5 aastat

Aeg-ajalt juhtub, et käin oma siinses blogis veel nostalgitsemas, asju üle lugemas ja tagasi vaatamas, mida ma tegin ja mõtlesin ühel või teisel ajahetkel oma saareelus. Vaatan kahjutundega oma blogrolli- kui palju toredaid blogisid, mida kunagi järjepidevalt lugesin ja sealsetele kirjutajatele kaasa elasin, aga nüüd enam kuidagi ei jõua. Vahel vilksab peast läbi mõte, mis oleks kui...? Kui hakkaksin isegi uuesti blogima, oleks nii tore, vabastav, oma mõtteid ja muljeid taas jagada, aga... Tjah, on nii mõnigi aga. Näiteks jagan oma reaalset elu praegusel hetkel rohkemate inimestega kui 5 aasta eest. Tekib küsimus, kas ja kui palju ma nende tegemisi peaksin kajastama, kas see neile üldse meeldiks. Ehkki teistpidi võttes on see siiski eeskätt minu enda blogi, milles põhirõhk minul endal, minu mõtetel, tundmustel, tegemistel. Ja nii ma otsustasingi uuesti proovida. Kindel on see, et nii sageli ma enam blogida ei jõua, kui seda mõne aasta eest tegin, aga kui tunne ja võimalus tekib, püüan nüüdsest taas siia lehekülgedele üht-teist üles panna. Ja ka teie omi, armsad blogisõbrad, taas lugema hakata.
Esimese postituse pealkirjastasin nii, nagu seda tegin, üsna mitmel põhjusel. Esmalt on see ajavahemik hetkel nii ehk naa esiplaanil nii ühe toreda telesaate näol, mida huviga igal reedeõhtul jälgin ja mis tekitab iseeneses samu mõtteid, millest kõnelevad seal olevad külalisedki, kui teiseks saab kohe-kohe minu enda eluski taas täis üks tinglik viisaastak.
Ma pole oma sünnipäevi ega juubeleid kunagi üleliia tähistnud ega ole ka see inimene, kes viitsiks neil puhkudel midagi korraldada või kedagi kokku kutsuda. On tore, kui teised sel puhul meeles peavad. Kui mitte, siis olen küll hinges ehk pisut kurb ja pettunud, aga välja seda suuremat ei näita ning ega sest sünnipäevatamisest mu elus tegelikult suuremat muutu. Nüüd, oma 35. juubeli eel olen pisut ärev- – kas üldse ja miks ma peaks seda tähistama? Rangelt võttes on see vaid üks muutuv number kord aastas ja ega ma ühtki eelnevat juubelit oma elus ka eriti suurelt võtnud pole. Seekordne on ilmselgelt veelgi võimatum lihtsalt selle pärast, kuidas mu elu hetkel kujunenud on. Olud on teised ja mõtlengi, mis oleks, kui jätaks selle numbrivahetuse seekord hoopiski tähelepanuta, et see oleks lihtsalt sama veidike nukrameelne ja üksildane reede, nagu neid mu elus sel aastal järjepanu on ette tulnud ja küllap tuleb veel? Vähemalt täna, siin ja praegu mõtlen ma nii, mis saab 2 päeva pärast, eks elu ise näitab. Seoses numbrivahetusega aga mõtlesin küll ajas esmalt veidi tagasi ja seejärel ka veidi ettepoole vaadata.
Nojah, minevikus sorida ja nostalgitseda on mulle alati tohutult meeldinud, ei saa isegi aru, kuskohast või miks see tuleb. Siinsed blogileheküljed on aga just paras koht, kus kiigata 5 aasta taha ja mõelda, kas, kes ja kuhu suunas vahepeal muutunud on.
Minu elus on vahepealse 5 aastaga muutunud peaaegu kõik- nii elu- kui töökoht, pereelu ja suhtumine nendesse kõikidesse. Üldjoontes saab öelda, et kõik on läinud ainult paremaks ja välisel vaatlusel saan kõigega ainult rahul olla. Kui oleksin sedasama kirjutist paberile pannud nii aasta või ka kaks tagasi, oleksin vist hõisanud lausa, et mul on unistuste elu ja peaaegu kõik soovid täitunud, et ma olen ise saanud üleni selleks rahumeelseks, enesekindlaks ja toredaks inimeseks, kelleks alati saada olen soovinud. Siin ja praegu ma sedasama enam sajaprotsendiliselt väita ei saa, sest oleks väga igav, kui elu olekski kuust kuuse ja aastast aastase üks suur roosamanna. Tuleb välja, et elul on siiski mulle veel nii mõnedki riukalikud õppetükid varuks ja need keerukused iseendas ja oma lähedaste elus tuleb mul veel ära õppida, seejuures ilma liigselt virisemata. Millised need raskused ja tagasilangused on, nendest tuleks teha terve eraldi postitus ja kui leian endas selleks piisavalt jõudu, tahtmist ja aega, siis see ühel hetkel siia lehekülgedele ka ilmub.
Kõige suurem, tähtsam ja ilusam muutus mu elus on kindlasti see, et minu pere on hetkel täpselt poole suurem kui 5 aastat tagasi, mul on hooliv, armas ja üdini hea N, ilma kelleta vist küll ühtki toimunud suurtest muutustest poleks teoks saanud
Mul on nüüd ühe tirtsu asemel kaks! Nimetame neid siis suureks tirtsuks ja pisipõnniks. Kui esimene neist on omadega jõudnud parasjagu rinda pistma hakata kõigi teismeea murede, rõõmude, valudega ja seda nii, et ükski majuline neist päriselt puutumata ei jää, siis pisipõnnil on täis vaevalt pool eluaastat ja tema maailmaavastamisel silma peal hoidmisele kulubki hetkel lõviosa minu emapuhkusest. Siitsamast koduseinte vahelt saavad minu elus hetkel alguse ka kõik minu suured rõõmud ja väikesed mured ja kui päris lõpuni aus olla, siis vahepeal ikka vastupidi ka, et väikesed rõõmud ja... aga see selleks.
Mis veel? Maaelu on taas linnaelu vastu vahetatud ja suures oas olen ma oma valikuga väga rahul. Kui N mõnel hetkel ikka heietab, mis oleks, kui koliksime ikka maale, siis hetkel ma selleks veel valmis pole. Lihtsalt sai see etapp minu jaoks läbi ja limiit täis, siiani pole peaaegu et ühtki argumenti, mis veenaks tagasi minema. Ma ei ole seda ust enda elus kaugeltki lõplikult sulgenud ja väga võimalik, et olengi ühel hetkel sel pisikesel saarel, mis mind omamoodi siiani väga hoiab, looduse ja vaikuse rüpes tagasi, aga mitte veel. Ilmselt mitte ka lähema 5 aasta jooksul. Linnas on veel piisavalt tore- on kohad, kus käia, kui melanhoolia peale surub. Inimesi on lihtsam enda juurde kutsuda või ise nende juurde pääseda. Mitte et ma seda eriti sagedasti teeksin, aga hea on teada, et vajadusel on see võimalus olemas.
Ja lõppu veel küsimus- mis võiks olla saanud minust 5 aasta pärast? Eriti paljut ma oma elus muuta enam ei tahaks, loodan, et ka 5 aasta pärast elame ja suhtleme kalli N-ga sama loomulikult, rahulikult ja ausalt kui seda hetkel teeme. Suurim lootus on muidugi see, et meie ühist aega oleks veidikenegi rohkem kui nüüd, aga ka see on teema, mis väärib päris eraldi postitust ja suurt ning põhjalikku läbimõtlemist enne seda.
Viimasel ajal on küll minus ehmatava hooga kasvanud soov järgneva viisaastaku jooksul seista N-i ja kogu maailma ees ka maani valges kleidis, et teha see üks ja ainuke päev oma elus selliseks, kus esmalt ise tunda ja ka ilmale teada anda, kuiväga õnnelik ma selle ühe ja ainsa OMA inimese üle oma elus olen. Arvan, et iga naine väärib seda ühte ilusaimat päeva oma elus, oma kallima kõrval. Tööl tahan ikka suuresti sedasama teha- raamatud, kirjutamine ja õpetamine on minu elus just need asjad, mis mulle enim meeldivad ja korda lähevad, nendega seonduvaid töid suudan enim nautida ja loodan, et ka tulevikus saab see nii olema.
Sama lugu on tantsuga-olen just sel sügisel leidnud endas jõudu sellega uue innuga tegelema hakata, tähenduslik 7 aastat sai juba möödunud hooajaga mööda ja ühes sellega ka kahtlemiste ja kriisi aeg. Lisaks loodan, et leian taas tee jooga juurde, mida olen vahelduva eduga harrastanud poole aasta kaupa, kuid hetkel, viimase aasta jagu, enam mitte. Põhjuse mittetegelemiseks leiab alati, nagu öeldakse, hoopis keerukam on võtta aeg maha ja öelda endale, et tahan ja vajan seda tegelikult enda ellu.
Mõned sisimad soovid on veel, aga need on alles kas nii värsked või poolikud, et sõnadesse kätkeda neid veel ei oska, Kindel on see, et üks osa neist puudutab nii minu kirjutamisi kui uusi hobisid ja teine osa on veelgi isiklikumat laadi kui pulmad, aga eks iga asi omal ajal. Kas siis õigel ajal või pisut hiljem