neljapäev, 2. september 2010

Kõik, kõik on uus septembrikuus ....

Nii jah, et minu armas väike tirts on nüüd koolilaps. Esimeste muljete põhjal näib, et oma uue staatusega igati rõõmus ja rahul, et mitte öelda särab üle näo nagu päike!!!!
Minul on küll lausa unehäired olnud viimastel päevadel, nagu peaks ise uuuesti kooliteed otsast alustama - kas koolikott on valmis, ega midagi maha ei jäänud? Aga taskurätikud? Aga pliiatsiteritaja? Kuis on lood kooliriietega? puhtad sokid ikka võtsid? ... .... ... .... ...

Uuh, milline jabur kanaemastumine!!! Ma.... ma kohe ei suuda seda uskuda, et tirts peabki hakkama nüüd igal hommikul 5 päeva nädalas kell 7.30 ärkama ning aina kooli ja kodu vahet vantsima. Et ta mul juba nii suur ja tubli on! Aeg lendab ja vist peab tõesti paika vana ütlus, et mida aeg edasi, seda kiiremini aastad lippavad.

Uuued tuuled kipuvad vist puhuma hakkama ka nii töö - kui muu elu rindel. Esimesed tunnismärgid neist aiva ilmutavad end. Seisan nagu tüüpiline õhumärk, poolel teel maa ja taeva vahel, pisut abitult ja suurelt segaduses, ja kõhklen nagu jaksan. Kas ma peaksin... või ei peaks? Kas on targem olla nii nagu praegu või muuta oma elus midagi? Ja kas see muutus saab siis tooma kaasa muutused minu soovitud suunas?
Kui ei riski, ei katseta, ega siis saa kunagi teada. Aga olen andnud enesle mõttes lubaduse kaaluda kõik hoolikalt läbi nagu ühele ehtsale Kaalude esindajale kohane. Aga fakt, et tuleb hakata langetama elu muutvaid otsuseid, on ilmne. Vähemalt tänase päeva seisuga.

Nutta ja naerda tahaks ühekorraga, nii kõikuv meeleolu on - ma ei tea, kas peaksin olema rohkem õnnelik või õnnetu. Aga ma eelistaksin olla pigem ettevaatlikult õnnelik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar