Teisipäev, 2. veebruar 2010

Küünlapäev. Tore külaline

... Ja talve selgroog on praksti pooleks!
Ma ei saa kohe ütlemata jätta, kuiväga mulle just tänane ilm meeldib. Kogu talv võiks just selline olla: säbrutab kerget lund, külmapügalaid on 2-3, ei liigselt pilves ega silmikipitavalt ere päike, aga kõikjal laiutab siiski paks, kohev lumi. Õhk on lihtsalt seletamatult hurmav Mmmmmõnus!!! Mõnus -mõnus!

Mul on hakanud külas käima üks tore ja väga oodatud külaline. Millal ta täpselt oma visiite alustas, ei pannudki tähele, aga ühel hetkel ma ta avastasin ja sümpaatia näib meil olevat võrdlemisi vastastikune.
Nimelt on minu linnumaja püsiasukaks saamas üks tore musträstas. Tal on kindel komme käia üks tiir hommikuti, nii kümne paiku ja siis teine trett teha päeval kolme-nelja paiku. Kusjuures ta on hästi julge, mitte nagu närvilised tihased, kes vilksavad viuh siia, viuh sinna, kekutavad, välgutavad siidist sabasid, ja läinud nad ongi.
Minu musträstal on omad, pisut flegmaatilised rituaalid. Kõigepealt tuleb ta verandaäärisele olukorda kaema. Lendab vurinal kohale, takseerib, ega kedagi liikvel ole, siis teeb lüheldase tiiru koerte toidukausside juurde ja siis otsejones toidumajja. Seal siis sätitakse end esmalt piduööminguks korda. Soputatakse sulgi, nokitsetakse tiiva alt. Kehutatakse end ühele ja siis jälle teisele poole. Kord aetakse külg ette, siis viibutatakse pisut saba ja tatsatakse mööda majakest ettevaatlikul sammul edasi ( maja tundub pisut tötsakale musträstale vist veidi väike ja kõikuv).
Ei, ikka veel ei hakata sööma. Nüüd kössitatakse mõnusasti nurka maha ja võetakse kollase noka välkudes üles lüheldane ja veel üsna vaikne vileviisike. Imetabane kuulamine! Seejärel heidetakse veel paar pilku maja ja seljataguse poole ning oma ohutuses veendunud, asutakse viimaks rasvaga maiustama. Ikka nokatäis ja natuke mekutamist, nokatäis ja mõtlik mekutus sinna otsa. Nii oma tubli pool tundi. Mina seisan võlutuna aknal, täies õueriides, valmis puukoorma järele minema, aga ei saa ju. Linnuke toidumajas on nii haarav ja imetore, ei raatsi teda kuidagi segada. Näib, et ega mu musträstal ka eriti kuhugi kiiret pole. Vahepeal on aega niisama istuda, vilet puhuda ja nokatäisi seedida.
No kohe-kohe läheb pimedaks, peab ikka õues ära käima. Paotan ettevaatlikult esikuust, arvates, et selle kolksatus mu armsa külalise minema peletab. Aga ei! Linnuke istub endistviisi rasvatopsiku äärel ja laseb toidul hea maitsta. Vahele paar nokatäit kaerahelbeid, aga searasv näikse ikka paremini mekkivat. Vahin linnuga otse välisukse klaasi tagant tõtt, meie vahel pole rohkem kui pool meetrit. Ma ei kahtlegi, et lind on minu liikumist märganud, aga mingit pelgust pole tema poolt ometi tunda. No ei raatsi, ei raatsi teda ikka veel minema ajada. Ja ega ta enne minema lendagi, kui olen välisust nii palju paotanud, et ise sealt välja mahun. Siiski ei lähe mu külaline kaugemale kui lähima kõrge männi latva mu tegemisi jälgima.
Usun, et hiljemalt homme hommikul on ta tagasi. Oma järjekordset rituaali mu akna taga läbi viimas.
Mis imetore talv!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar