Kolmapäev, 10. veebruar 2010

Üks mõnus istumine

Näib, et interneedusega on meil siin saarel pikemat aega mingi jamad, üldse enam võrku ei pääse, või kui ka pääseb, siis katkeb esimese poole tunni jooksul ää … Seega ka ei mingit blogimist… Või katsetaks siiski?
Ehh, sain jälle eile linna. Saar muutus kolme paigaloldud nädala jooksul piisavalt kaamoslikuks ning tuli end vahepeal tuulutada. Ja oligi väga tore inimesi näha, olin eneselegi ootamatult suhtlemisaldis ja toimetasin kogu päeva väga aktiivselt ringi. Ei vandunud alla hommikupoolikul kimbutama kippunud peavaluhoole ning sain korda rohkem asju kui lootagi julgesin.
Keset päeva, kui olin oma tegutsemisi parasjagu pidulikult lõpetamas, helistas mulle kunstnik B. Pajatas mulle pikalt ja laialt oma nägemusest seoses minu ja mu eluga. Nojah, selle kunstnik B-ga on mul naljakad lood. Ühelt poolt miski tõmbab sellise kummalise niidiga tema poole ( seda tõmmet võiks võrrelda näiteks ööliblikaga, keda tõmbab küünlaleegi poole, kuigi see võib talle ohtlikuks osutuda). Mitte et kunstnik B nüüd otseselt mu tervisele ohtlik oleks, pigem muudavad tema lähedus ja jutud mind kuidagi ebastabiilsemaks, kõigutavad ( kusjuures veidral kombel nii ühte kui teise äärmusse!) eneseusku jne. Ja sestap ma pelgan teda pisut, sest ta on olnud minu jaoks ääretult pealetükkiv (igas mõttes!) ja ka LIIGA eriskummaline. Mulle üldiselt meeldivad oma näo, oma ilmavaatega inimesed, kes julgevad nö hallist massist erineda, kuid ei tee sellest numbrit. Kelle jaoks teistsugused tavad ja normid ongi elu loomulik osa, kelle olemusest ei kuma läbi poosetamist. Kunstnik B on ses suhtes kahtlemata igati „minu inimene“. Aga jah, miski pelutab pisut. Tema tahtis /-ks /-b minult lihtsalt pisut rohkemat kui mina saan ja tahan talle anda. Minu süda on talle natuke lukus, nagu ta seda isegi väljendas. Ma olen sellest vist juba kusagil ka varem üht-teist kirjutanud.
Igatahes, jah. Me polnud päris pikalt suhelnud. Vahepeal sügisel ta helistas mulle, siis ei saanud mina ta kõnesid vastu võtta ja tagasi ka hiljem ei helistanud, just nende eelnimetet põhjuste tõttu … Aga üks tema asi oli minu käes. Tahtsin seda talle tagasi viia, aga kuidagi ei leidnud sobivat silmapilku ( natuke oli hirm ka talle külla minna, mine tea, mis tuurid B-l jälle peale tulevad …). Nojah, neid tagasiviimise visiidi mõttekesi liikus mul peas iga järjekordse linnaskäigu ajal, aga ei suutnud end kokku koguda … Eile, mil juhtusingi parasjagu linnas olema ja ka vaba aega oli piisavalt, tuli siis ootamatult talt endalt kõne.
Nagu eespool mainitud, olin tavalisest paremas suhtlemisvormis ja tegingi ise (!!) ettepaneku kokku saada, et saaksin kunstnik B-le tema asja tagasi anda. Nagu muuseas kutsus ta mind kokku saades kohe veidikeseks külla. Nagu muuseas ma ka läksin. Ja ka suhtlemine sujus meil sedakorda nagu muuseas. Ei olnud mingeid liigseid vihjeid, nõudlikke pikki pilke, kramplikke käehoidmisi, peeneid põimumisi … Kui, siis ehk magusalt kõditav ärevus meie vahel, selline salajane sõnade, taimetee ja viirukiga nõidumine, mis sümpatiseerib mulle otsesest külgekleepimisest mõeldamatuid kordi enam. Peavalu haihtus kuhugi kõrgustesse, istusime kunstnik B saunalaval ( ja - jah, täitsa pimedas ja täitsa omaette, aga siiski kütmata saunas ( st siis riietega, eksole ) ja vähimatki füüsilist kontakti omamata), jõime rohelist teed, laulsime budistlikke unelaule ( st siis ikka, et B laulis, oma ääretult puhta ja kena lauluhäälega, mida ma kunagi varem kuulnudki polnud, ja mina mõmisesin vaevuaimatavalt kaasa …), filosofeerisime ilma asjade üle ja mina mõtlesin, et ohh-ho-hoo, küll oleks tore, kui ta tahakski olla minuga vaid sõber, siis võiksime palju sagedamini temaga niimoodi vabalt ja mõnusalt koos istuda … Aeg lendas märkamatult õhtusse, nii hea oli olla, et poleks tahtnudki enam sealt kuhugi liikuda, aga siis tuletasin jälle endale meelde toda ammukulunud, aga täiesti toimivat tõde, et lõpeta ilusad asjad ära natu-natukene enne nende loomulikku lõppu, sest pahatihti kipuvad need loomulikud lõpud kuidagi vildakile vajuma ja siis ju teadupärast ei jääkski ühest ilusast õhtust võib-olla enam nii kena ja armast mälestust …

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar