Teisipäev, 10. november 2009

soojade maade igatsus. Hõrgutavad mälestused

Väljas on nii vastik ligane kaamos, olematu valgus, lirtsuv-libe maapind ja tilkuvad räästad, et tahes-tahtmata tuleb pöörane igatsus millegi parema, ilusama ja helgema järele peale.
Olengi nüüd juba oma 2 tundi istunud reisijututubades ja lugenud, et kael kange. Ja mälestused tulvavad kusagilt kuklapiirkonnast esile, nii et unustasin hetkeks, et viibin ikka ses jubedas Eesti kliimas.

Mõtlesin sellest, kuidas ma Hispaanias PlayaSoli kämpingus oleandripõõsa varjus tähistaeva all ööbisin, küljealuseks vaid pooleldi lahtivolditud telk, kus teispool tihedat ja okkalist hekki voogamas kiirtee ja vahemereäärne raudtee. Kuidas küll need rongid seal vuhisesid- nagu jaapani filmi oleks sattunud- alles näed kaugusest tulukest plinkimas ja 4 sekundit hiljem vuhiseb puna-valge raudteeesiug sust peaaegu hääletult mööda ja on tegu, et vägev tõmbetuul sind enesega kaasa ei veaks. Öö oli nii soe, et dusi alt tulles tundus, nagu oleksid õue astudes sattunud sauna. Ja mitte ainsamatki putukat sinu ööund häirimas!!

Või kuidas ma pühapäevase siesta ajal mööda tühje ja kajavaid ja natuke kummituslikke Zamora tänavaid ei-mäleta kuhu jooksin ja ometi kõike seda hardusega suutsin silmanurgast jälgida.

Või kuidas ma 37-kraadise kuumusega varjus mööda Zaragoza linnaväljakuid keskpäeval lõõmava päikese paistel luusisin, igast varjulisest ja konditsioneeritud ärist mind uudishimulikult luuramas kohalike pilgud, kes mind ilmselgelt hulluks pidasid...Ja mina nautisin lihtsalt mõtet, et ma olen Hispaanias.! Hoolimata valjult signaalitavast-mürisevast- kriiksuvast ja tossutavast liikluskeerisest enda vahetus läheduses. Sest Hispaania sillutis, Hispaania inimesed, hispaania keel ja Hipsaania päike oli kõik, mis tol ilusal hetkel luges.

Kuidas ma Pisas hoolimata valutavast kurgust Itaalia meelitavat gelatot pugisin, mida pakutakse Itaalias igal tänavanurgal, igas värvi- ja maitsevarjundis ja mil pole peaaegu mitte midagi ühist Eesti jäätistega. Suured, õhulised, kreemised tornid, helerohelised, heleroosad, kreemkollased pallid surutud krõbedasse vahvlitorbikusse ... Vesi tuleb suhu .
Itaalia hurmavad salatid oliiviõli, rohke tomati ja basiilikuga... pehme ja mahlane ehtne kohalik lasanje, spinatiravioolid .... Itaalia peale mõtlemine ajab mu alati näljaseks!

Leidsin nädalavahetusel oma kapis suurpuhastust läbi viies selle põhjast veel pudeli ajalehepaberisse mähitud valget Austria veini. Ei tea veel, kas ja kellega ma seda kallihinnalist kingitust jagama peaksin? Või laseks tal veel aastakese sealsamas pimikus laagerduda? Vein pidavat ju aastatega aina paremaks minema. Ei tea küll, kas mu toatemperatuur on veini hoidmiseks just see kõige õigem aga ...
Ka Austria tuleb mulle alati meelde seoses Maurice`i hotelli hõrgutistega. Muide, see leitud veingi on ju Maurice`i saadetud. Eelmise aasta jõulukingituseks. Hmm, tore, ülevoolavalt sõbralik ja üllatavalt pisikest kasvu tumedasilmne marokolane, kes peab Viini lähistel oma hotelli ja fännab eestlasi niivõrd, et hommikusöögilauas on saksa- ja inglisekeelsete siltide kõrval üles riputatud ka eestikeelsed ning meie hilist ning ülirikkalikku õhtusööki ilmestas restoranis taustaks kõlav Dagö! Keset Austria ööd! Vaimustav!!!
.
Ah jaa, kanges soojade maade igatses otsustati meie üldiselt parajaks sõjatandriks muundunud "kodus" meisterdada üks fondüü. Njah, päris kõiki koostisosi meil ju polnud, aga tegime nii kuis oskasime. loovutasin oma pool pudelit kirsiveini puuduoleva kirsilikööri asemele lootes, et valmistaja suudab seda mõistlikult roa sisse tilgutada. No arvake ära, ta kallas kogu pudeli sisu ( e nii u 250 g) sinna sisse. ...
Ei kommentaari. See fondüü ei kõlvanud eriti süüa. Sest lämmatav-kirbe veini maitse ujutas kõik muu enda alla. Eriti mu 6-aastasele tirtsule, kes seda samuti ette aitas valmistada nt juustu ja muskaatpähklit riivides, ja kannatamatult kuuma pliidi ees ootas. Kokk oli teadagi mu kommentaaride peale jälle solvunud. Mina muide olin tema peale ka. Et ta mu veini üksi ära jõi ja fondüü kihva keeras ja meie kõik õhtul poolnäljas pidime olema. Ja kui õhtul hilja tujutult telku ees kalapulki näksisin, tuli mul suur plomm hambast välja ja pean kolmapäeval jälle linnas tolknema ja hambaarsti juurde minema, mis tähendab, et tööl ma samal ajal olla ei saa ja vald on sellega kindlasti ülimalt rahul ...
Ja kodu on endiselt sõjatallermaa.
Näed, jälle kipun hädaldama ja halisema. Vaja postitus ää lõpetada enne kui asi päris väljakannatamatuks muutuda jõuab. Lõpetuseks viriseks siiski natuke veel.
See kõlab siis umbes nii:
Et see õudus ometi lõpeks!!
Tahn siit ära!!! JA mitte enne kena kevadet paluks mind mitte siia tagasi saata!!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar