Ja vaikus kestab

See kevad on olnud teistmoodi. Ikka ja jälle teistmoodi kui eelmised. Seekordne siiski tuhmim, vaiksem, valulevam, üksildasem...
Olen isekesis seda imelikku vaikivat aega hakanud nimetama klappidga kevadeks. Vist tuleb ka sellele järgnev suvi sarnane. Ma ei ole õieti kuulnud hääli, mis ikka ju kuuluvad kevade ja suve juurde. Pole näinud pilte ning värve, mis kevadel enamasti hinge ja silma rõõmustavad ega haistnud lõhnu, mis tavaliselt äratavad ja ärevaks teevad. Olen olnud meelega kurt ja pime ja tuim. Pole suutnud end elule avada, sest seda oleks mulle nüüd liiga palju, sest hing ei kannataks välja.
Olen peitnud end klappide taha, kus voogab vaid lõputu muusika. Nukker, võimas, paljutähenduslik. See on ainus, mis suudab mind veel kaasa võtta ja ära viia maailmast, mis muutub mulle aina raskemaks, kaugemaks ja mõistetamatumaks.
Jah, viimasel paaril aastal on palju juhtunud ja muutunud. Ilmselt liiga palju, nii et meeled ja seisundid hakkavad sest lõputust surmade, lahkumiste, lahkuütlemiste, õnnetuste ja kokkujuhtumiste virr--varrist väsima ja järele andma. Imelik, et just see viimane, mis õigupoolest tõotas ju muutust hoopiski helguse, rõõmu, paremuse suunas, aga ometi näikse nüüd nii õnnetult vaikusesse ja teadmatusse suubuvat, mind kõige hullemini räsib. Aga elu ongi karm õpetaja- ilmselt see õhkõrn lootusekiir, see valgusvihk suunas, mis võinuks olla kui.... aga ei ole, sest.... ongi kõige valusam. Kui saad aru, mida su valikud ja suhtumine neisse on sinuga teinud ja saad hetkeks piiluda täiuslikuma poole, milleni siiski mingi võimuga ei küündi....Kui sulle antakse hetkeks toetuspunkt, kuhu naalduda tundub nii õige, hea ja turvaline, et paremat ei oskaks tahtagi, ent siis tõmmatakse vaip taas täie hooga ning ette hoiatamata jalge alt....

Ainult üks eredat päikest pilgeni täis päev täis samal laineharjal kiikumist- liikumist, vahetut mõistmist, helgeid ja muretuid lubadusi, sooje naeratusi, äkilist mõstmist ja soovi kokku hoida ja saada, olemas ning hoitud olla... Poolde öösse veninud sundimatu vestlus ja muusika, liikumine, muusika... Ja ootamatult ärkas sisimas tohutu lootus nagu ammu uinunud võimas kiskja, kes olnud kaua varjus ja näljas ning igatseb nüüd üle kõige vaid lõputut lõõma ja värsket, kosutavat toitu.
Siis nädalate viisi piina, ootust ja kahtlusi. Ent viimaks siiski veel üks veidi tuuline kauge rand, seekord juba täis uuriv-uudishimulikke pilke, puudutusi, vaikseid heietusi, kõhklevaid soove, mis tekitasid nii tohutu sisima tulvavee, et sündis kiri. Üks ja ainus. Aus ja alasti, võlutud ja neetud ühekorraga. Kirjutatud. Saadetud. Vastuseta vaikusesse jäänud...
See vist on kõige talumatum üldse, kui ühel hetkel näed unistuse kerkimist, lootuste jõulist kasvamist, ja järgmisel hetkel variseb see kõik kokku. Ilma, et sa mõistaksid, kuidas või miks see juhtus. Mis ja millal läks valesti. Millal jäid lubadused õhku rippuma ja muutusid küsimusi täis vaikuseks, mis nüüd aegamööda, ent vankmatult muserdavat teadmatust, lootusetust ja meeleheidet täis nirisevad. Miks üks hing sulgeb end hetk peale seda, kui teine on end usalduslikult avanud? Haiget ei tee niivõrd vaikimine ise, kuivõrd haigutav teadmatus selle taga. Kui oled ettevaatamatult, ent siirast südamest lendu lasknud sõnad, soovid, tunded, mis võiks ju kuidagigi teises tagasi peegeldda, mingit kaja, vähemalt pinnavirvendustki tekitada. Aga ei. Vastu ei tule mitte midagi. Nagu oleks hüüdnud lõputusse sumbunud pimedusse, kus sa ei tea, kas või kuhu su sõnad ja mõtted välja jõudsid. Või kas üldse jõudsid.
Ei, too teine on elus ja terve ja toimetab ringi nagu varemgi, ta annab isegi märku, et sai saadetise kätte. Jah? Aga sealt edasi ei tule mitte midagi. On vaid ehmatav lõputu tühjus. Absoluutne kurdistav vaikus. Kõik asjatud katsed pidada dialoogi vaibuvad hädisteks nukrateks monoloogideks iseendaga. Nagu oleks mingi summutav kardin järsku päevapealt ette tõmmatud, kust ükski heli ega valguskiir läbi ei tungi. Ja see vaikus on röövinud une, rahu, rõõmu, lootuse.
Ükskõik kuidas sellest üle ei püüaks olla, kõike seda vaevutärganut maha salata ja unustada, nutta, tablette süüa, end kõigi võimalike ja võimatute vahenditega eemale hoida, püüdes edasi elada täpselt nii kuis varem. Kinnitada enesele ja teistele, et kõik on hästi.... Ehh, keda ma petan... See lihtsalt ei õnnestu!
Nädalad ja praeguseks juba kuudki mööduvad, aga valu ja ängistus ei vähene, teadmatus ei lakka piinamast, kuigi sai lubatud, et seekord ei tundle, ei mõtle üle, ei tee draamat. Pöördun ja lahkun tagasi vaatamata.
Valu ja heitumus said siiski taas võitu. Olen rohkem katki, kui seda eales oleksin söandanud tunnistada.
Ja vaikus kestab...

Hüvasti, Billy...

Et Sina lendasid nüüd teispoole tähti, on nii kummaline, käsitamatu ja uskumatu, et ei teagi, kuidas ja millest seda viimast lugu Sinust alustada...
Muidugi Sa läksid liiga vara, aga tundub, et see müstiline 50. eluaasta künnis saab paljudele teatrirahva hulgast saatuslikuks. Nii Sinulegi, armas Billy. Eks ma aiman ka tagamaid, miks läks just nii- mäletan, veel siiski liiga hästi aegade tagant su boheemlaslikku elustiili, mis miskitpidi ei olnud ei ennastsäästev ega rahulik.
Jah, Sa elasid kiirelt ja kirglikult, säästmata ses keerises kedagi. Küllap kannatasid ise selle keskel enim, sealt välja tuua aga polnud Sind ilmselt ei võimalik ega ka vajalik. Sa elasid just nii, kasutasid oma väheldase aja ära nii hoogsalt, nii pilgeni kui said, oskasid ja suutsid. Kui teade Sinu minekust veidi vähem kui nädalapäevad tagasi minuni jõudis, olin tükk aega sõnatu - me ei olnud ju enam ammu lähedased. Ei teadnud mina suurt Sinu elust ega Sina minu omast. Ehkki side, too ainus ja päästmatu, meie vahel muidugi oli, on ja jääb.
Kes teab, palju me üldse viimastel aastatel teineteise peale mõtlesime. Mina pean käsi südamel tunnistama- mitte eriti palju. Ma ei jaksanud, suutnud ega tahtnud enam mõelda neil keerulistel teemadel, olin kõigele Sinuga seonduvale ette riputanud tugeva tabaluku. Meie vahel oli lihtsalt liiga palju. Kõike. Meeletut kirge ja armastust, pettumust ja vihkamist, mõistmatust ja visalt tärkavat uut lootust, mis sai poolelusana taas kahtluste alla maetud. Meie koos oldud ajad on ühed ilusamad ja tulisemad mu elus, meie draamad aga valusaimad ja raskemaid kui miski muu on olnud enne või pärast neid. Enne ja pärast meid.
Ma sulgesin ennast isegi Su häälele, mis oli kuulus ja eriline vist küll kõikjal, kes või kus seda kusagil kuulnud. Minu jaoks üks, ainus ja kordumatu, mis lummas mind esimesel hetkel kui Sind kuulsin ja nägin. Millega öeldud lembesõnu oli mul uskumatult hea kuulda. Ja millega välja paisatud ilutusi oli kuulda valusaim kõigest. Jah, eks see, kelle kord lähedale lased, saab ka kõige valusamalt haavata.Sina tegid seda vist minuga kogu aja. Torkasid ja seejärel kahetsesid, paitasid. Ikka kordamööda. Kuni meie aegade lõpuni.
Nüüd, võib öelda, on sellega igavesest ajast igavesti kõik. Ja kui me veel üldse kunagi kohtume, siis alles mõnes teises elus... Ja seegi on imelik, et ma kuidagi tean, et just nii see ilmselt lähebki - me kohtume mõnes muus reaalsuses veel, sest mitte kõik meie vahel ei leidnud siin maailmas lahendust...

Minu haavad on nüüd kõvasti kokku seotud, nii et isegi Sinu meenutamine ei tee enam nii väga valu, kuigi pisaraid, nagu ka kirjaridu, on Sinuga seoses olnud niigi palju, aga ega need viimasedki seepärast tulemata jää....Kuigi- lugedes oma meenutusi Sinust, Sinu kirju, mis mul veel alles on- Sa nagu oleksid mingil moel ikka veel siin. Ühel moel jääd Sa minuga ju nagunii. Aga ilmselt pole see, et nüüd teisel pool oled, ka veel päriselt kohale jõudnud. Kes teab, kas ja millal see üldse lõplikult jõuab...
Käisid hljuti ka unes minu juures. Hüvasti jätmas. Vaid põgus, kuid siiski kestev ja lubav kallistus ning Su vihjamisi poetatud sõnad, et Sulle meeldib mu kulmudevaheline kortsuke... Jah, ka mina, küll terve kümnendi Sinust noorem, vananen, ehkki selle kortukese tekkele oled muude hulgas kindlasti isegi kaasa aidanud....

Sa olid mõneti minu peidus pool, keegi, kes mind ühtviisi meeletult paelus ja tõmbas, kuid samavõrra ka hämmeldas ja tõukas. Sinu tohutu emotsionaalsus ja kirg kõiges, mida iial ette võtsid, Sinu tunneteskaala, mis mõne hetke jooksul võis kõikuda ühest äärmusest teise. Alaline suhete virrvarr ja puntrassejooksmised. Tohutu elutempo, ehtnipernaadilik ilusate sõnade voog ning sealsamas- vastutustundetu edasiminek, nagu poleks midagi juhtunud... Seda oli raske mõista ja kõrvalt vaadata, veelgi keerulisem oli sellega sammu pidada. Tundub, et alles nüüd hakkan mõistma, et niimoodi Sa just elasidki, niimoodi põlesidki- tohutu energia ja leegiga, lõõmates ja kõrvetades, ahnelt ja valimatult ennast igale poole jagades, kuni viimaks paratamatult ise omaenese tule roaks langesid. See kõik, mida iganes Sa endast välja paiskasid, oligi Sinu tegelik olemus. Sa elasid kõiki oma draamasid ise sügavalt läbi, küllap see oligi Sinu, traagilise poeedi, kannataja ja nipernaadi karma ja eluliin.
Ajuti ma peaaegu ei julge Sind lõpuni meenutada. Pelgan, et mu hästi kinnikasvatatud haavad võivad ometi hakata uuesti veritsema. Kardan, et Sinu lõplik kaotus on mulle siiski suurem löök kui seda enesele tunnistada söandan.

Ma ei taha tagantjärgi midagi ette heita, ometi kahetsen praegu oma järske ütlemisi ja kriitikat meie viimastel suhtluskordadel. Kahetsen, et põletasin kord viha- ja ängistusehoos meie esimesed kirjad. Need kõige- kõigemad- ilusamad, ausamad, õrnemad, mil olime veel jäägitult vaid teineteise jaoks. Sinu kergelt ühele poole kaldus käekirjas, musta tindiga hoogsalt kirjutatud, on need mul siiski silme ees ja nii mõnedki read neist kajavad mu peas siiani selgelt...
Sinuga käis kaasas Sinu lõhn ja maitse- piibutubaka oma, mida tundes siiani vahel sügaval sisimas miski valusalt tuikab,- ning muusika. Kõik see, millest ka minu osa saama panid- bluus ja klassikaline muusika, Olav Ehala, vendade Urbide ja juhan Viidingu laulud käsikäes King Singersi ja muidugi- MEIE unustamatu Tri Yanniga.
Jäägu need laulud, mis selle järelhüüde alguses ja lõpus on, Sind saatma ja meenutama. Autoportree sõnad on vist küll üks-ühele Sinust ja Sinu olemusest maha kirjutatud ning Tri Yann- see oli ja on meie eriline muusika, ainult omavahel jagamiseks, koos kuulamiseks ja nautimiseks, ülendavail ja kurbadel hetkedel.
Mis jääbki veel öelda? Ma tänan Sind kõige ilusa eest, mis meie vahel oli, ma tänan kingituse eest, mille Sa kord jäädavalt mu ellu tõid ja kohtumiseni, kallis Billy, kord teispool tähti...

Eluvaatest. Tumemeelselt

Küll on ikka hea sattuda raamatute ja autoriteni, kellest tõesti tunned, et mõtled ja tunned nendega samamoodi või vähemalt sarnaselt. Nagu oli eelmisel aastal Õnnepalu "Paradiisiga", aga vaat et veelgi rohkem on sel aastal Kaplinski kirjadega "Isale". Loen ja nõustun aina ja kirjutan tsitaate välja undes vahel, et tegelikult tahaks ümber kirjutada pool raamatut. Vähemalt...
Lugedes ja kaasa mõeldes aga avardun ja mõistan aina paremini ka iseennast- miks mul on aina raskem püsida tsivilisatsioonis. Miks see igapäevane tohuvabohu mind nii tohutult väsitab ja masendab, aga miks ma ei leia ikkagi sest kõigest veel pääseteed. Miks olen end alati tundnud ääretult kaugel kristlikust maailmavaatest ja miks end seesinateses mammonakeskses eluvaates aina enam paariana näen. Olen vist ka samasse ohustatud, väljasurevasse liiki kuuluja, kel on vahel häbi olla inimene ja kuuluda samasse liiki ahnete hävitajate ja mõistmatute tarbimishulludega, kuid kes püüab ometigi mõneti sunniviisiliselt kuidagi vastu pidada ses kasumiahnes ja mõtlematus, elu- ja loodusvaenulikus maailmas. Kes valutab enam südant looduse kui inimese kestmajäämise pärast. Ehhki- kui kaob loodus, kaob nagunii peagi ka inimene. Selle vahega, et kui esimese kadumise pärast oleks sügavalt kahju, siis teise pärast vast sugugi mitte nii palju.
Nooremana ostsin endale ja lugesin läbi Kaplinski "Kirjutatud. Valitud luuletuste" kogumiku ja see meeldis mulle väga. Just selle avameelse ja liigutava loodusläheduse ning -tunnetuse pärast. Kirjad isale on tal aga tumemeelsemad, eks muidugi ka vanemas eas kirjutatud ja tema riigis ning inimestes pettumine lööb tahes-tahtmata välja. Seda ei saa ka kuidagi pahaks panna, sest minu endaga näib juhtuvat just seesama. Mitte päris nii nagu B aasta eest dogmaatiliselt sajatas, et 40- aastates hakkab naine muutuma luuavarreks, et tema vaimsus, loomingulisus ja ehedus kaovad. Mõnes mõttes see juhtub ju kõigiga- , mitte ainult naistega ja mitte ianult siis kui esimene number vanuse ees muutub- me kõik vananeme, taipame ehk rohkem, aga ka võrdleme, pettume ja kurvastame rohkem. Väsime kergemini. Loobume rohkemast, aga ka veendume iseenda väärtustes rohkem, selgemini. Ja ütlemeneid rohkem välja. Otse ja keerutamata. Oleks isegi ehk pisut imelik, kui nähes kogu seda kaost ja hoolimatust keegi aina rohkem kirgastuks. See oleks siis ju üsna väärdunud arusaam heast elust, surmakultus, kus kunstlik, eluta asi asendab ehedat ja loomulikku. Nagu see meie maailmas kipub sageli olema- ikka auto ja arvuti ja muruniiduk on tähtsamad kui loom või lill või mesilane.

Käisin aprilli algupoolel, kui haigusvanglast pääsin, nagu mingi ülestõmmatud energia toel ja puhastasin pool päeva Linnu tee algust, või siis lõppu, ega ma kuigi täpselt tea, kummast otsast see tee algab või lõpeb. Igatahes tegin algust sellelt poolt, kus tee kulgeb sadakond meetrit Randsalu ojaga paralleelselt ja koristasin puhtaks teeääred kuni esimese suurema käänakuni, mille tagant algab juba kellegi lage terasaed, kidurad poolkuivanud elupuud teepoolset serva palistamas. Arvasin omas naiivsuses, et koristan ära mitme aasta prahi ning nüüd püsb see kant ehedam ja puutumatum vast ikka uue kevadeni välja. Ja ai kui rängalt ma ekisin. Sest uued maskilärakad, suitsukonid ja alkotaara hakkas ilmuma teeservadesse tagasi juba paari nädalaga. Ehk et see minu poolepäevane töö, kolm ja pool suurt kotti prügi, mille selle mõnesaja meetrise ala pealt korjasin, ei olegi suuremat väärt. Keegi ei märganud, hoolinud, kõigil on suva ja visatakse järjepidevalt, ajusid liigutamata, kuhu juhtub ja mida juhtub.
Leidsin tol päikselisel aprillipühapäeval ühelt poolt teed tohutul hulgal sama sordi jäätisepabereid ja arvasin esiti, et mõni metsloom on kusagilt lahti kiskunud prügikoti, kus olid näiteks klassiekskursiooni vms jäätmed. Nüüd ma enam ausalt ei tea, ehk on lihtsalt sama(d) inimene( -sed) käinud sama teed mööda kirjeldamtu arv kordi ja iga kord ostnud sama jäätist, mille pabereid järjepanu loodusesse pildusid? Nii ajuvaba kui see ka tundub, ma ei pea enam miskit siin elus võimatuks. Eriti mitte inimeste rumaluse osas.

Vanema"puhkus"

Sa ootad nagu hingeõnnistust seda ilusa sooja ilmaga nädalavahetust, mil sõita linnast ja rutiinist välja, mere äärde, telkima, õhtul kontserdile. Plaan on juba paigas, piletid olemas ja pakid õhinal kohvrit. Vaatad veelkord aknast välja - jaa, ilm on tõesti ilus, päike paistab, linnud laulavad, puhub mahe tuuleke ja õhusooja on täpselt parajalt- paar pügalat üle kahekümne...
Aga su laps on korraga viril ja unine, ei taha ta süüa, juua ega mängida, poeb kurvalt kaissu, aga ega ta sealgi korralikult maga, aina vähkreb ja nutab iga paari tunni tagant.
Ja korraga on sul pilt selge - hommikuks on sel lapsel järjekordne tõbi kallal- palavik, kurgu-, kõrva ja/ või kõhuvalu, nohu... Ei tule siit enam mingit rutiinivaba olemist, telkimist, mereäärset ega kontserti...
Las teised lähevad, kel aega ja võimalust, ohkad tülpinud- kibedalt.
Sul lapsevanemana on nüüd taas nädalavahetus tööd täis- ei mingit päikest ega värsket mereõhku. Tohterdad aga oma virilat lapsekest, kes on ei tea kuidas omale keset sooja suve järjekordse tõve külge hankinud, keedad teed ja segad ravimeid, kraadid ja leevendad ja valvad kullipilgul, et ta omal väljas sirava sooja päikese kiuste sokke jalast ega salli kaelast ei kisuks.
Vahid aga jälle päevad otsa "Wallanderi" ja "Poldarki" kordamööda (nagu seda varasematel vihmastel ja külmadel päevadel juba küllalt tehtud ei oleks), haukad vahepalaks peale väikese suutäie "Paleontoloogi päevaraamatut", sest ei raatsi kogu seda seosemerd ja inspiratsiooniilminguid liiga suure hooga endast läbi lasta...
Sisimas tahaks ja tahaks seda, teist ja kolmandat, aga reaalsuses tunned end ikka ja jälle masendunu, ebaõnnestunu, kibestunu, küündimatu ja õnnetuna....sest sa tead, et homne päev tuleb veel hullem ja ka see tuleb kuidagi üle elada. .

Paleontoloogiline mõte

Ma olen puitmööbli, kaltsuvaipade ja klaasnõude keskel üles kasvanud melanhoolne ja tundlik laps, kes on oma pelgupaikadest välja aetud.
Ma ei salli plastnõusid, mis oma mürgiseid kemikaale salamahti minu toitudesse lekitavad. Ma ei kannata nurgelisi, kolisevaid ja külmi metallriiuleid ega sünteetilisi vaipkatteid, mis vähimagi hõõrde korral oma vastikut staatilist elektrit mulle kehasse torkavad.
Ehk just sellest tulebki see suur ja äraarvamatu äng, pidev meelelolutus ning mõistmatud vihapursked minu seest? Ma lihtsalt igatsen taga oma linna ja maa vahelist piiripealset iseolemist, tahan tagasi turvalisse ja pehmesse lapsepõlve kodukoopasse, millest olen armutult välja kasvanud, rändama läinud ning viimaks suure ilma peal päris ära eksinud. Tahan tagasi koju, kus saaksin rahulikult oma piirilmades kiikuda, oleleda, peituda ja pühenduda...

Ma nägin viimast korda oma kuuski...

Te olite ilusad, pikad sirged ja sihvakad. Meie hoovivärava truud valvurid, esimesed tervitajad tulles, viimsed viipajad minnes. Milline õudne lagedus valitseb nüüd siin, teie laastatud kontvalgete kändude kohal...
Kasvatasite käbisid ja andsite varju vihma eest, Isegi suure tormiga ei kukkunud alla ainsamatki oksa. Linnud puhkasid teie okstes ja oravad silkasid ringi, rähn trummeldas ning tuul sasis teie kohevaid latvu.
Teid oli kolm. Kolm hinge, mis surid minus sel päeval koos teiega. Nii et endist meid ei ole enam olemas.
See oli aprilli viimasel laupäeval, kui ma teid aknast viimast korda nägin. Vaevalt pool tunnikest enne teie surma. Ilm oli ilus, linnud laulsid, päike paistis ja ma olin just ärganud. Valmis uueks kevadpäevaks. Kuni esimese sae vingatuseni.
Muutusin ärevaks ning alla trepile joostes oli mul kõik hoobilt selge. SEE sünge päev on siis kätte jõudnud. Olin seda ette teadnud, ette kurvastanud, vihastanud, pahandanud ja palunud, et teid alles jäetaks. Kõik kurtidele kõrvadele.
Hõikasin veel uksest, mis toimub. Ja sain saemehe tigeda sähmaka: "Võtan need kuradi kuused maha!" Oi, kuidas ma teda needsin, nende hoolimatute sõnade ja tegude eest. Ent mis see enam aitas.... Tundsin endas nii suurt ja jõuetut viha, suutmatust, pettumust, küündimatust, et see ei mahtunud kusagile ära.
Miski kivistus, kalgistus mu hinges, kaotasin osa endast. Jäin tummaks, robotlikuks. Korraga sain aru, et kõik need põhjendused, miks seda teha, on välja mõeldud, vaid ettekäändeks toodud. Ehk isegi mulle ette valetatud. Te jäite lihtsalt ühele tuimale inimtükile ette. See on tema maa ja tema otsused. 5 eurot kuusk, olgu maha võetud ja kogu muusika. Nii lihtne, kalkuleeritud ja loogiline, Nii must, vastik ja küüniline.
Ja ma tegin sisimas otsuse. Võibolla oleks seda pidanud juba varem tegema, aga nüüd on see igal juhul tehtud. Ootan veel vaid õiget teostamise hetke. Ei aita siin enam valgeks võõbatud seinad ega muu argine tühi- tähi. Sest mingi piir minus sai ületatud, millest poleks tohtinud iial üle astuda. See on meie lõpu algus. Nuta või naera.
Sellist meid enam ei eksisteeri. Need kolm hinge, kes pidid välja vedama lõpuni, surid sel päkesepaistelisel päeval minu pisarates. Mil kõmatasid valju raginaga vastu maad need kolm uhket tüve, igaühega kaasas minu kurbus, palved ja üksindus. Moel ehk teisel läksin siit nüüd ka mina.
Iga kord käis see ragin mul seest läbi nii, et jäin ka ise füüsiliselt haigeks. Selg valutab pööraselt sellest hetkest, mil viimane teist vapratest sae all langes. Ei saagi ennast enam sirgu. On see märk või juhus, ma ei tea.