Reede, 8. oktoober 2010

Kümnendi viimane päev

Homme kukub siis see saatuslik päev, mil elu lööb ette uue, hirmuäratava numbri ja muretud kahekümnendad jäävad igaveseks seljataha.
Oleks vähe öeldud, et ma selle üle eriti ei rõõmusta. Pigem tahaks isegi vigiseda ja nuriseda. Aga ei tihka ju ka, ikkagi juubel ja puha.
Njah, suurt pidu ma ei korralda, ütlesin seda juba esimestele pärijatele. Ei ole ma iial armastanud suuri seltskondi ja mida aeg edasi, seda vähem. Nii et ... Jah, olen üks vana hingega noor inimene, nagu hiljuti üks tuttav mu kohta tabavalt ütles.
Ega ma otseselt oma kahekümnendaid taga nutma vist ei jäägi, olidki teised liig segased, oli tulutult palju sebimist, mässamist ühtede ja teisetga, suhteid, mis arenesid ebameeldivas suunas, palju edasi-tagasi kolimisi ja... Noh ,ütleb ju rahvasuugi, et kahekümnendad ongi suur eneseleidmise ja paikseadmise aeg.Nii mulgi.
Kunagi oli mul naivistlik arusaam, et kui saan kolmkümmend (näedsa, julgesingi selle arvu siiski välja öelda!) täis, siis on mu elus kindlad sihid, olen omadega paigas, mul on ilus elu ja ma ei rähkle enam rahutult sinna - tänna, ei otsi enam midagi suurt ega tähendusrikast.
Ei pidanud paika. Kolmkümmend tundus mu jaoks omamoodi tunnismärk sellest, et peaksin olema küps ja rahumeelne ja oma põhilised ideaalid, nn elu alustalad paika saanud. Ei midagi niisugust. Inimese põhiloomust ei muuda ilmselt miski - ei keskkonnavahetus, lisanduvad aastad, tööd ega suhted inimestega... Naiivne, rahutu ja rumal olin ma 15-, 20-, 25 -aastaselt... Samasugune olen ka nüüd, viimast päeva 29 aastaga koormatuna.
Jah, muidugi ma plaanisin, et sel ainukesel päeval kogu oma elus, mil saan järgmise ümmarguse numbri võrra rikkamaks, võiks teha midagi erilist, midagi teistsugust. Plaani sai pidama hakatud juba keset septembrit, aga ... Häh, näib, et elu ei ole jätkuvalt eriti minu poolt, minu poolehoidjad ( kui neid üldse veel kusagil tähislõpmatuses peaks leiduma) on mu sootuks unustanud. Ei taha mu plaanid korda minna. Pidevalt ilmnevad mingid takistused. Aga ma parem ei ole paljunõudlik ja lepin sellega, mis tuleb.
Vähemalt tantsima ma homme lähen, saagu mis saab. Ja loodan, et need vähesedki, kes minuga on ühineda lubanud, seda ka teevad.

2 kommentaari:

  1. Kolmkümmend on see esimene tahavaatamise moment. Inventuur sellest, mis on ja jääb, mida muuta kahjuks ei saa. Kuid kuna 2/3 teest veel käimata, leiad kindlasti hulgaliselt asju millele saab teha vigade paranduse ja palju sellist, millest ikka veel unistada saab.

    Õnne Sulle ja õigeid otsuseid.

    VastaKustuta
  2. Aitäh julgustamast,Hundi Ulg! Kolmas elukümnend on vägagi kenasti alanud ja loodan, et tarkus tuleb tasapisi.

    VastaKustuta