Kolmapäev, 15. september 2010

Tahaneitaha tahaneitaha ...

Täna on kohe hullult masendav ja üdini väsitav päev. Väljas tõstab juba varahommikust peale tormi, puulehed kolletuvad ja ladistab külma vihma.
Pea on tühi ja otsused, mida peaksin otsustama, ei taha kuidagi pärale jõuda. Käsi ei tõuse haarama ka pastakat-paberit, et üks tõsine ja ratsionaalne kaalutlus kõigi poolt- ja vastuargumentidega paberile panna.
Võtsin omale veel 2 närvesöövat päeva otsustamiseks, kas võtta vastu suur ports lisatööd või mitte. Sisetunne ütleb, et ei peaks, sest ma ei sobi sellele tööle kohe kuidagi ja mul on tunne, et - khm, kodeeritult väljendudes- vähe panustades loodetakse saada suurt kasumit. Mulle see mõte ei meeldi. Ma tean juba ette, et mulle ei hakka see amet, need ülesanded kunagi sobima.
Aga teine osa minust jällegi utsitab- mis oleks kui prooviks, peab ju ennast arendama, ilma arenguta võib kängu jääda, uusi alasid tulebki tundma õppida, mida rohkem oskad, seda lihtsam edaspidi jne jne ...
Aga kardan, et jään oma proovimiste, õppimiste, hakkamaasaamapüüuga ikkagi lõppkokkuvõttes üksi, kuigi praegu lubatakse suuresõnaliselt, et me kõik hakkame sulle appi. Aga mina ei taha olla vastutav isik, ma ei sobi suhtlema, organiseerima, läbi viima, tagant torkima. Ei sobinud juba varakevadel kui mulle seda juttu esmakordselt räägiti. Ei sobi nüüd. Ei hakka kunagi sobima, sest inimese olemust, huvisid, eeldusi ja üldist olekut ei ole kahjuks võimalik muuta.

Olen lõhkise küna ees.
Väljas valab aina külma vihma. Ma igatsen midagi hoopis-hoopis muud.

2 kommentaari:

  1. Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt... ?

    Uhin ja puhin mõtteis koos Sinuga. Raske on otsustada kui midagi on võita ja midagi kaotada.

    VastaKustuta
  2. Aitäh lohutamast, Hundi-Ulg! Ma olen kehv otsustaja ja juba sellepärast ei peaks ma ühtki vastutava taustaga tööd tegema.... Aga eks aeg annab arutust, mis ja kuidas saab...

    VastaKustuta