Eluvaatest. Tumemeelselt

Küll on ikka hea sattuda raamatute ja autoriteni, kellest tõesti tunned, et mõtled ja tunned nendega samamoodi või vähemalt sarnaselt. Nagu oli eelmisel aastal Õnnepalu "Paradiisiga", aga vaat et veelgi rohkem on sel aastal Kaplinski kirjadega "Isale". Loen ja nõustun aina ja kirjutan tsitaate välja undes vahel, et tegelikult tahaks ümber kirjutada pool raamatut. Vähemalt...
Lugedes ja kaasa mõeldes aga avardun ja mõistan aina paremini ka iseennast- miks mul on aina raskem püsida tsivilisatsioonis. Miks see igapäevane tohuvabohu mind nii tohutult väsitab ja masendab, aga miks ma ei leia ikkagi sest kõigest veel pääseteed. Miks olen end alati tundnud ääretult kaugel kristlikust maailmavaatest ja miks end seesinateses mammonakeskses eluvaates aina enam paariana näen. Olen vist ka samasse ohustatud, väljasurevasse liiki kuuluja, kel on vahel häbi olla inimene ja kuuluda samasse liiki ahnete hävitajate ja mõistmatute tarbimishulludega, kuid kes püüab ometigi mõneti sunniviisiliselt kuidagi vastu pidada ses kasumiahnes ja mõtlematus, elu- ja loodusvaenulikus maailmas. Kes valutab enam südant looduse kui inimese kestmajäämise pärast. Ehhki- kui kaob loodus, kaob nagunii peagi ka inimene. Selle vahega, et kui esimese kadumise pärast oleks sügavalt kahju, siis teise pärast vast sugugi mitte nii palju.
Nooremana ostsin endale ja lugesin läbi Kaplinski "Kirjutatud. Valitud luuletuste" kogumiku ja see meeldis mulle väga. Just selle avameelse ja liigutava loodusläheduse ning -tunnetuse pärast. Kirjad isale on tal aga tumemeelsemad, eks muidugi ka vanemas eas kirjutatud ja tema riigis ning inimestes pettumine lööb tahes-tahtmata välja. Seda ei saa ka kuidagi pahaks panna, sest minu endaga näib juhtuvat just seesama. Mitte päris nii nagu B aasta eest dogmaatiliselt sajatas, et 40- aastates hakkab naine muutuma luuavarreks, et tema vaimsus, loomingulisus ja ehedus kaovad. Mõnes mõttes see juhtub ju kõigiga- , mitte ainult naistega ja mitte ianult siis kui esimene number vanuse ees muutub- me kõik vananeme, taipame ehk rohkem, aga ka võrdleme, pettume ja kurvastame rohkem. Väsime kergemini. Loobume rohkemast, aga ka veendume iseenda väärtustes rohkem, selgemini. Ja ütlemeneid rohkem välja. Otse ja keerutamata. Oleks isegi ehk pisut imelik, kui nähes kogu seda kaost ja hoolimatust keegi aina rohkem kirgastuks. See oleks siis ju üsna väärdunud arusaam heast elust, surmakultus, kus kunstlik, eluta asi asendab ehedat ja loomulikku. Nagu see meie maailmas kipub sageli olema- ikka auto ja arvuti ja muruniiduk on tähtsamad kui loom või lill või mesilane.

Käisin aprilli algupoolel, kui haigusvanglast pääsin, nagu mingi ülestõmmatud energia toel ja puhastasin pool päeva Linnu tee algust, või siis lõppu, ega ma kuigi täpselt tea, kummast otsast see tee algab või lõpeb. Igatahes tegin algust sellelt poolt, kus tee kulgeb sadakond meetrit Randsalu ojaga paralleelselt ja koristasin puhtaks teeääred kuni esimese suurema käänakuni, mille tagant algab juba kellegi lage terasaed, kidurad poolkuivanud elupuud teepoolset serva palistamas. Arvasin omas naiivsuses, et koristan ära mitme aasta prahi ning nüüd püsb see kant ehedam ja puutumatum vast ikka uue kevadeni välja. Ja ai kui rängalt ma ekisin. Sest uued maskilärakad, suitsukonid ja alkotaara hakkas ilmuma teeservadesse tagasi juba paari nädalaga. Ehk et see minu poolepäevane töö, kolm ja pool suurt kotti prügi, mille selle mõnesaja meetrise ala pealt korjasin, ei olegi suuremat väärt. Keegi ei märganud, hoolinud, kõigil on suva ja visatakse järjepidevalt, ajusid liigutamata, kuhu juhtub ja mida juhtub.
Leidsin tol päikselisel aprillipühapäeval ühelt poolt teed tohutul hulgal sama sordi jäätisepabereid ja arvasin esiti, et mõni metsloom on kusagilt lahti kiskunud prügikoti, kus olid näiteks klassiekskursiooni vms jäätmed. Nüüd ma enam ausalt ei tea, ehk on lihtsalt sama(d) inimene( -sed) käinud sama teed mööda kirjeldamtu arv kordi ja iga kord ostnud sama jäätist, mille pabereid järjepanu loodusesse pildusid? Nii ajuvaba kui see ka tundub, ma ei pea enam miskit siin elus võimatuks. Eriti mitte inimeste rumaluse osas.

Aidi Vallik "Minu Haapsalu"

See oli tõeline "Minu" lugu, just niisugune, nagu mu meelest peaksid olema kõik kõnesolevas sarjas välja antud raamatud. Vähemalt need, mis puudutavad Eesti väikelinnu, saari ja muud põnevat, mis on ja peabki olema üdini oma. Sest just seda oli ja on Haapsalu Aidi Vallikule, just seda sooja "oma ja südamele armas kõigi oma vigadega" tunnet kumas nende lugude ja meenutuste tagant minu meelest sellest raamatukesest ehk kõige enam. Lood olid küll vahest ehk veidi pealiskaudsemad ja napimad kui oleksin lootnud, ent seda nõuab paraku juba toosama "Minu" sarja formaatki.
Jah, ma saan aru, et on suur ja oluline vahe, kas seda loeb nö juhuslik inimene, kes pole varem Haapsalust eriti palju kuulnud või teab seda linna vaid pealiskaudselt, või loeb seda põline haapsallane ja autoriga isiklikke kokkupuuteid omav indiviid nagu mina, aga usun, et autori siiras imetlus ja armastus selle linna vastu jõuab lehekülgedelt siiski iga lugejani.
Ma tean suuresti just sedasama või vähemalt Aidiga väga sarnast Haapsalut. Kui ehk välja arvata autori verinoored aastad, mil teda veel ei tundnud, tuli kogu kunagine melu ja olu mulle elavalt silme ette. Olen omal ajal enam või vähem kokku puutunud paljudega neist põnevatest persoonidest, kellest raamatus kõneldakse. Gunnar. Eda. Aivo. Mann ja Rommi. Haapsalu kunagised punkarid ja bändipoisid. Paljud teised, kellele ta raamatus vihjab, kuid nimesid ei nimeta.
Minu jaoks on Aidi oma pehme loomu, koduse-emaliku hoolitsuse, suurepärase söögitegemisoskuse ning hubaste kodudega, kuhu alati palju iniemesi mõnusasti suhtlema kogunes, alati meenutanud pisut Muumimammat ja nii ei pane põrmugi imestama ka see, et üks peatükk tema raamatus kannabki näiteks pealkirja "Trollitalv".
Tundsin ära Aidi kui suurepärase, noortesõbraliku ja loomingulise emakeele õpetaja gümnaasiumipäevilt ( neid Aidi sepistatud geniaalseid etteütluste lauseid roosadest unistustest või noormehest, kellele plekkpott oli pähe kinni jäänud ning mitmeid teisi, kasutan siiani vahel oma tundideski!). Just tänu Aidile olen olnud kaasautor Auf Wiedermanni lehekülgedel ( ja kui hästi otsida, siis leiab ühe või paar vana koolilehe numbrit mu tagakambrist veel praegugi tohutute paberivirnade alt ehk üles). Saanud osa nii Centu, Rootsituru kui Gulliveri roki- ja muudest pidudest ning istumistest. Käinud Aidil külas nii tema avaras, pisut esoteerilises ja külalislahkes "Sukapüksi" tänava korteris kui hilisemas õdusas-hubases Koidula tänava pesas. Valmistanud ette restorani pidulauda ning visanud kirikuesisel õnnelilli Oti ja Aidi pulmas.Tundnud ( küll ainult natuke ja ühe, selle kõige sõbralikuma kandi pealt) nii kass Intsu kui koer Hermanni.
Olen kuulnud esimestest vastukajadest "Minu Haapsalut" lugenute hulgas, et seal on liiga palju autori omaenda nostalgiat, nii et linn ise jääb tahaplaanile. Ühest küljest on mul seda raske hinnata, sest see lugu neelas mu hetkega nimelt oma üüratu nostalgilaksuga, aga kui püüdsin end aeg-ajalt pisut isiklikest vastukajadest distantseerida ja lugeda seda lihtsalt kui lugu Haapsalust, siis leidsin päris palju ka seda. Kõik see, mis teeb Haapsalust Haapsalu, oli esindatud ja olemas: vanalinna puitmajad enne ja nüüd, loss, toomkirik ja selle ümber laiuv krahviaed, Kultuurimaja, raamatukogu(d), koolid, Paralepa, Vasikaholm, väike Viik, promenaad, See-teater, Lääne Elu toimetus, Sadama 5, Centrali Õllekelder, Gulliveri klubi, Rootsiturg, Teele pagariäri, Karja pood. Augustibluus. Ameerika autod. Vanamuusikafestival. Üheksakümnndate tipphetked Firenight ja Grillfest. Vanemast ajajärgust Vietnami õllekas, tänavakaevud ja vana polikliinik. Meri ja muinasjutud olid ka.
Kui kohalik saaks nuriseda, siis ehk selle üle, et kogu see kompott kaldub geograafilises mõttes valdavalt linna ühte nurka kokku, aga teistpidi võiks ju retooriliselt küsida- kas ja mida seal Tamme getos, kaubamaja "lihaletis" või taga Uuemõisas siis on, et sealt oleks midagi olulist ka raamatusse raiuda? Ehk jälle- nii on ja jääb ju veel alles teisigi paiku, olusid ja inimesi, keda loodetavasti uutes väljaannetes ja järgedeski tutvustada!
Aitäh, kniks ja kummardus, Aidi, selle suurepärase lugemise ja eriti nostalgiapuhangu tekitamise eest selle raamatukesega! Usun,et sai hea nii sinul kui paljudel-paljudel teistel!

Barbi Pilvre "Minu Vormsi"

No mis ma oskan kosta- tõele au andes ma kartsin selle raamatu ilmumist vist niisama sama palju kui ootasin. Nüüd, sel reedel, olles vaevu ära vaadanud raamatu esitlusvideo, suundusin teost raamatupoodi nõutama lausa pooljoostes.
Ja muidugi on kogu mu nädalavahetus möödunud võimsa Vormsi muljete ja mälestuste laviini all. Ma loen, ajuti lausa lehekülgi neelates, mõtlen ja kõrvutan loetut enese kogemustega, ma innustun ja piinlen kordamööda, nii et öösiti on tegu, et end magama sundida.
Peas on totaalne virrvarr, kus on kord kurbust ja segadust, sest Vormsi raamat ongi nüüd tõesti olemas ja pealegi üsna hästi kirjutatud. Samas vaheldub see virrvarr mu peas ka suurte selgushetkedega, kus tean tund- tunnilt aina selgemini, et ka minupoolne visioon samal teemal peab siiski valmis saama. Ehkki jah, mitte enam Minu Vormsi nime all.
Kes ei tea, millest sellised siseheitlused, siis olin ju ise ka üks kandidaat, kes kunagi aastal 2018 pakkus Petrone Prindile end sedasama raamatut kirjutama.
Vormsist raamatu kirjutamise mõtted olid mul tegelikult peas keerelnud juba tükk aega varem, sellest annab tunnistust ka üks minu kunagine blogisissekanne aastast 2010. Seega olid mu iseenda väljapakkumisel juba mitmed fragmendid ka paberile pandud, ühel hiljutisel saarekohtumisel sai kohalikele küsijatelegi lubatud, et minu Vormsi lood saavad ühel hetkel kaante vahele ning 2018. aastal olingi valmis neid vajadusel kohe kirjastusele tutvumiseks saatma. Paraku jäin hiljaks, sest... Barbi juba kirjutas "Minu Vormsit"! Sellest ka see tuline hirmusegune ootusärevus nüüd mu hinges.
Mõneti olen ma kimbatuses, sest Barbi ja minu aeg saarel kattuvad, meie olukord saarele sattudes ja seal eladeski näivad esmapilgul paljuski ühesugused. Vähe sellest, ka tema kirjutamise stiil on minu omaga äärmiselt sarnane, nagu on öelnud need üksikud proovilugejad, kellele olen oma katkendeid lugeda andnud.
Muidugi on Barbi hoolega lugenud ja uurinud saare ajaloolist tausta ja see moodustab osaliselt muudesse mälestustesse seotuna, aga osalt ka täiesti iseseisvate peatükkidena peaaegu poole raamatust. Otse loomulikult on see õige, sest ilma ajalugu avamata poleks ju praegust Vormsit kui sellist võimalik tutvustada. Samas jätab see raamatusse kui tervikusse sisse ka tühimikke, sest olen ikka arvanud ja tundnud, et Minu-sarja raamatud peaksid olema võimalikult ehedad ja autori enese kogemuse kesksed. Ehk teisisõnu- ajalooliste ülevaadetega peatükid katkestavad autori oma lugu päris mitmel korral ning muudavad loetut seeläbi vähem isiklikuks ja rohkem pinnapealseks.
Teiselt poolt see raamat kahtlemata siiski ka on autori Vormsi nägemus- tema lood maja saamisest ja remondist, kassidest, tenniseväljaku-unistusest ja lähematest naabritest ongi ainulaadsed ja inimlikud. Eriti soe tunne jääb lugedes portreelugu Galjast, kes tõepoolest ongi üks armas ja tagasihoidlik vanainimene, saare praegune raudvara, nagu neid aja jooksul kahjuks aina vähem järele jääb.
Teisalt on kahju, et Vormsi elanike galerii piirdubki suuresti vaid ülevaatega Galjast ja tema lähedastest. Pisut on räägitud ühest endisest vallavanemast Tanel Viksist, mõne tunnstava sõnaga on ära märgitud Strengide pere Rumpost. Samuti on viidatud Elle Mallele ja Allikute perele, aga kes nad siis ikkagi on ja mil moel saare jaoks olulised, ei saagi raamatust teada. Muidugi on teisigi saareinimesi siin- seal mainitud, mõned neist tegelastest on päriselus kordades värvikamad ja lähemat vaatlemist väärt kui "Minu Vormsi" seda edastab, aga see on muidugi nii mitmetahuline teema, et jätame selle praegu sinnapaika.
Kohati jääb poolikuks aga minu meelest põliste Vormsi traditsioonide elushoidmise teema. Tahes-tahtmata jääb raamatust mulje, nagu tegeletaks sellega natuke ülejala, et põhitegijad ses vallas on vaid suvevormsilased, kel põhitöökoht pealinnas ning kes siis mõned korrad aastas hobi korras rahvariided selga panevad ja põlist Vormsit "mängivad.". Et ainus tõsiseltvõetav tegevus ses osas on kord aastas toimuv talharpamängijate suvine kokkutulek. Tegelik pilt on ikka natuke teine.
Saarel on olemas täiesti tegus käsitööselts koos erinevas vanuses meistritega, kes aastaringselt kohapeal elavad ja toimetavad, juba aastakümneid järjepidevalt tegutsev ja esinev rahvatantsurühm (vahelduva eduga suisa rühmad), mille tuumiku moodustavad samuti siiski kohalikud ning mis käib kohalikku tantsu-, laululoomingut ning laiemalt ka kogu saart tutvustamas üle kogu maailma.
Samas on väga õige autori tähelepanek selles osas, mis puudutab saare ajaloo kajastamist ajajärgul 1950-1990. Kui omal ajal saare ajalugu oma koolitööde tabeks uurisin, olin samuti hädas justnimelt maailmasõdade järgsest ajast info leidmisega. Seda on kirjasõnas vähe ja mis on, on katkendlik, napisõnaline ja/või tollele ajastule omaselt liig illustreeriv-idealiseeriv. Periooditi aga puudub kogu teave üldse. Nagu poleks vahepealsel ajal saarel kedagi elanud ega midagi tehtud. Seega on siin kindlasti tühimik, mida praegu veel saarel inimesi küsitledes mõnel määral täita saaks, nagu autor väga õigesti sedastab.
Sooja ja turvalise tunde jätab raamatus ka autori suhe loodusesse. Ega teisiti tegelikult vist saakski, sest loodust hoidmata ja armastamata ei peaks Vormsil vist kuigi kaua vastu. Väga omal kohal on Hullo parunikivimetsa ja Tartu Toomemäe raielangiks muutmise võrdlus- just nii me, endised ja praegused vormsilased, end tunnemegi, kui tahetakse maha võtta üht ilusamat, armsamat ja mälestusterohkemat jalutamise kohta otse saare südames, vahetult kiriku ja kultuurimaja naabruses. Mulle isiklikult on see teema eriti valus, kuna too kant on olnud aastaid mu kodumetsaks. Olen neis paigus sõna otseses mõttes veetnud tunde ja päevi oma elust, tunnen sealsete metsaradade iga lohku ja kändu ning käin paljusid puid eraldi tervitamas-kallistamas. Sestap oli taoline uudis lausa südantlõhestavalt valus ning olen nõus tegema kõik endast oleneva, et seda otsust peatada või vähemalt muuta. Üht-teist lootustandvat on praeguseks juba ka selgunud ehk et RMK on lubanud niipalju, et vähemalt otseseks lageraieks seal siiski ei lähe.
Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et kuigi raamat on mingis mõttes väga hea ja üldistav kokkuvõte stiilis, mis see tänane Vormsi siis õigupoolest on ja mida pole, sest kõik olulisemad aspektid saavad ju kajastatud. Ja kuigi loodan siiralt, et sarnaselt minuga saab raamatu juures iga nii endine kui praegune vormsilane või muidu Vormsi sõber kogeda äratundmishetki ja sissepoole suunatud muigeid, jääb see pigem siiski vaid aimavaks pinnavirvenduseks, kergeks ülelibisevaks pilguheiduks meretagusesse salamaailma, kus miski ega keegi end niisama lihtsalt ei ava.
Teisalt tunnen ka teatavat kergendust ja olen mõttes Barbile isegi tänulik, et üks osa saarelugusid just sel moel kaante vahele sai. Ehk just nii pidigi minema ja nüüd olen rohkem teadlik, millised Vormsi teemad juba käsitletud on, et neid enam oma lugudesse mitte sisse tuua või kui, siis ehk hoopis teisest vaatenurgast. Samavõrra aga saan raamatu edenedes ka aina enam rõõmustada, sest Barbi Vormsi ON tegelikult siiski hoopis teistsugune kui minu oma ja tegelikult jääb nii ka minul veel piisavalt ruumi oma Vormsi kirjutamiseks!

Halvastitõlgitud raamat(ud)

Tegelikult ei meeldi mulle üldse viriseda ega nuriseda ja eriti kurval meelel teen ma seda raamatute üle. Paraku, raamatu- ja lugemise sõber, nagu ma olen, ei saa aga ka virisemata jätta, kui tõlketekst niimoodi häirib, et oled sunnitud 18. leheküljel lugemise katkestama nentides, et halva sõnastuse ja kohmaka tõlke tõttu enam edasi ei saa...

Minul aga äsja just nii juhtus. Viimasel ajal olen hakanud enam krimikirjandust lugema, sest need lähevad üldjoontes kiiremini kui mõni sügavam põhjamaine autor, keda tegelikult enim armastan, kuid mida kodustest oludest ja tometustest tulenevalt hetkel nii palju nautida ei saa,kui tahaksin. Kui krimka on hea, võin selle paari päevaga läbi lugeda ja rahulolevalt nentida, et taas on väike seiklusmoment ja lugemiselamus käes.

Seekord aga jah, mul nii hästi ei läinud. Võtsin raamatukogust ühe uuema aja krimka, tutvusin sisukirjeldusega, mis tundus piisavalt põnev, ja et tegu oli ka tuntud kirjastuse ja- sarjaga, haarasin teose hoobilt kaasa. Kodus lugema asudes tabas mind aga pettumus- tegu on Patricia Highsmithi romaaniga "Hädavares" ( tõlkinud Maia Planhof, toimetanud Milvi Teesalu).

Et end paremini välja elada, toon mõned kohmakused mainitud teosest siinsamas ka välja- mis teised arvavad, kas on ilus ja ladus eesti keel või on oskamatu (otse)tõlge, mida üks keelest lugupidav inimene lugema ei peaks?

//...ta silmitses huvitult posterit, millel poolalasti naine näitas oma reit...// (lk 7)

// "Kui sa arvad, et ma Edwardi suhtes meelt muudan," alustas naine erutatult ja uhkelt, "siis sa eksid. Ma ei muuda seda kunagi."...// (lk 9)

//Peatee kollakas valguses kõndides vaatas ta end üle, otsides verd, ega näinud midagi, välja arvatud veri kätel. Ta nühkis kõndides käsi hajameelselt kokku...// (lk 10)

// "Sa võisid ju näha, et vihma sajab, loodan ma," märkis naine.// (lk 11)

//Ei, kuid hullumeelsus on raisata aega ja energiat, kui vähese intelligentsusega oleksid saanud algusest peale õige tee valida!" Walter hoidis end tagasi Clarale ütlemast, et naine raiskab rohkem energiat kui tema.// (lk 14)

//"Mul on väga kahju,"ütles Walter naisele.

"Miks, ma arvan, et ta on jumaldusväärne," vastas naine// (lk 17)

// "Mina elan luksuslikku elu, aga vaata sind!"

Ta vihkas koera, sest koer ei saanud Clara puhul midagi valesti ja tema midagi õigesti teha.// (lk 18)

Kusjuures tegelikult on tõlkija Maia Planhofi nimi mitmetest halbade tõlgete arvustutest kordi läbi käinud. Veider, et kirjastused sellest omi järeldusi ei tee. Eks ise sain ka targemaks, et peab tõesti hakkama tõlkijate nimesid vaatama, enne kui raamatu ostad või laenutad ja kui juba oled kuulnud, et üks või teine tõlgib halvasti, ei tasu seda enese ärritamiseks lugema/hankima hakatagi. Ainult ma ei saa aru, kus on siiski toimetajate töö, et neid ilmselgeid vildakusi tekstis ei märgatud, parandatud, neile tähelepanu ei juitud?

Ma tõesti muretsen meie uute põlvkondade hea eesti keele oskuse pärast. Annaks taevas, et need halvad tõlked meie raamaturiiulitelt ühel päeval ära koristatakse. Või mis oleks, kui kusagil hakataks avaldama nimekirju halvasti tõlgitud raamatutest, mida kindlasti üks endast lugupidav ja emakeelt väärtustav inimene avama ei peaks? Ka minu blogilugejad on teretulnud siinses kommentaariumis oma halbu kogemusi jagama. Teeme ühise nimekirja!

Ise teen siinsamas algust:

Highsmith, Patricia "Hädavares". Eesti Raamat 2014. Inglise keelest tõlkinud Maia Planhof.

Sebold, Alice. "MInu armsad luud": Pegasus, 2004. Inglise keelest tõlkinud Tiina-Mai Nõmmik

Üka lastraamat oli ka kunagi aastaid tagasi, mingi muinasjutu mugandus, aga seda ma enam nii täpselt ei mäleta. Mõtlesin tollal, et on lihtsalt üks kommertsväljaanne ja õnneks on lastel võimalik lugeda ka originaali ning sestap endale seda meelde ei jätnud.

Eks see nimekiri ole algselt mul nii lühike seetõttu, et olen oma lugemislaua suhtes üsna valiv ja teatud kirjastuste ( nagu nt Ersen ja Sinisukk) väljaandeid põhimõtteliselt ei puutu, sest raamatukogus töötatud aastate jooksul nägin neis isegi pealiskaudse tutvumise käigus nii palju trükivigu ja tõlkejubedusi, et tean juba ette, mida peab vältima. Odavatest, pehmekaanelistest "sopakatest" ( Sandra Brown, Barbara Cartland jt) tuleks samuti kauge kaarega mööda käia.

Seda enam oli ebameeldiv üllatus, et ka Eesti Raamatult ilmub siiski halbu tõlkeid...

Augusti esimesest nädalast

Nonii, kohe esimesel augusti päeval murdis kummaline külmetushaigus maha tirtsu ja niipea kui tema hakkas esimesi tervenemismärke ilmutama, loomulikult ka minu, nii et reedel pidin hoogsalt tõusva palaviku tõttu lausa tööpäeva poolikuks jätma. Saatsin aga teatise kõrgemale poole teele ning lootsin nädalavahetusel rahulikult omas tempos terveneda.
Sain aga vaevalt mõne tunni tekikuhja all külmaväriseda ja pead valutada, kui hakkas riburadapidi kõnesid tulema. Esimene teatas, et juba õhtuks peaks koduukse taha ilmuma ammulubatud arvuti ning kohe pool tunnikest hiljem nõuti mind nädalavahetuseks naabermajja tööle. No head haigust seega!!
Ajasin end värisevi jalu aga püsti ning üritasin üüratute liitrite taimeteede ning valuvaigistite-palavikualandjate toel enam-vähem inimene välja näha. Arvutitooja oli küll väheke ehmunud ja päris ebakindlalt, kas ikka öömaja tohib paluda või tuleb kuusealusega leppida. Vastasin, et ju ikka peavarju saab, eks siis hiljem näha ole, kas nakkus kandus edasi või ei.
Hommikul lahkus rahutu külaline õnneks kiirelt oma teed ning mina vantsisin hoolimata hullult lurisevast ninast ning palavikujärgsest nõrgast olemisest tööpostile, kus sai kogu päeva nõusid pestud, pesu triigitud, tube kraamitud, serveeritud, siis juba uuesti nõusid pesta-kuivatada ja... Oh mõnus vaheldus ja seltskond on ka seal alati nii tore, et haigus ununes sootuks.
Pühapäeva pealelõunal olime aga tirtsuga juba nii kobedad, et läksime metsa seenele ja kui väike eksimiseviperus ( no ma ütlen, et selle metsaga on mul mingi imelik kana kitkuda, sest juba teist aastat järjest püüab ta mind endasse ära eksitada!) välja arvata, saime juba kahe tunniga üüratu koguse kukekaid. Kuidas ma neid realiseerima hakkan, ma väga täpselt veel ei tea, aga fakt on see, et seeni o n mul nüüd PALJU.

Toreda üllatusena avastasin, et minu kevadel seemnetena mahapudistatud saialilledest esimene pääsuke on õiepunga valla löönud ja särab nüüd nagu tõeline oranz päike keset mu muidu ühtlaselt rohelist õuemuru, tema kõrval võtab aga hoogu juba ka teine suurenev õienupp ning loodan, et teisedki suuremad taimed saavad mind oma erksa iluga ehk veel sügise hakul rõõmustada. Kuidagi uhke tunne on südames oma lillede pärast- ikkagi otsast otsani ise kasvatatud ning kompostiga poputatud!!
Veel avastasin eile esimese Minu-sarja raamatu, mis mulle tõeliselt meeldib- Sigrid Suu-Peica "Minu Horvaatia". Neelan seda lausa ühe sõõmuga ja tunnen aeg-ajalt iseennast ära - kaunis loodus, väikese üksildase saare isoleeritus, väike ja endassetõmbunud maailm. Autor on seal võõra riigi territooriumil elanud üsna samasugust elu, nagu mina siinsamas Eestis juba mitmeid aastaid. Ja kui raamat meeldib, siis hakkadki tahes-tahtmata pisut suuremat huvi tundma ka laiemalt - olen täna mitu artiklit netist Horvaatia kohta läbi lugenud ja Youtube`st selle maa muusikat kuulanud ja juba on tekkimas väike kihk seda paika maamunal ka ise uudistama minna!

Eile aga võtsingi end kokku ning hakkasin seenehoidiseid tegema- esimese korraga sain 2 liitrist purki ainult, nö prooviks, aga täitsa head jäid, ning et marinaadi jäi veel üle, kavatsen täna köögis mässamist jätkata. Mitte ainult seente, vaid ka porgandite, suvikõvitsa, kurkidega. Nagu üks õige maainimene elama peab - ikka suvi otsa talveks valmistudes ja hoidiseid vaaritades, ainus väike mure on see, et nüüd kipuvad purgid otsa saama, mida kevadel kui jalus olevat üleliigset träni mitu kotitäit prügimajja sai kantud. Nüüd on omad vitsad, eks ole :)))

Viidipäeva paiku

Jah, eelmisest postitusest võis must väga kole mulje küll jääda. Aga ennast oli vaja kuidagi tühjaks laadida ja pärast sellist totaalset hala hakkas veidi kergem ka.
Eile käisime tirtsuga linnas ennast tuulutamas, sest 3 viimast pingelist nädalat oleme vaid kodus vahtinud. Tuulutus kulus väga marjaks ära ja palju asju sai ka korda aetud.
Süda on kergem ka sellest, et lõpuks ometi on tirtsu südamesõbranna jälle saarel suvitamas ning tirts ei pea enam pikki halle päevi minu töö juures igavledes mööda saatma.
Toredad inimesed hoiavad ühendust, eks sealt need lootusekiiredki pärine, st ega suurenenud probleemihunniku tõttu elu veel päriselt seisma saa jääda. Loen palju tarku raamatuid, sain kätte ammuigatsetud teose Maria Tilga "Minu isa Gunnar Aarma". Tore lugemine, kuigi ma eriti uut teada pole sealt saanud, aga nii teose autor kui peategleane on minu jaoks väga sümpaatsed isikud. Olen hästi palju kunagi enda jaoks üles kirjutanud Gunnar Aarma raamatutest "Kuidas saada õnnelikuks" ja "Mida paljud ei tea" ning muidugi kuulanud tema loenguid, lugenud muid asju. Ja alles üsna hiljuti sain teada, et Maria Tilk on tema tütar - juhtusin ööülikoolis paari aasta eest kuulama Maria loengut "Looduse põhirütmid", mis ka nii hästi minu mõtete ja hoiakutega sobis, et mõtelsin - vot, tark naine, mulle ta meeldib. Ja nüüd siis tean, et targa isa tütar veel pealekauba!!

Üksindust on peletanud ka kalli A kõned, kaugelt mere tagant. Naljakas, kuidas mõne inimesega tekkinud side ei kao ajas ära. Isegi kui ta on kaugel, isegi kui ta ei helista ega anna üldse endast mingit elumärki, siis ikkagi vaistlikult tead, et kusagil on ta olemas, toetab sind kasvõi mõttes. A-ga just nii on. Me pole kohtunud veeburari lõpupäevist alates. Helistanud oleme selle aja jooksul vast nii 2-3 korda. Aga ikka mõtlen ta peale ja tunnen, et just temalt saan praegu ehk enim tuge, mida on viimasel ajal nii vajaka jäänud. Nagu ühes hea raamatus ( Toni Morrissoni "Armas") kunagi öeldi: " Tore, kui sul on olemas inimene, kes on su hinge sõber. Sa võid koost laguneda ja kokku vajuda. Ta võtab su killud maast üles ja annab need sulle õigesti kokkupanduna tagasi." A - ga on mul tõesti väga vedanud. Ta on minu sõber. Minu tugi. Minu pelgupaik.
Loomulikult teeb vahel igatsus hirmsasti haiget, aga taltsutan ennast ja mõtlen vaid hääd, meenutan ilusat. Näen muidugi teda sageli unes, aiman seal asju ette ( nägin nt, et ta käis aprilis Eestis, aga ainult korraks- ja kui ta viimaks emadepäeval mulle helistas, tuligi välja, et nii just oligi. Ja paari nädala eest nägin, et jaanipäeva paiku ta tuleb uuesti ja nüüd ta ütleski, et järgmine nädal on ta tulemas, siis loodetavasti pikemaks ajaks!).
Nüüd, viimasel nädalal on A mitu kora helistanud ja öelnud, et tahaks juba kodus tagasi olla. Nii hea ja soe tunne on, kui ta ühendust võtab. Tihti on isegi nii, et mõlemad vaikime telefoni otsas, ei oskagi nagu midagi öelda, lihtsalt hea on teineteise vaikust kuulata, olla kasvõi sel kombel natuke ühenduses ...
Ootan ja loodan sisimas väga, et see suvi siiski ei ole päris hukule määratud. Märgid justkui oleksid pisutki lootustandvad.

Kas lugemine on haigus?

Viimasel ajal on blogardlus mul kuidagi tahaplaanile vajumas. Küsite miks?
Mul on lugemishaigus jälle peal (ja, nagu alljärgnevast selgub, pole ma ainus omasugune!). Lihtsalt neelan teoste kaupa lugemisvara endasse. Ühelt poolt kannustab naistepäevane seminariettekanne takka ( vaja vanu loetud asju meelde tuletada), teisalt on mu haiguses "süüdi" hiljuti saadud uued raamatud.
Hea asi on minu puhul ju veel see, et ma ei suuda peaaegu kunagi lugeda vaid üht raamatut, ikka on korraga käsil mitu, (et mitte öelda mitukümmend).
Praegused seisud on igal juhul nii, et edukalt olen suutnud lõpetada vaid Justin Petrone`i "Minu Eesti", mille neelasin nädalaga, lektüüris aga hetkel paraleelselt veel ( teeme statistikat, mitut raamatut on inime võimeline korraga lugema):
Jan Kjaersatdi "Märgid, mis juhivad armastuseni"
Anatoli Nekrassovi "Lätted"
Urmas Laansalu "Maagilised taimed"
"Suur nõiaraamat"
Sandra Steingraberi "Mina olen ookean"
Kristiina Praakli "Minu Itaalia"
Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Äh, ainult seitse, ma mõtlesin, et olen siiski enamaks suuteline (aga seda asja annab muidugi kohe parandada - mul on lähimas ootejärjekorras veel vähemalt 2 teost, mis vaid ootavad kannatlikult, kuni need suvatsen lahti lüüa ja lugemisega algust teha ...)
Tegelt on ju veel tirtsu unejuturaamatud kah, nii et oma kõva kümnekas tuleb kokku. Kusjuures näib, et ka tirts on sama paljulugemise soone kõik "võlud" minult pärinud, ka temal on korraga lugemisel vähemalt 3-4 raamatut ( rõhk sõnal vähemalt!). Eile nurus ta, kas ta võib raamatukogust veel AINULT ÜHE raamatu juurde võtta, kuigi ta loeb hetkel juba täiesti iseseivalt nii Pokulugusid kui "Vanaema õunapuu otsas" + minu abiga veel W.Hauffi "Muinasjutte" (täitsa uskumatu, kui JUBEDAD need muinasjutud on, päris õudukad kohe, kus tegevusik toimub aina kummituslaevadel, vanades lossivaremetes, veri ja needused lendavad, inimesi karistatakse piitsahoopidega jalataldade pihta jne jne, aga tirts ütles, et talle VÄGA meeldivad need lood, mis minul, vanainimesel, ihukarvad püsti ajavad).
See toob meelde veel seiga, mis telekast hiljuti räägiti, et meie omamaine Nukitsamehe lastefilm olevat Rootsis alla 7-aastastele keelatud, (tõenäoliselt siis nende metsakollide ja -mooride stseenide pärast, mis võivad uuema aja võsukesi arvatavalt liigselt traumeerida). Minu tirts, kes on Nukitsameest vähemalt 3-4 korda juba vaadanud alates 3. eluaastast, teatas seepeale et "Onju emme kui me lähme Rootsis kinno, siis sa valetad neile, et ma olen juba seitsmene?" ... :)))

Ee... Kuhu ma oma jutujärjega nüüd jäingi, järg kaob käest, kui pole kaua blogistanud ja palju on tegelt öelda...
Ah jaa, et tirts on pärinud selle mitme raamatu korraga lugemise soone ja nuiab iga kord kogus käies uut juurde.
Nii ta siis avastab nüüd ühekorraga "Märkide ja sümbolite" maailma, joonistab uue teabe mõjul alasti indiaanlasi, siis haukab vahele paar lõiku "Imeveski" jutukogumikust. Tund hiljem on taas Pokulainel ( "Vaata, kuule, VAATA siis, kui sammaldunud see Puuko maja on!"). Vahetult enne õhtusööki on tirts taas koos Andyga õunapuu otsas ja loeb mulle sealt ilmekamaid kohti ette ( "Kas meie ei peaks ka mõnikord oma Oskarit harjama, et tal karv siidisem oleks, Andy ema teeb Belloga seda IGA NÄDAL!!") Ja enne uinumist susatakse mulle pihku need hirmsad Hauffi muinasjutud. Nüüd on veel ka Norra muistendid oma järge ootamas, aga need unustati eile õnneks minu kotti ja jäägugi need mõneks ajaks sinna. Ja muidugi ei saa unustada, et juha sügisest saati on pooleli veel ka Mustlaste muinasjutud ja Turovski "Sipelgast vaalani", aga need on riiulinurgas tolmu kogumas kuni hetkeni, mil on KOHE vaja neid jälle lugeda....

Seda ei pea vist enam isegi juurde seletama, et enam-vähem igaõhtuseks diskussiooniks on meil kujunenud pikad arutlused teemal, mida me täna õhtul unejutuks loeme. Või vaidlused, kuhu me oma järjega ühes või teises teoses jõudnud oleme, sest kujutage ette, siit majast hakkab juba vaikselt paber otsa saama, mida raamatutele järgedeks panna!!! Rääkimta sellest, et aina raskem on iseendid sinna hiidkiirusel kasvavate makulatuurikuhjade vahele mugavalt sisse seada...

Blogisõltuvus: raamatukoi kopeerib ja pasteerib

Jaahh, eile käis siis härra itimees ja tegi selgeks, miks ma ( ja õnneks v kahjuks mitte ainult ma!) enam üldse mingitki normaalset internetiühendust ei oma. Nimelt olla meie kohalik võrguke lihtsalt väga ülekoormatud. Keegi olevat tavainternetiga mingil moel ühendanud veel ka Wi-fi levi ja nüüd kõik tarbijad korraga ei pääsevat enam infole ligi. Erilised eksperdid, ma ütlen. ( mitte et ma itiasjadest üldse midagi mõikaks, aga ilmselge ju, et vale otsus, kui sellega nii palju problasid tekib ). Nuuh, vähemalt põhjus on siis nüüd teada, et ei ole mu vana arvutilogu lõplikult veel ulluks läind, vaid keegid keenjused lihtsalt tegutsevad saare peal taas. Loodetavasti saavad nad oma kenjaalsustele peagi ka parema lahenduse otsitud, sest no kamoon, nii ei ole ju võimalik korraliku inimese kombel üldse tööd teha ( blogimisest rääkimata, :)))).
Ja nii ma siis ootan päevad otsa kannatlikult, kuni jälle saabub minu kord 5 minutiks netti pääseda, et üritada sel ajal ülehelikiirusel vähemalt kirjakast läbi sirvida ja paar näpuliigutust ehk töistel aladelgi ää teha .. . Kui võrk vahepeal jälle kisama ei hakka, et Internet Explorer cannot display the webpage … Prr, närrrvi ajab see lihtsalt, ma ütlen.
Ja blogisissekandeid saab kah aint nii teha, et kõigepealt wordi tekst valmis ja kui avaneb helde võimalus, siis siva üks kopi-peist … Jube küll, eksole, sõltuvus ju lausa, kui tuleb blogist puudus peale, eriti kui tead, et ei saa.

Tegelt muidugi on ka interneedluseta olemisel omad plussid, no näiteks et saab rohkem raamatuid lugeda. Jätsin praegu Steinbgraberi natukeseks kõrvale ( väga-väga hea raamat tõesti, aga tsipa tõsine ja ongi hea kui kõiki neid aspekte ja probleeme, millest autor nii haaravalt kirjutab, saab vahepeal natuke niisama seedida, ühekorraga neelates saaks muidu liiga ruttu otsa ja kõik ei jõuakski ehk päris kohale). Sain nüüd kätte ka kauaoodatud Justin Petrone`i „Minu Eesti“.
Taas ülimalt vahva lugemine, vahepeal kõkutan nii naerda, et vähe pole. Ühtpidi lihtne ja kiire lugemine, teistpidi jälle hea võimalus iseennast kõrvalt jälgida. Häirib vast ehk ainult liigne katkendlikkus, kõik olukorrad lõpevad kuidagi poole peal ära, ühtki süžeed pole päris lõpuni arendatud. Saan muidugi aru, et tegu ongi rohkem meeleolude ja võrdluste ja eripärase väljatoomise raamatu kui ühtse kandva ideega romaaniga, aga ikkagi … Hakitud, aga naljakas ja tore raamat siiski. Edeneb üsna kiiresti, nii et nädala lõpuks peaks ühele poole saama. No ja kui see nett meie saart ikka väga kaua veel ei kavatse külastada, siis mul kõrgub juba nii oma poole meetri kõrgune virn raamatuid riiulil, mis kõik ootavad läbilugemist. Ja ka üks raamatututvustus oleks vaja juba kusagil kuu aja pärast läbi viia … Sellega on aga nii, et püüan neid tutvustusi teha nö vana rasva peal- st võtta ette raamatuid, mille lugemisest on möödas vähemalt paar kuud, võib-olla isegi aasta ja siis uuesti meelde tuletada. Seda seepärast, et selleks ajaks on nö esimene vaimustus juba lahtunud, saan neid veidi teise, ühtpidi värskema, teisalt aga kainema pilguga vaadata, ja oleks väga tore, kui ka internetist teiste lugenute arvamusi kiigata, ja siis nende põhjal üks korralik tutvustus teha. Nüüd aga, kus mul netti pole, tuleb vist kõik viimatileotu taas kiirkorras läbi sirvida … Nii et tööd jätkub. Internet, uu ??!!

Lugemistest

Jah, nii kui ühe postituse ära lõpetad, tuleb uus ja parem mõte pähe.

Tahtsin kirjutada paarist viimasest heast raamatust, mida kohanud olen.
Esimene on Riikka Pulkkineni "Piir".
Raamatul on 2 põhiliini: gümnasiumitüdruku keelatud suhe oma emakeeleõpetajaga (mõned täitsa avameelsed stseenid, aga need ei häirinud absoluutselt, vaid olid antud kontekstis täiesti sobivad) ning eutanaasia teema abikaasade vahel, kellest üks ona haigestunud Alzheimeri tõppe.
Väga hea, kaasakiskuv ja mõtlemapanev lugemine. Lugu on kirja pandud nii, et jääd neid tegelasi uskuma, hakkad tundma, mõtlema ja hingama nagu inimesed raamatu lehekülgedel. Mõistad neid, elad nende kõhklustele, valudele ja otsustele kaasa. Raamatu lõpus oli mul küll raskusi pisarate tagasihoidmisega. See Anja valus otsus oli nii õrnalt, nii hingeliselt kirja pandud, välja mängitud... Seda on raske kirjeldadagi... Lihtsalt ei saa enam teost käest. Mitte et otseselt tegevustiku mõttes väga põnev oleks, vaid põenv just suuna mõttes. Kuhu asi edasi areneb. Kuhu nad oma mõtlustega välja jõuavad. Mida ära ostustavad. Ja kas peabki alati midagi konkreetset ära otsustama( Mari puhul ju jäi asi tegelikult õhku).
Eriti imetle(si)n jälle seda nappi ja kirgast keelekasutust. Olen andunud põhjamaaalaste austaja.
Soovitan soojalt.

Teine on Sandra Steingraberi "Mina olen ookean".
Alustasin sellega õigupoolest alles eile ja täna kogu hommiku praamis ka lugesin, lugesin... Nüüd ei jõua õhtut ära oodata, et edasi lugeda!
See on väga hea märk. Kui raamat hakkab kohe alguses meeldima, siis tavaliselt meeldib ikka lõpuni välja. Aga et tegu alles nii värske avastusega, siis konkreetset lõplikku pilti sellest siin anda ei õnnestu ( ei proovigi). Aga jah. Jälle valusad ja vägagi elulised teemad. Enda lapseootusaeg tuli nii säravalt meelde. Omamoodi isegi õnn, et toda teost (enda nõrka närvikava arvestades) mu raseduse ajal veel (vähemalt eesti keeles) olemas polnud. Ma ei tea, kas oleksin suutnud. Lugeda loodete väärarengutest, nende kirjeldustest ja põhjustest. Kas oleksin ülepea julgenud enam midagi teha või süüa või juua, kui ei tea kindlalt, mis ja kuidas beebile mõjub.
Praegu on ÜLIHUVITAV! Kohati on teos siiski natuke liiga teaduslik ( võib jällegi juhtuda, et hoopis mina ise olen alles nii harimatu, et paljusid termineid ei mõista ja inimese sisemiste protsesside, tekkimiste arengulugu paari sõõmuga ei suuda jälgida).
Aga põhiline on, et sellest tekstist kumab läbi, kuivõrd autor on oma teose kirjutanud kogu hingega asja juures ja sees olles. Et talle tõespoolest lähevad need teemad maailmas väga-väga korda. Et ta tahab oma teadmisi jagada. Inimesi hoiatada, harida, laiemalt vaatama panna. Ja omal moel ju ka julgustada.

Puhastus

Tõeliselt "puhastav" nädalavahetus oli tõesti.

Esiteks lugesin praktiliselt 2 (öö)päevaga läbi paljukiidetud Sofi Oksaneni teose "Puhastus". See oli ka tõesti kiidusõnu väärt - oli hea, huvitav ja tundeid (mitte küll alati üdini positiivseid) tekitav lektüür. Meedias räägitakse ja arutletakse jah palju selle üle, et kui antud raamat ka teistesse euroopa keeltesse tõlkida, kas see ikka kõnetaks prantslast, sakslast või itaallast samuti kui ta teeb seda eestlaste või soomlastega, aga ... Mina arvan, et ajaloolise tausta foonil joonistub "Puhastuses" selgesti välja inimeste saatusejoonte jälgimine, samuti on mu jaoks paljuski tegu eeskätt õnnetu ja traagilisegi armastuslooga ning alles seejärel ajasturomaaniga.
Julgen kõigile valju häälega soovitada, olgugi et mind kohati pisut häris raamatu aastate lõikes hüplik ja kuidagi edasi-tagasi kulgev ülesehitus, et kord on aasta 1947 ja siis 1951 ja siis hoopis 1949 ... See selleks, tegevusliinid on üldjoontes selged, ei liigset peenutsemist, liigseid karaktereid ega suurelist pateetikat. Asjadest ja oludest räägitakse ilustamata, asjalikult, inimlikult. Aliide Truu oli ja jäi raamatulehekülgede põhjal minu jaoks algusest lõpuni inimeseks, kellel on oma head ja vead. Hoolimata oma tegudest ja otsustest.

Teiseks tegelesin aktiivselt oma elamise puhastamisega vanadest riietest ning jalatsitest, mida enam keegi ei kanna ja sorteerisin möllava (riide)tolmuallergiaga võideldes neid oma 5 tundi kottidesse alateemadega: prügimäele, ära andmiseks ja/ehk/või tagavaraks ning müüki. Sain kokku 5 väiksemat poekotti ning ühe suure prügikoti. Uskumatu lausa, kui palju mõttetut rämpsu võib sisaldada inimese elamine ! Ja siis veel imestad, miks riided kappi ära ei mahu või miks on toas kogu aeg ülekoormatuse tunne.
Kolmandaks üritasin oma mõtteid puhastada, eeskätt edasise suhtes. Paar huvitavat välgatust ka tekkis : a la kui Muhamed ei nõustu kuidagi mäe juurest vabatahtlikult lahkuma, peab mägi ise nähtavasti Muhamedi juurest ära minema. Eks näis, väike ja jõuline algus sellega sai ju tehtudki.