Mina olen oma karja juht?! ehk Oskari ümberkasvatamine, vol 1

Mind on haaranud koeramaania, nagu V viimati väljendus, kui nägi minu kotis korraga mitut koerteteemalist raamatut. Nii see vist tõesti on.
Kuigi ma pole seniajani kuigivõrd kindel isegi selles, kas ma üldse olen õige "koerainimene", olen ma seadnud endale silme ette kindla sihi kasvatada oma Oskar-poiss klähvivast-hüplevast-naksavast õuenähvitsast ümber Korralikuks, Viisakaks ja Hästikäituvaks Toakoeraks. Kuna mul antud alal igasugune varasem kogemus puudub, saab see kindlasti olema paras tuleproov, aga põnev ettevõtmine igal juhul.

Algust sai asjaga tehtud eelmisel laupäeval ( enne seda olin muidugi seda mõtet peas veeretanud juba kuu ehk paar ning intensiivselt koerafoorumites istunud, soovitusi kuulanud ja kordamööda "Kutsika kasvatamist" ja "Koerakuulajat(http://www.koer.ee/Koerakuulaja.html)" lugenud juba 2 nädalat).
Sain aru oma elementaarseimast ja saatuslikumast veast, mida olin oma Oskariga suhtlemisel teinud - ma polnud end kehtestanud karja juhina. Mina ei juhtinud teda, seega jäi temal üle vaid hakata juhtima mind. Seda tuli otsustavalt muuta. Esimesed head märgid sellest on nüüdseks käes.
Kuna olin koerga suhtlemisel seni olnud suhteliselt kärsitu, enamasti väsinud ja närviline, oli Oskar hakanud mind kartma, mis väljendus hästi tema kehakeeles - minu liginedes heitis ta otsemaid selili või külili ( mis olevat koertekeeles armupalumine). Natuke harjutamist, mitte liigset lipitsevat semutsemist, rahulikke ja kindlameelseid käske, allumisele vahetut kiitmist ja Oskar on hakanud minu liginedes viksilt istuma ja temaga tegelemist ootama.

Rihma otsas oleme ka varem jalutanud, aga väga ebaregulaarselt. Probleeme on veel üksjagu . kui juhtpositsiooni võtmine seal ( st rihma tirimine enda soovitud suunas v kiirusel) on üsnagi kontrollitav ( esiti küll peamiselt füüsiliselt tugevama jõuga, aga peagi loodetavasti ka lihtsalt seetõttu, et Oskar hakkab mõistma, et tirimist jätkates ei saabu soovitud vabadust e rihma järk-järgulist pikenemist), siis eriliselt vastupandamatu huvi on Oskaril miskipärat möödasõitvate autode vastu. No siis kohe tormaks, nii et puudki ümberkaudu lookas, viimanegi viisakuseraas kaob koerast jäädavalt. Ka vastutulevad inimesed on esiti oma võõraste lõhnade ja olemistega üpris uudistamisväärsed, aga mitte nii magneetilised kui autod.

Laupäeval tõin ta hakatuseks ka tuppa tutvuma paikadega, kus ta võibolla ühel kenal päeval elama hakkab. Mis tegi murelikuks, on Oskari paks kasukas ( ta hakkas toas olles esimese viie minutiga silmnähtavalt lõõtsutama). Talvel on see muidugi eriti kohev, aga ega see tal ka suveks eriti hõredamaks ei jää ja sellest tulenevalt tekkiski mul korraga 2 kõhklust, miks hakata kahtlema endas kui potensiaalses koerainimeses - see lõputu karvakoristus, mis pikakarvalise taksiga kaasneb ja eriti too spetsiifiline ja mulle isiklikult üsnagi ebameeldiv koeralõhn. Olen lugenud foorumitest, et pikakarvalisi isendeid olevat soovitav pesta vaid korra kuus. (!!) Kui minul Oskar toas peaks hakkama viibima, siis poleks ilmselt pääsu 2-3 nädalas pesemisest. Ei talu seda vänget aroomikokteili lihtsalt. Aga ehk on ka harjumise asi. Ja ehk on ka nii, et õues elaval koeral on see "parfüüm" tugevam?

Siis on veel ülshüppamine. Koerateadjamad räägivad, et väikest kasvu koerte puhul tavapärane asi, sest soovitakse peremehega silmakontakti ja kuna kahejalgne ( loe: inime) on väikse krantsu jaoks ilmatu kõrgel, ei jäägi vaesel loomal üle muud kui üles hüpata, et end nähtavaks teha. Parim vahend selle probleemi leevendamiseks olevat ignorants. Oi, seda ma oskan hästi! Kõnnin hüplevast koer-pallist mööda nagu tühjast kohast. Ei vaata ta poolegi. Mõtlen omi mõtteid. Jälgin silmanurgast kutsu reaktsioone. Oskar on teadagi hämmeldatud - tavapärase negatiivse tähelepanu asemel (no koera jaoks ju asi seegi - "Kas lõpetad juba" jne), ei paista keegi teda enam üldse mitte märkavat. Ta üritab veel paar korda, siis klähvib natuke heitunult ja viimaks istub vaikselt minu kõrvale maha. Tubli, koer, just seda ma sinult ootasin.!!
Need hüplemise õppetunnid muidugi alles kestavad, sest Oskar üritab taksi visadusega iga kord senini veel tähelepanu saada oma vanu, sisseharjunud meetodeid klasutades, aga iga korraga õige pisut siiski vähem...

Seep see on too asi, kui inime ei suuda 2 aasta jooksul, mil juba koer majas olnud, end nii palju kokku võtta, et koerast korralik, viisakas ja talutav kaaskodanik teha. Omad vitsad, ega muud.