Teisipäev, 1. märts 2011

Neist, kes meie ümber

Ärkasin täna enese kohta üüratumalt vara – juba kell 4.48 hommikul. Uni oli korraga läinud ega tulnudki enam tagasi. Koerad olid kogu öö õues kuidagi rahutud - aina haukusid ja eks seegi ajas unerütmi paigast. Vähkresin ja ootasin und, kuid tulutult. Kell 6 hommikul loobusin tulutust üritusest ning keetsin esimese kohvi. Asusin mingil imelikul sunnil oma vanu päevikuid lugema, jäid teised riiuliotsalt näppu ja saigi mõeldud - loeks õige pisut, mis elu kunagi sai elatud. Seda enam, et tunnen kuidagi praegu tavalisest teravamalt perekonnasidemeid, või peaks pigem ütlema, et nende puudumist?
Ühel minu lähedasel ja armsal inimesel on praegu elus väga rasked ajad. Püüan talle igati toeks olla, aga tunnen, et ega ma midagi otseselt tema heaks ära teha ei saagi. Küll aga saan lihtsalt talle olemas olla, kuulata, kaasa mõelda, toetada, sest näen, kui üksi ta äkki on … Samuti panevad sellised ootamatud ja rasked olukorrad pisut teisiti vaatama omaenese elule. Jah, võin ju siin halada küll, et elu on ikka nii ebaõiglane ja raske on selle või tollega hakkama saada, aga kui nüüd ennast kellegi teise eluga kõrvutada, on mul tegelikult ikka hullumoodi veel vedanud. Mul on olemas koht, mida saan nüüd juba peaaegu oma koduks nimetada, mul on olemas töö, olgugi, et vähetasuv, mul on oma koht siin väikeses kogukonnas ja ma saan tegeleda üpris palju just enesele meeldiva ja kasulikuga. Mul on olemas imearmas järeltulija ning ka keegi lähedane ja sügaval sisimas südamele väga kallis inimene. Olgugi, et teda pole igal hetkel minuga ning vahel, kui sellisele poolikule suhtele väga kainelt vaatan, leian, et siin on mõttetult palju valu ja etteheidet ja hoomamatust jne, tean ma vähemalt üsna kindlalt, et teda võib alati usaldada, ta austab mind igas olukorras, temast on siiski tohutult moraalset tuge ja tunneksin end väga näruselt, kui ta mingil põhjusel mu elust peaks päris kaduma.
Sellele kõigele mõeldes tuleks tegelikult tänulik olla, enesele ehk rohkem teadvustada, MIS ja KES on tegelikult elus kõige tähtsamad. Sest kui sa pead mingil põhjusel korraga kaotama kõik, millele su senine elu tugines – siis saab korraga selgemaks ka ümbritsev maailm- kes on need, kes sulle peale vaimset ja füüsilist katastroofi alles jäävad. Kes oskavad olemas olla. Ja mis selgub – inimesed, ka need, kes peaksid mingite üldlevinud parameetrite kohaselt olema sulle kõige lähemal, on tihtipeale omaenese eludega nii puntras, nii ametis, et ei näegi sellest sasist enam kuhugi kaugemale. Ei oska ootamatute pöörete korral midagi öelda, midagi teha, kuidagi olla. Ja kaotusvalus visklejale näib, et kui ka viimaks ütlevad, siis ikka valesti. Eks kaotusseisus olijast saab vast veidi paremini aru- elu on niigi segi paisatud, et ei näe kõike ehk kõige kainemas valguses, aga … Tjah, näib, et meile on liiga vähe õpetatud, kuidas teist lohutada, kuidas teha vahel raskeid otsuseid koos teisega või vähemalt teda julgustada, et jaa, sa teed õigesti, kuigi see on valus ja raske. Me ei tea oma suures enese ninaotsa imetlemistuhinas enam, kuidas olla vajadusel oma inimene …
Jah, ma saan aru- elu on praegu väga paljudel raske ning ilmselt just seetõttu ei panda ka tähele seda, kui mõnel on olukord hullemast hullem, aga siiski tuleks püüda end kokku võtta. Tuleks kasvõi kord nädalaski mõelda kõigi oma lähedaste ja kallite peale. Just nende peale, kelle olemasolu ja tavaelu on saanud nii endastmõistetavaks, et me neile ehk oma mõtetes ja tunnetes liiga vähe aega ja enese mõtteid oleme jätnud.
Ma tunnen ka ise, et mul on vahel raske kurvas seisus olijale helistada - kohe ei oska öelda neid õigeid sõnu. Mõtlen, kuidas kõnet alustada. Tobe oleks lausuda optimistlik käibefraas kuidas läheb?, ent kahtlaselt kõlab ka Saad sa hakkama või Kuidas sul olud on vms, millest kumab läbi ilmselge haletsusenoot ja haletsust ta vaevalt praegu kuulda soovib. Veelgi halvem on lugu siis, kui teine, kes on ju alati nii tugev, nii elujaatav olnud, järsku teispool toru nutma hakkab ja tunnistab, jah, mul ongi praegu raske, ma kukun kohe kokku, ma ei jaksa enam, sest kõik –kõik mu ümber ongi täiesti lõplikult untsus … Mida siis teha? Mida öelda, kuidas lohutada?? Kas püüda teda toibutada, läbi telefonitoru? Jah, aga mil viisil seda teha? Kaasa nutta? Usun, et kui pisar endalgi silma tuleb, ei tasu seda häbeneda, saad ehk natukene teise valu endaga haarata, et tal pisutki kergem hakkaks, kaasvõi selleks põgusaks hetkeks. Viia teemad hetkeks mujale? Ka seda, aga usun, et tähtsaim on teda lihtsalt mõista ja talle kinnitada - see on täiesti loomulik ja normaalne, et sa oled segaduses, kurb, vihane, meeleolu kõigub pidevalt ühest äärmusest teise ja iga sentimentaalne lauluke, mis suvalisel hetkel kusagilt kaubanduskeskuse kõlaritest kostub, võib su täiesti endast välja viia.
Ühel hetkel on kogu see mõõn möödas, ehkki aeg selleni tundub veel lõpmata pikk ja tee käänuline ning kariderohke, elu ei saa lõpmatult allamäge veereda, kunagi peab siiski põhi ette tulema ( kuigi annaks taevad, et kellegi elurong kunagi nii sügavale kihutama ei peaks) ja siis hakkab jälle vaikselt paremaks minema. Sammhaaval, kindlasti suuremate ja vähemate tagasilöökidega, aga elu läheb paremaks …
Kui ei oska muud öelda, siis seda saab ikka kinnitada, et iga lõpp on ka millegi uue algus. Ehkki seda võib hättasattunul olla raske mõista ja märgata ning elutunnelis puuduvad hetkel vähimadki valguskiired, on need tegelikult siiski kusagil olemas või vähemalt peagi tulemas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar