Mõnikord on hea niisama vanu radu kõndida ja näiliselt mitte midagi mõelda. Ja nagu pooljuhsulikult tulevad siis pähe seosed mineviku ja tuleviku, olnu ja oleva vahel.
Nõnda saigi ühel tuulisel ja jahedal suvepäeval ette võetud väike käik unarule jäetud teedel. Vaatasin, ja meenutasin- siin oli kunagi vanadest palkidest sild, mida praegu meenutab vaid savisesse pinnasesse tallatud väike looklev rajake võsaakasvanud kraavini. Taamalt paistis kunagi otse üle pillirooväljade linna tornidega siluett, aga praegu laiutavad seal oma hambulisi lõugu vaid ehitusprahi kuhilad.
Kõigel on kõigega seos, ütleb rahvasuu. Ja just seda adusin minagi noil linnatagustel lapsepõlevradadel ja tühemaal uidates taas. On nii loomulik, et ajas kõik muutub- muutuvad inimesed ja nendega ühes ka paigad nende ümber. Ometi on kuidagi kahju, isegi, kui see muutus ei ole suur ega mõjuta näiliselt kedagi. Vähemalt siin, sellel hüljatud maalapil, linna mitte ehk just kõige atraktiivsemas linnaosas.
Pisut teisiti on lugu aga suuremate looduskooslustega. Ma küll ei ela enam mitu aastat Vormsil, ometi on mingi lahtipäästmatu side selle saarega alles. Külastan nüüd oma kunagist kodupaika vast nii mõne korra aastas, enamasti ajavahemikus hiliskevadest varasügiseni ja siis püüan seal ikka vanu, tuttavaid radu käia, üle vaadata, sisse hingata ja nendega hetkeks taas üks olla. Siis aga on eriti kurb ja valus, kui avastad, et taas ja taas on mõni suur tükk vana metsa armutult maha raiutud. Need paigad ilmuvad kiilaste ja karjuvalt mahajäetutea siin- seal saare teede ja põldude ääres aina uute lahmakatena esile. Võib ju õlgu kehitada ja mõelda, mis see väikese inimese väike nostalgia ja hingevalu loeb, mis see mõni seene- või marjavälu ees või taga ikka muudab, küllap metsaomanik ise paremini teab, kuidas oma varadega majandada.
Õnneks aga ei ole ma saarel ainus inimene, kes arutu raiumise pärast oma südant valutab. Vast nii nädalakene peale viimast saarelkäiku ja eriti nukrat vaatepilti ühe Borrby põllu veeres tuli kõne kohalikult poliitikult ja jahimehelt, kel sama koorem hingel- miks lubatakse teha lageraiet saare keskosa metsades keset suurt suve, mil enamikul metsloomadel ja- lindudel on pesitsuaeg? Kuhu on neil minna, kus on neil oma pisiperet kasvatada, kui armutu laastamistöö käib mööda muidu rahulikku ürglaant äkki ööd ja päead edasi ja tagasi ning ka rannaäärsed roostikud ei anna enam ei varju, põgenemis- ega rahulootust, sest igal pool on ees kariloomad ja elektrikarjused? Saarel on teadupärast piirid, erinevalt mandrist, kus loomadel laiemalt liikumisvõimalusi ja nii on inimene nad oma suures ahnuses ja teadmatuses lõksu püüdnud.
Edasi sai oma murega pöördutud looduskaitsega paremini kursis oleva asjatundja poole, kes lubas asjaga edasi Keskkonnaametisse minna, kust omakorda anti lubadus võtta muudatusettepanek arutusele ja ehk muuta isegi väikesaarte seadust lageraiete tegemise osas. Ootame ja lodame kiiret tegutsemist ja peatseid muutusi sel alal.
Siiski, olen ikka ja jälle tabanud end mõttelt, et kui ühel hetkel peaksin valima inimese või looduse kestmajäämise vahel siin päikese all, valiksin looduse. Miks? Sest oma hinges olen ma rohkem looduse kui inimese poolt, ja mida aeg edasi, seda enam. Võibolla olen ma rumal või naiivne, võibolla ei passi minu mõtteviis mitte kuidagi tänasesse, vahedalt kalkuleerivasse maailma, kus suudetakse mis iganes rahasse ümber vahetada, aga iga kord, kui näen või loen kusagilt mõnd totrat või kalki teguviisi, mis on kõigiti vastuolus looduse loomulike rütmidega ning ajendatud ilmselgelt inimese puhtast kasumiihast, kihvatab minu sees miski. Okas jääb hinge ja süda valutama alati looduse, mitte inimese pärast.
Mitte kuidagi ei suuda ma mõista kedagi, kes tuleb keset juuliööd ( jah, justnimelt kusagil 00.30 öösel) hiigasliku niidukiga saare südamesse põldu niitma, tohutu latern nagu kükloobi silm ees eredalt hiilgamas.. Mitte ühtki mõtet ei liigu tol niitjal vist sel hetkel loomadele,lindudele ega pisimutukatele, kes sealsamas niidul parasjagul puhkavad, toitu otsivad, pesitsevad. Kuhu neil sealt unesegase ja ehmununa varju minna on, kas keegi neist üldse selle koljati alt eluga pääseb...? Mis tunne sul, niitja, endal oleks, kui keset rahulikku südaööd tuleb mingi monstrum ja su majakese koos sinu endaga uppi lükkab? Jah, võibolla kõlavad minu viimased laused siin liiga emotsionaalse ja dramaatilisena, aga tahan jätkuvalt uskuda ja loota, et meie maailm on siiski veel tasakaalus ja et varem või hiljem saavad need niitjad ja raiujadki looduselt oma teenitud palga. Ja seda mitte ajas kaduvas rahas, vaid milleski hoopis igavikulisemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar