Teisipäev, 15. märts 2011

Etteütlus emakeeles ... puhas kaks!

Eile oli jah jälle emakeelepäev.
Üks tuttav helistas mulle kohe hommikul ning andis teada, et Vikerraadio korraldavat sel puhul iga-aastast e-etteütlust, millest kõik võivad osa võtta ning kuna tema on minu keelelistest tugevustest vaimustatud, arvas, et ka mina peaksin kindlasti seal osalema.
Egas midagi - võtsin asja käsile ja mõtlesin - päh, mis see üks etteütlus siis ka ära ei ole! Keerasin raadio kella 10 paiku hommikul mängima ja ...
No kell pool üksteist, kui tekst raadiost kostama hakkas, olin otsekohe tagasi koolipingis eksamit sooritamas. Süda põksus ärevalt, sõrmed kippusid klahvidel kergelt värisema ning sassi minema ja rumalad kahtluseussid uuristasid rinnus - kas see on nüüd õigem nii- või naapidi? Läksin kohe täitsa ähmi täis.
Viimaks saatsin siiski teksti ära ja mõtlesin ise - polnudki ju nii hull, tekst oli tore ja lühike ja no 2-3 viga ehk teen ...
Nonii, kell 12. 20 olin varmalt tulemusi kuulamas. Ja kui siis hakati kommenteerima, kuhu need krutskid seal tekstis peidetud olid. Appiii!!! Olen loll nagu lauajalg, tuleb välja!
Ma ärevuses peaga muidugi ei taibanud oma ärasaadetud teksti kuhugi ümber kopida, aga arvan, et kogu selle mõne rea peale oli mul ikka kõva 10 viga. Tundsin tõesti täie kohutavusega, kuidas ma korraga eesti keelt enam ÜLDSE EI OSKA!!
Et kirja alustades käib tere järele koma, oli minu jaoks hästi unustatud vana.
Et kas või ja veel kord tuleb kirjutada lahku, oli minu jaoks suur ja tõsine ülletus.

Et kaudse küsilause lõppu ei panda küsimärki, oli ka nagu kusagilt läbi udu kuuldud, aga ammu unustet. Ja no see konkreetne etteütluse tekst ju lausa kubises neist kaudsetest küsimustest...
Ei, ma arvan, mul võis seal tekstis tegelikult isegi 15 kirjaviga olla, kui arvestada, et seal oli lisaks eelmainitule sees ka 2 võõrapärast sõna, mida ma kunagi kuulnud polnud ja sestap umbropsu, kuulmise järgi kirja panin, ja siis see tobe laensõna, mille ma otse loomulikult kah valesti suutsin üles märkida.
No hea seegi, et võib-olla kirjutatakse endiselt sidekriipsuga ning sõnaühendi sähviv-sirendav võib kirjutada nii kokku kui sidekriipsuga.

Mul on ausõna praegu häbi, et sellise soditud teksti all peab igavesti troonima minu täisnimi ja telefonimuber.
(Läheb nurka häbenema...) :((

3 kommentaari:

  1. Mu väga noores lapsepõlves oli üks mu lemmikharrastusi (kui joonistamine ja maalimine, mis tegelikult muidugi valdas) etteütluse tegemine. "Teeme etteütlust!" - tegin näiteks emale ettepaneku. Noh, tegimegi. Oli täitsa lõbus. Et kas kirjutad õigesti (õieti) või mitte.

    Aga, jah, veidi kurb on, mõtlen praegu küll juba pikemat aega, et emakeelt samastatakse nii palju õigekirjaga, üldse - keelt kirjaga. Ja et suur hulk päris paljude eesti filoloogide energiast kulub seda laadi keelekorraldusele ja nägelustele, et millal kirjutada "järele", millal "järgi", kas "võib-olla" võib olla ka "võibolla" jms, millal kokku, millal lahku. Ja seda raiutakse koolis lastele pähe ja komareegleid jne. Pole ime, kui eesti keel paljudele vastikuks muutub nii.

    Aga nii on vist üsna igal pool, mitte ainult Eestis. Näiteks Hollandis tehakse igal aastal (juba ammust aega) "Suur Hollandi Keele Etteütlus". No ja seal on siis rebimist ja pinget, nii et särtsub. Etteütluse autorid - keelekorraldajad - otsivad igal aastal uusi "pähkleid" ja etteütluse kirjutajad püüavad neid purustada. Veake või paar tehakse siiski igal aastal. M.O.T.T.

    VastaKustuta
  2. P.S. See'p see on see arvutivärk: kiirustamine, tähelepanu hajub, ei näe teksti sellises väikeses kommentaarikastikeses ja juhtub apsakaid, nii et õigekirja- ja kirjandispets hõõruvad rõõmust käsi :). Ühesõnaga, mu kommentaaris pidi olema õigupoolest: 1) "kui joonistamine ja maalimine, mis tegelikult muidugi valdas, välja arvata" ja 2) "Veake või paar tehakse siiski igal aastal ka parimates töödes".

    VastaKustuta
  3. Armas Tsitronkollane!
    Ma ei pane hoopiski väikesi näpuvigu pahaks, eks siin blogistades tuleb neid meil kõigil minigl määral ette.
    Ja tore, et sel keeleteemal natuke sõna võtad, mina arvan ka tegelikult, et vaistlik keeleoskus on siiski tähtsam kui lõpmatuseni iga koma või kokku-lahku kirjutamise üle urgitsemine ja vaidlemine.
    :))

    VastaKustuta