Esmaspäev, 15. veebruar 2010

Nõia õpilane (laupäevast saati juba!)

Näh, plaanisin, et nädalavahetusel võõrustan omas kodus külalisi, aga läks nii, et käisin hoopis ise külas.
Nimelt siis kohalikul "eriliste võimetega" imisel. Kohe kutsuti. Ja et tahad ju imistele meelehääd valmistada, siis ikka läed kohale ka. Seda enam, et tegu võib olla potensiaalselt olulise isikuga edasisel eluteel...

Ma pold, tuli välja, sugugi ainuke kutsutu. Kohalikka oli ikke veel. Enamasti minust nii poole vanemad. A ma pole ka enam nii pirtsakas, et vanadega ühes ei kõlbaks istuda. Vanemad teinekord hoopis kogenumad, mõistlikumad....
Olin siiski ainus, kes tuli, sõna otseses mõttes kaks kätt taskus. No ei ole imisel viisaka tulemise mõtlemist antud. Et võtaks kommikarbigi külla minnes kaasa. Ei tule selle peale. Metslane siuke. Olen ja jään. Võtke ve jätke.
Nooh, kõik kena, imised istuvad ümmer laua, pakutakse kohvi ja kooki ( keegi ei julge esimesena võtma hakata, teadagi ju see häbelike eestlaste asi, imelik kuidagi). Viimaks vanaperenaine laseb vaagna ringi käima ja valab ise joogi välja.
Siis astub tegevusse ka Nõid. Räägib teooriaid. Ise istub dressipükstes ( kus, no kus on samaanihõlstid, linnusuled ja uimasatav viiruk? ma küsin) rätsepistes suures tugitoolis. Oleks nagu omas kodus kohe... Aa, õigus, ta ongi. Kohaletulnud kuulavad, hardas vaikuses. Hea, et suud suurest kuulamisest ammuli ei kuku. Nõid räägib Väga Tarka Juttu. Vahepeal mobiil piriseb( nojah, moodne aeg nõuab moodsaid nõidu, kes ka läbi tehnikaimede avitada mõistaks). Siis Nõid vabandab, ja räägib massinaga teises toas. Pikalt ja korduvalt.
Tuleb tagasi. Jätkab oma Väga Targa Jutuga. Paeeaegu mitte millestki ei saa aru. Pea kipub natuke kumisema. Aeg-ajalt siiski mõni kuulaja küsib midagi üle, püüab täpustada, palub lihtsamat selgitust. Oeh, väsitav. Aga kaheldamatult huvitav. Väga huvitav.
Tunnid kuluvad. Väljas juba suur pime, a ei taha nigu veel kojuminekule mõteldagi. Muudkui kuulaks. Võrdleks oma kogemustega, mõtiskleks oma elu üle uues, nõiduslikus valguses. Aeg-ajalt surgitakse mindki veel takka, et no küsi sa ka mdagi. Ei oska midagi küsida. Alles esimest korda siinsel koosolekul, tundub, et enamik on vist varem ka käinud. Nii et aitäh, ma parem kuulan niisama.


Nojah, ei saanud õhtu jooksul kolme sõnagi öeldud, kommenteeris kutsuja, Kui 4,5 tundi hiljem end viimaks rampväsinuna koju poole sättisin.
Mis ma`s teha saan, kui pole küsijaks sündinud, vaid kuulajaks. Heal juhul vaatlejaks. A igal juhul oli väga tore olemine.
Okultusmialased raamatud on taaskord siinmail päevakorral.
Mitte et need teemad mind enne poleks köitnud.
Nüüd aga nagu kohe eriti.
Õnneks lubati veel kokku tulla.
Ootan üliväga põnevil ( suu juba ammuli...! :))

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar