Nädalavahetusel. Mängides

Jaah, elu teine Rootsi reis ongi imekiirelt seljataha jäänud.
Sinna nimelt see nädalavahetus kuluski. Mul olid sellele reisile teatavad ootused-lootused, see pidi olema selgimise aeg. Aga mis te arvate - nagu minu puhul ikka, ei saabunud tegelikult mingit suurt ega õnnistavat teadmist, kuidas kõik mu elus peaks olema.

Reis iseenesest meeldis mulle väga - tundsin selle kestel enam kui kord selge teadmusega - just siin ja praegu olen ma õnnelik, just nii võiksidki asjad alati olla!! Igapäevaelus sellist tajumist ju ei ole, on sadu pisiasju, mille pärast rabeleda, millele kogu su mõtteenergia ära kulub, nii et selliseks väikeseks hetkeks ei jää lihtsalt aega ega võhma.
Möödunud nädalavehtusel minul jäi. Olin rutiinist väljas,(mis oli minu jaoks ülimalt kauaoodatud aeg), olin koos vahvate inimestega, kelle seltskonna olin suuresti ise valinud, olin uhkel ja säraval Baltic Queenil. Ja oli tunne, nagu oleksin ka ise kuidagiviisi natke kuninganna!
See suurte reisilaevade luksus sümpatiseerib mulle ikka kohe väga - kõik need pehmete vaipadega kaetud pikad koridorid, sillerdavad metallkäsipuud, tohutul hulgal peegleid, ülekullatud träni, klaasriiuleid, kristall-lühtreid ja vilkuvat tuledemerd, kõikvõimalikud pubid ja baarid, erinevad lõhna ja helibuketid, ööpimeduses sillerdav tumemust läikiv vesi kõikjal sinu ümber, mis on ühteaegu võimas ja võtab südame alt natuke kõhedaks ... Oo, see võtab kohe pea pööritama. Eriti kui oled juba liiga kaua harjunud looduse rütmi ja vaikusega. Vahel on tore ikka kogu rutiin pea peale pöörata, olla kusagl hoopis mujal, teha midagi täiesti teist.

Ja Stockholm - no mulle see linn kohe meeldib, meeldis juba eelmisel aastal (eriti selle toreda väikese Meremuuseumi tõttu, kuhu selgi aastal tagasi minna igatsesin, aga ajanappus paraku ei võimaldanud), aga sel aastal jäi too linn kuidagi eriti helgena meelde. Esiteks on Rootsis sada korda rohkem kevad kui meil, vähemalt oli tol laupäeval, kui mina seal viibisin. Lumi on palju rohkem sulanud, linnud laulsid iga puu otsas, nii et kogu õhk sellest helises ja sooja oli vähemalt 10 -12 pügalat!!
Veel näib mulle, et Rootsi inimesed on kuidagi sõbralikumad, aina naeratavad sulle igal sammul, ükskõik, kas oled parasjagu kusagil suure kaubanduskeskuse fuajees jalgu puhkamas või kõnnid omi mõlgutusi mõeldes mööda tuulist tänavat ülesmäge. Vaatasime muide täiesti ammulisui, et rootslased käivad sisseoste tegemeas koos oma koertega. See sai meil omamoodi parooliks lausa - "Vaata, jälle üks Rootsi koer!" Meil jäetakse kõik penid kuhugi poe ukse taha nukrutsema, aga seal marssisid omanikega kõrvuti sabad rõngas uksest sisse nii tibatillukesed chihuahua`d (oma pisikeste punaste vestiketega!!) kui laisalt edasi lonkivad retriiverid. Jah, ja mulle meeldib jalutada piki seda tohutupikka kaialleed ( mille täpset nime ma ei mäleta, aga see sisaldas igal juhul sõna "Kaj"), kus on iga sorti laevu ja jahte ( ja ehtsaid piraadikoeri, kes laisalt dekke mööda lontsivad ja mõnedele turistidele puhtalt oma suva järgi poseerida võtavad). Mulle meeldib seda tagasihoidlikku põhjamaist melu kevadises päikesepaistes vaadata, endal jalad sulisevatest kevadvetest läbi ligunenud, samas kui moodsad, kiired ja peaaegu hääletud trammid aina mu selja tagant läbi vuhisevad. Ning imetleda seda omanäolist põhjala arhitektuuri, mis vaatab pruuni,oranzi ja kreemikaskollasena vastu kaiallee vastas olevalt mäeküljelt.
Ega me suurt linnas hulkuda tegelikult ei jõudnudki, põhiline elu käis siiski laeva peal. Esimesel õhtul olime isegi mõneti natuke kurvad, sest kogu meie neljane seltskond oli ju teatavate tugevate line-tantsuliste kalduvustega ning lootsime seeõttu muidugi kusagilt leida ka enda tantsumaitsele sobivat muusikat. Aga noh, oli ju taas latiinokarnevali aeg ja seega igal pool vaid sedasorti muusikagi kosta. Ega selle kuubalaste show kohta pole tegelikult midagi halba öelda - nad on kaheldamatult väga pilkupüüdvad oma pikkade sihvakate tumedate kehadega, võrratult temperametsed ja haaravad publiku kaasa, rääkimata oma üliefektsetest lavakostüümidest ja tüdrukute puhul ka väga tugevalt üle vindi keeratud make up`st. Ent ometi ... - see oli kohati liiga rabelemine mu meelest, kohati oli kava ka sutike ühetooniline-plaaniline ... Ei, mulle väga meeldis tõesti, aaaaga - kolmandat korda enam vaatama ei läheks. See viimane lause oli tegelikult kogu meie seltskonna ühishinnang nähtule, mitte minu ainuvalik.
Teisel reisiõhtul vedas meil mõnevõrra rohkem - me saime laevatrubaduuri saatel nii mõnegi oma tantsu vihutud ja pubirahvale me meeldisime, no mõni vahtis kohe sõna otseses mõttes ammulisui ja kordas iga me tantsu järgi käsi kokku lüües "No uskumatu, täiesti uskumatu ...!" Millest võib taaskord teha vaid järelduse, et line-tants on vägagi mõjuv ja efektne, kui seda õiges kohas esitada ning tantse esitav seltskond on suurem kui 1- 2 inimest!!!
Jah, ja isiklikus plaanis oli reis samuti suhteliselt ... hmm, ütleme siis informatiivne. Ma kutsusin sinna reisile kaasa ühe inimese, keda soovisin natukene täpsemalt tundma õppida, temast enesele mingi konkreetse pildi luua. Omal moel see isegi õnnestus, ainult et -.. Oh jah, selle asemel, et pilti selgemaks saada, läks minu pilt asjade seisust veelgi kirjumaks!! Seda on tegelikult raske sõnadesse panna, mis toimus ja sestap panin ka postituse pealkirja sellise umbmäärase. Et jah, suuresti oli see ju mäng - üks luuras, teine luuras, tehti tibatillukesed tibusammud edasise poole, aga need kahtlused, need kõhklused, need... no ei anna kohe kusagil asu. ...