Teisipäev, 19. oktoober 2010

Kas see on õnn?

Veel üks imetabaselt kaunis nädalavahetus on mööda saanud ning kas pole mitte nii, et mida ilusam ja helgem on parasjagu käesolev aeg, seda kiiremini ta eest lippab?
Jah, on ikka veel ilus sügis. Kullalõõmas vahtrad aknataguseid virgutamas, karged, selged hommikud, aina varem pimedusse kaduvad õhtud ning pisut kummituslikud piimjat kuuvalget täis hatused ööd, mil mändide varjud kardinatel end aegamisi liigutavad, tuulega üle taeva kanduvate pilvede rütmis kord kadudes, siis jälle tekkides.
Reede õhtul oli kogu mu õu lindude päralt. Muru sees keksis nokkade ja sabade välkudes ringi 4-5 musträstast ning verandaäärisel troonisid uhketes kuubedes tihasepoisid, kes meie jalgratastel turnides oma akrobaadivõimeid näitasid - küll pea alaspidi lengstangidel, paarkaupa sadulas ja teab mis imemoodi kõõludes ja sellega tükiks ajaks nii silmailu kui muigamishetki pakkusid. Ju mu sõbrakesed suliskerad käisid omal moel kontrollimas, kas söögimaja ka sel aastal avatakse. Peaks vist toidusegudega alustama, enne kui hakkavad kostma nõudlikud koputused aknale- et hei, millal juba süüa saaks?!
Ja kui sellele loodusrõõmule lisada veel tõsiasi, et ka iseenda eluga oli põhjust kogu nädalavahetuse jagu igati ülirahul olla, võib vist postituse alguses esitatud küsimusele kõhklematult jaatavalt vastata!
Lõpetuseks taas üks kaunis laul, mis minu hetkeemotsioone igati tabavalt edasi annab:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar