Aasta alguse nihkes päevad

Uus aasta on sedapuhku alanud pisut nihkes olekus, huvitav, kas seesugust kummastavat olemist tasub nüüd oodata kogu aastalt?
1. jaanuaril mõtlesin võtta veel vaikselt ja rahulikult, nagunii punane püha ja uude sisseelamise aeg. Õhtupool tahtis suur piiga, et talle Tarot kaartidega ennustaksin.
Olin nõus, aga kui õhtu hakul ennustama hakkasin, läks kõik untsu. Olin ise jube närvis, sest kõik kaardid tulid ennustuses välja tagurpidi ja aastaring ise jäi tagatipuks veel lopergune kah. Ja ehkki tähenduskaart tuli välja igati hea, jätsin juba poole veebruari peal asja katki ja küsisin, kas võiksime hiljem uue ennustuse teha, sest, nagu öeldud, kõik kaardid olid laual tagurpidi ja sellistel kaartidel on enamasti põhitähendusele vastupidine või allasuruv jõud. Piiga vastas, et võib pärastpoole kah, aga siis tormas ise hoopis minema.
Viskasin kaardipaki nurka ja tundsin end üdini vastikult. Muidugi, ma pole juba viimased pool aastat Tarot pakki üldse kätte võtnud, ehk olen lihtsalt roostes ja eilsest õhtust veel väsinud, ehkki õigupoolest midagi erilist ei teinudki... aga õhtu oli kuidagi rusutud.
Tegelikult ma muidugi tean- asi on selles va rahvariidepluusis, mis endiselt on alustamata ja kuna ma nagunii tean, et ma pole selle tegemiseks võimeline, ajabki see hele linane kangkubu seal riiulinurgas mind lihtsalt marru.
Kolmapäeval otsustasin, et hakkan asjalikuks. Kohe hommikul võtsin paar kõnet, uurisin maad ning tegin kurrutamisega algust. Proovisin ikka natuke siit ja väheke teisalt, aga ega ma niitide väljatõmbamisest eriti palju kaugemale ei saanud. Õieti katkesid needki juba mõne esimese sentimeetri järel ära. Meeleheide kippus peale, tulid meelde vaevalised käsitöö tunnid põhikoolis, kus tundsin end just samasuguse käpardina nagu praegu selle haleda kangatüki ees.
Ometigi tuli midagi teha, et see asi kuidagipidi kaelast ära saada ning sestap asusin omal käel otsima õmblusoskusega inimesi lähikonnast. Küsisin siit ja usutasin sealt, viimaks saingi ühe soovituse. Ja asusin pikemalt mõtlemata kohe teele.
Ilm oli teadupärast sel 2. jaanuari päeval ja õhtul ju õige lumetormine ja sestap sain oma pool tundi enne sõituminekut autot lume- ja jääkorra alt välja kraapida. Kummalisel kombel aga rahustas (või pigem vist isegi jahutas) see tegevus mu maha.
Ja läbi vihiseva- kohiseva tuule ning lossipargi lumevaalude sammuda oli ka üdini tore, üks vana luuletus hakkas peas kummitama, mille kunagi sarnasest ilmast inspireerituna lumesiugudest kirjutasin.
Ja ena imet. Leidsingi inimese, kes oli kurrutamisest täitsa teadlik ja tuli otsekohe minu poolele üle, kui asusin selgitama, et nägemine mul na kehv ja üldse olen igati käsitöökauge inime ja nüüd kästi selline asi järsku valmis teha. Õmblejanna arvas ka, et see on suisa kurjast, sest kurrutamine pole teps mitte see kõige lihtsam töö ja üldse miks käsitsi, tänapäeval on sellekski olemas masinad. Seepeale ma natuke ehmusin, sest tean, et paljud meie tantsijad on vahvad isetegijad ja ajal kui mina ikka veel kanga ümber hädaldan ja kuidagi alustatudki ei saa, on nii mõnelgi neist juba peen näputöö valmis. Et ma enne ikka uurin asja, kas masinaga võib ja mitu rida oli vaja ja... Ohh, jeebus, aga südamel sai kergem küll, kui sain selle õnnetu ateljeesse jätta, mitte ei pidanud teist raske taagana taas koju riiulile põrnitsema tooma.
No neljapäev oleks juba võinud olemise poolest kerge ja muretu tulla, sest sain tõepoolest loa masinaga kurrutamiseks (ehkki see ei pidavat nii ühtlane jääma kui käsitsi, öeldi mulle selgituseks) ja näis, et kuni nädala lõpuni pole enam miskit muret. Aga siis tuli taas suur piiga ja teatas, et ta kutsus külla ühe netisõbranna, kellega ta küll juba ammu suhtleb, aga päriselus nad tegelikult kohtunud pole ja kuna sõbranna elab teises linnas, siis ta jääks meile ööbima ka. Kui mina nõus olen. Esiti olin kahtlev ja tundsin, et juba jälle hakkavad tumedad pilved mu kena olemist varjutama- mingi võõras neiu meie elamises, kuhu ta magama panna ja mis süüa anda ja mis inimene jne... Noh, need tüüpilised mureliku vanema mõtted. Viimaks lõin käega, ja ütlesin, et ju ikka võib, mis siin lõppude lõpuks ikka juhtuda saab.
Ja tuligi viimaks ka õnnelikum päev. Suure piiga sõbranna oli tore ja tagasihoidlik, pugesid kahekesi üles tuppa ega olnud sealt suuremat piuksugi kosta. Mis nad seal kaks päeva tegid või rääkisid, see teiste majulisteni igatahes ei kostunud. All söömas vahepeal ikka käisid ja pealelõunal tuisusjärgses linnas jalutamas ka. Mina võtsin väikse tirtsu ja kelgu ning tegin muide sama. Ainult suuna võtsime linna asemel kodulähedase metsatuka poole ja kuigi tuul oli alles vali ja läbilõikav, oli meil tore, sest talverõõme saab tegelikult nii imevähe nautida. Nii me siis lasime endise raudteetammi nõlvu mööda kelguga alla, küll ühelt ja teiselt poolt üksi ja siis jälle kaksi. Isegi päike helgitas end pisut pilve vahelt. Ja läbi parkmetsa tagasi kodu poole sammudes tulid suur piiga ja sõbranna meile keset kuusikut vastu, põsed samasugused ladvaõunapunased kui meil väikse tirtsuga!
Õhtul vahtisime koos "Seltsimees last" ning kujutlesin juba mõnuga, kuidas ma homme saan oma ilmatu toreda raamatu rahuga lõpuni lugeda ja välajkutse grupis selle kohta kiitva arvustuse üles ja...
Hetkeline õnn, sest reedel tuli hoopis ootamatu ja tüütu tööots teha, mida ei saanud kuidagi vedama. Olin häiritud, kirusin iseenda vastutulelikkust ja asjade unustamist ja.. noh, säh sulle siis jõulupuhkust, kui töid ja tegemisi tuleb uksest ja aknast. Ärritus võttis taas võimust.
Õhtuks sain tüütuse ikka kaelast ära, kuid olin ei tea millest järsku omadega nii otsas, ei suutnud enam ei ahju kütta ega õhtusööki valmistada. N pani ka õhtul minema nagu tavaliselt ja nii näksisime lastega, mis ette juhtus. Õnneks andis külm nii palju järele, et päevane pliidisoojus püsis toas 20 pügala piires.
Laupäeval oli viimaks õndsus mõneks ajaks tagasi. Kõik sujus just nii, nagu plaaninud olin ja tundsin, et olen omas elemendis. Nii harva kui kaaludel seda ette tuleb, et mitte miski kusagil ei kõigu ega pendelda, vaid tõesti mõlemad kausipooled on kenasti paigal. Õnnis rahu, ole sa tänatud!
Kokkasin üle mäletamatute aegade puupliidi ääres, lugesin Foenkinose "Delikaatususe" lõpuni ja kogu päeva tiksusid mu toimetamistele taustaks mõnusalt talvselt chillid mikstuuride kogumikud Sinutorust. Päris õhtul vahtisin lemmikseepi "Koduigatsust" ja lahistasin nutta, sest... ah, ma parem ei hakka isegi rääkima, kui ebaõiglane.... aga öösel magasin siiski õndsaund.
Aga paratamatult saabub ühel hetkel jälle va pühapäev. Mis tegelikult algas sel korral päris toredasti, sest ärkasin juba 8.30, kuna tundsin, et uni sai otsa. Tegin tule pliidi alla ja toimetasin alles jahedas köögis, kui ka väike tibu ärkas, vantsis pidzaamas minu juurde ja puges unesoojana mulle sülle. Tuli praksus, pliidist hoovas juba väheke soojust, väljas hahetas ja meie vaikne kügelev embus muudkui kestis, sest kumbki ei raatsinud sellest hetkest kuidagi välja tulla. Ja mõtlesin hetkelises õnnetundes, et just nii võikski see päev jätkuda. Paraku....
Olen omal moel pühapäevi põlgama hakanud, sest see on mõneti kõige petlikum päev nädalas. Nagu oleks veel kõik vaba ja võimalik, aga sa tead, et hiljemalt pealelõunal pead hakkama juba valmistuma arginädala askeldusteks ja kogu nädala tüütud ning ebameeldivad asjad (kahtlemata küll jah toredatega kõrvu, aga laske nüüd pessimistil huuata!) seisavad alles ees ja viibutavad sulle näppu. Ja see tegemata asjade laviin matab su nii salakavalalt enda alla, et enne kui arugi saad, on sul taas tuttavalik raske ja tume klomp kõhusopis, sa kärad oma järeltulijate peale iga väiksema asja pärast ja siis siunad ennast, et pidin ma nüüd jälle niimoodi... puhtalt selle pärast, et pliidi siibrit ei saanud õigel ajal kinni ja tuba jäi külm ja lisaks valutab vasak õlg jubanii ööd kui päevad, sest liiga vähe on oldud väljas ja konutatud seeasemel pikalt helendava ekraani ees... Aga homsest tuleb jälle oma mõnusast vabast rutiinist välja tulla ja hakata elama... seda oma teist elu.