Esmaspäev, 16. november 2009

tumehall

Elu ei 0le eriti ilus kui pead ärkama varahommikul magusast unest selle peale, et kogu su parem peapool ja kukal tagatipuks tuikab tuimast valust. On juba teada, et tulemas on järjekordne migreenihoog, mis aina süveneb päeva jooksul.
Sa pead minema tööle, kuigi süda on paha, kõhus keerab, pea kumiseb ja kõige meelsamini tõmbaksid end diivanile kerra ega liigutaks kogu päeva väikest varvastki. Sest iga liigutus vallandab uue tuksleva valuhoo. Paigal istuda polegi kõige hullem. Jooks palju sidruni-ingveriteed, kuulaks vaikset ja rahulikku muusikat, ei suhtleks kellegagi. Ehh, looda saa.

Tööpäev on algamas ja see tuleb hoogne, üks klient voorib teise järel reipalt uksest sisse, et ei mäletagi nii tihedat päeva enam nädalaid (ning neid tühja täis päevi on olnud lugematu arv, kus keegi ei käi ega küsi ega suhtle) ... Egas midagi, järjekordne ( hommikust loendades juba kolmas) kangem Ibumax sisse ja ... elagu ravimitööstus, olen ustav klient!! ( Mis sest et vastutahtsi, sest ükski looduslik vahend pole seni mu migreenidest veel tõhusalt jagu saanud).

Täna on just üks neist kõige raskematest päevadest mu elus. Üks paljudest, kus ma ei tea, millest need migreenid tulevad ja miks nad valuvaigistitele ei allu või õigemini alluvad nii raskesti.... Ringi liikuda on piin- hambad ristis, kätega peast kinni hoides vaid .... Lugeda on raske, arvuti on suisa vaenlane, aga et need lõputuna näivad sügishallid tunnid veidi kiiremini kuluksid, klõbistan paar rida siiski blogisse, üritades sealjuures võimalikult vähe helendavat ekraani vahtida.
Aga kas sa näed, lootusekiir vilksatas, tööpäeva lõpuni on jäänud veel vaid viis minutit, siis aga finally - home, sweet home !

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar