, vahepeal on seal ikka tohutult palju muutunud, võib öelda, et esmapilgul ei tunne toda kohta enam äragi.
Eriti tore oli seal käia just vastu südaööd ja kesknädalal - mitte ühtki hingelist kusagil, ainult valgus ja öised luigehääled ja laisk-loksuv merehingus kusagil mustavas lõpmatuses. Otse Kuursaali juurde on ehitatud väike majake, selline suurte akendega paviljon, kuhu saab kasvõi keset ööd sisse astuda, jalgu puhata, seal on puhas ja valge, kuigi praegusel aastaajal ka suhteliselt rõske.
Vana paadisilla asemele aga on tehtud uhkete valgete ääristega randumissild. Selle tipul seistes oli mul küll tunne, nagu oleksin maailma äärel või pigem isegi ületamas mingit piiri, kas ainult iseendas või üldse elus - kahelt poolt kalda äärest siras mulle vastu linn - minu linn, mis on olnud mulle koduks palju aastaid, täis omi varje, rõõme, suurt muret, igatsusi... Need puud ja kirikutornud ja kaarduv kallas olid tuttavlikud, ent mitte enam väga kutsuvad. Ometi need väikesed valgustäpikesed, see kaldaäärne valgustus tekitas hinge mingi seletamatu, meelitava tunde ... Kuid otse ees sirendas vaid vaikiv, mustendav, ainsagi väreluseta, külma niiskust uhkav merevesi, lõputu ööpilvedesse kaduv horisont, häguse kuuvalgusega segatud veelindude unised hääled kusagilt kaugustest. See oli vaid vaba loodus, mis kutsus mind määratult rohkem kui linn.
See oli minu väike tõehetk, sain veelkord sisimas kinnitust, et olen teinud õigeid otsuseid. Minu koht on rohkem looduse keskel kui linnakäras.
Tuul. Meretuul. Ja lained, lained meredel. Tuul neid hoiab koos, lahus ka sama tuul...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar