Esmaspäev, 30. november 2009

LLLLLLLaisk laupäevak

Kui mu telefon miski kella kehaksa paiku lauba õhta närviliselt riiulil tõmblema ja urisema hakkas, polnud mina veel ööriietest päevastesse üle kolinud. Toru otsas oli A, kes küsis ilmasüüta, kas ta võib mulle külla tulla. Vastasin halba aimamata, et ju võib ( kuigi olin väga närtsind olemisega eelmisest täitsa uneta ööst ja tahtsin aint diivanil lösutades edasi kudeda ja koos oma 6-aastasega lapsemeelselt Jääaega vahtida).
Suutsin end siiski nii palju kokku võtta, et aasin omale dressid selga. Kohe selgus, et A. ei tulnud üksi, vaid koos kahe (Minu jaoks) täitsa võõra semuga. Istsime siis mu väikse köögilaua taga ja üritasime tarka juttu aada. Kõik kolm noorsandi olid tegelt juba parajad kriimsilmad, sest päeva jooksul olid nad endi sõnul üht ja teist manustada jõund. Pakkusid wiisakaste mullegi, a ma ei taht meelemürkidest midagi teada. Algus oli kummaline ja kohmetu nigu ikka eestlastel ju kombeks.
Siis oli natuke naljakas ka. Üks võõrastest poistest oli end lapse toolile suut` istutada. Ei saand enam välja säält.Kolistas, mis kole ja meil tekkis kollektiivne pilt sellest, kuidasvõiksid toimuda tema päästoperatsioonid alates selles, et seina sisse lõigataks tooli kujuline auk kuni selleni välla, et mu õuele maanduks päästehelikopter ja noorsand transporditaks toolile zombistununa sinna. Siis sai nagu lõhe ületet ( jällegist see, et mai ole tegelt NIIIIIIIII kuri inime kui mu tõsisest näost välla võib lugeda) ja kutsuti mind sauna ja lubati nõiatrumme põristada ja... Lubasin järele mõelda. Ja mida rohkem ma mõtlesin, seda lahedam see kutse tundus. Kuni A kusagil üheteist aegu õdangul veel helistas ja unisel häälel teatas, et nad väsisid ikka väga ära ja ei tule mulle vist järgi.
Siis olid kõigil head ööd.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar