teisipäev, 21. september 2010

Minu salaarmastus

Täna lõpuks olen ma Temaga kahekesi. Viimaks ometi! Oma valusarmsa majaga.
Ta on alati liiga kaugel, liiga kättesaamatu, ent ometi on tema ümber kõik nii oma, et see teeb peaaegu haiget. Ikka on ta vari mul kannul – mõtteid painamas, unelmaid täitmas, lõputuid küsimusi esitamas … Alatihti on ta salapäraselt reetlik, ahvatlevalt kättesaamatu, nii et ajab mu lihtsalt hulluks. Ma püüan ja püüan, aga siplen ikka abitult nagu kärbes suure ämbliku võrgus. Tema ainult irvitab mu üle. Pisut kaastundlikult ja pisut kurvameelselt.
Olen teda imetlenud: pildistanud, pilguga õhku maalinud ja olen tema eest jõuetus vihas läbi kuuvalgel sahisevate oalehtede pagenud, ronides paanikas otse üle võrktara … Ent ometi olen varem või hiljem alandliku usklikuna pidanud oma templisse tagasi pöörduma. Miski tõmbab, lausa veab kätt- ja südantpidi kord veidi kõhklevalt, kuid enamasti paratamatusele omase otsustavusega, tagasi tema poole.
Ta on minu kannatus ja armastus, minu helgeim rõõm ja ülim kirgastumine, minu metsikuim madalus ja põrgulikem piin. Temas seguneb minu häbi ja ülevus.
Ajuti on ta juba peaaegu võõraks jäämas, ent ometi on kord kootud niidistik aja jooksul karastunud vastupidavaks ja suisa katkematuks kangaks. Jah, tõesti – mida kaugemal temast olen, seda valusamalt tunnen temast puudust. Ajuti muretsen ja igatsen suisa hullumiseni, tahtes vaid tagasi tema juurde, kuigi kaine mõistus mind sõitleb ja ulmades hoiatab. Samas kaob ta jälle päevadeks ja nädalateks mälust nagu poleks teda olemaski …
Siis tuleb jälle südame hääl mängu ja selle vastu enam ei saa. Pean aina ja uuesti minema ning end tema hoolde usaldama. Tema vananeva pale eest hoolitsema. Teda lõpmatult kaitsma ja armastama.
Ta on liiga südame külge kasvanud ja oma.
Tahaksin kohe täna, vaevu üle luitunud läve astunud, asuda hoolitsema- värvima, kitkuma, siluma, koristama, pesema, parandama …. Mul on unistus rajada sinna oma pesa, oma mõnus ja turvaline maailm, kust keegi mind kätte ei saaks. Kui ainult …. Jah. Vastik ebaõiglane elu, keerdkäikudega saatus ning kõik muud ilusad ja vabandavad sõnad, miks on nii läinud …. Aga tegelikult, vaata endale ausameelselt otsa ja ütle: omaenda saamatus ja oskamatus. Karm ja valus, oi kui valus see ilustamata tõde on, mis siitsamast ilmahoolde jäetud hoonena sulle etteheitvalt otsa vahib.
Alles nüüd, siin seistes ja pilgul ringi uidata lastes saan aru, kui väga olen nende järele igatsenud. Loen aina ilusatest, LIIGA korralikest majadest ja LIIGA hoolitsetud aedadest kaugetes maades ja tunnen kurvastust omaenese hooletuse pärast. Oma küündimatuse ja tulutu südamevalu pärast. Oma maja, oma aia, oma käestlibiseva aja pärast.
Ja ma näen, kuidas kogu see hõlmamatu aare juba mul vaikselt lagunema hakkab, kuidas rõdupiirded mõranevad, klassid kukuvad kildudeks, katus koliseb ja tilgub läbi, viljapuud metsistuvad, peenrad ununevad, umbrohi ja prügikola võtavad kõikjal võimust. Tahaksin neile vaid öelda – ärgu nad niiväga muretsegu, nad on mul kogu aeg meeles. Ma vaid kogun veel natuke jõudu, et siis … ühel päeval – rohelisel kevadel või vihmasel varasuvel, kuldsel sügishämaral või kargel talvehommikul - tulla neid päästma!
Olgu see tänane selle pika ja vaevarikka teekonnas alustuseks.
On külm ja vihmane juulipäev ning ma lähen külla. Saan Ta omaenese võtmega lukust lahti keerata, süda hõiskamas ja muretsemas ühekorraga. Enne minekut aga seisatan viivuks väraval, peaaegu uskumata, et see veel võimalik on. Mina ja Tema, ah et ükskord koitis ka SEE päev! … Tõmban kopsud niisket suveõhku täis ja lähen.
Tuhmunud, paakuv - kooruva värviga välisuks. Kunagi oli see heleda puidu karva, helekollaseks lakitud. Nüüd ei teagi enam nimetada, on see pigem hall või kollane.
Külm koilõhnane eeskoda, tuttavlik saepururida kirjul vaibal ning krääksuv vaheuks, mida kõik saabuvad või lahkuvad külalised miskipärast alailma valele poole lahti üritavad teha.
Suur esik. See on jahe, hämar ja minu kujutlusis alati pisut tolmune. Ka nüüd näib ta veidi sünge - sopiline mustav trepialune, turritavad nagiotsad, unarule vajunud peegli läige, kolisevad radiaatoritorud laes ning seintel.
Pruunjaspunane toatrepp. See on palju väiksem kui ma mäletasin. Madalad kuluva värviga astmed, mis astumise all tuttavlikult põntsuvad. Mäletan neil siiani kaikumas ema samme, mida iialgi ei andnud kellegi teise omadega segi ajada. Kerged, kõpsuvad ja kindlameelsed. Kuidas neid on oodatud! Mõnikord ka pisut kardetud.. Hiljem lisandusid sammuderitta õe rutakalt tümpsivad jäljed, aga teisi ei mäletagi peaaegu … Ning heledat tooni läikiva pinnaga sirge käsipuu, millelt väiksena keelust hoolimata kõhuli alla sai siueldud.
Kõik on siin majas kuidagi väiksemaks jäänud, olles kulunum, laokile jäetum, tolmusem … Välja arvatud ehk trepiesine aknalaud, mis on sama kõrgel kui mäletasin. Ikka parajalt kättesaamatu, valgusküllane, külmade tuulehingustega ümbritsetud.
Siin on meie pere lõhn, mis laotub lummutisena üle kogu maja. Paljud on seda imelikuks pidanud, aga meiega on see alati kaasas käinud. See on moodustunud vanadest koitanud riidekuhjadest maalt toodud kappides, värskest aiamullast, isa tehtud mööbli saepurust, noodi- ja raamatutolmust, garaažis kuivavatest kalavõrkudest, alailma helisenud klaveriklahvidest ja kindlasti veel loendamatust hulgast muudest ainult meile omastest pisiasjadest. Nüüd on sellele lisandunud kurblik unustuse ja ükskõiksuse iiveldamaajav nüanss. See on kirbe ja lagundav musta masenduse ja hooletu kahetsuse hõng, sest kunagist meid, kes seda maja asustas-elustas, pole enam. Kõik on pudemetena ilmas laiali, saatjaks vaid harvad helged mälestused segamini valusate ja ilututega. See maja, olles ise küll juba hooletusest ja üksindusest haige, põdev ja varavana, aga hoiab neid kõiki veel endas.
Trepi ülemine made läigib endiselt. Vaid sellest paigast majas jääb alati miskipärast värskeltpestud põranda mulje, sest värvides sai see alati topeltkoguse - korraga värviti üle nii suur esikuhall kui trepp ja tema jäi täpselt sinna vahepeale. Igal laupäeval pesti just seda paika kaks korda, sest pesta tuli nii halli põrandat kui treppi ja see jäi kahe vahepeale. Nüüd läigibki ta, otsekui vanade meenutuste kiuste tolmu seest välja astunud.
Astmeid mööda, mis on ikka veel, peale nii paljusid ärevaid aegu ja aastaid, on nii jalgades, nagu ma poleks kunagi ära käinudki, üles jõudnud, nõjatun vastu heledat puitseina, tõstan hetkeks pilgu ning jään oimetult vahtima –eriilmelisi laearmatuure, soemüürijuppi, tagumistesse tubadesse suunduvaid tumendavaid ukseavasid, luitunud ja juba narmendama kippuvaidki isetehtud erksatriibulisi kaltsuvaipu, lakitud ja lihtsate puitkaunistustega seinakappe, jääklaasidega topeltuksi, üksikuid vildakile vajunud kunstiteoseid lagedatel seintel, tuule käes lehvivaid pitskardinaid ja nikerdatud alustele kuivanud ronililli … Kunagine au ja hiilgus, nüüd aina enam tolmu ja unustuse kätte hajuv. Mõtlen ahastades, kas polnud see mitte andestamatu viga, siit kunagi, nooruse uljus ja avastamata ahvatlused tagant kannustamas, uisa -päisa põgeneda? Kas nüüd kunagi avanebki enam võimalust tagasi tulla? Ma mõtlen - mitte niisama, halemeelselt külla, vaid tulla teadlikult päriseks, igaveseks? Nagu olen ulmades miljoneid kordi kujutlenud, igatsenud, soovinud?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar